Meenutused augustist 1991

Uffe Ellemann-Jensen
Taani välisminister 1982–1993

Esmaspäev, 26. august – nädal pärast ebaõnnestunud putši. On hiline õhtu, peaaegu kesköö. Taani kuninganna Margrethe II suveresidentsiks oleva Fredensborgi lossi hoovi sõidab politseieskordiga mikrobuss. Bussis oli neli välisministrit: Lennart Meri, Janis Jurkans, Algirdas Saudargas ja mina. Kolme Balti riigi ministrid olid tulnud Kopenhaagenisse, et kirjutada ametlikult alla dokumendile, millega taastati meie riikide vahel diplomaatilised suhted – pärast pool sajandit kestnud vaheaega – ning kuninganna oli palunud end külastada olenemata kellaajast. Taevas oli täiskuu. Hoovis seisis Taani kuningliku ihukaitse auvahtkond täisvormis koos karunahkadega. Kõlas tseremoniaalne marss Taani lipu auks. Ning vahtkond andis relvadega au, kui Lord Chamberlain kolm külalist trepist üles juhatas. „Lennart, ära nuta!” sosistas Jurkans.

Kuninganna ja tema abikaasa võtsid meid vastu, pakuti klaas šampanjat, ning kuninganna pidas lühikese kõne, tervitades meie naabrite naasmist vabade riikide perre.

Selle väikese liigutava tseremooniaga kulmineerus tollal protsess, mis oli alanud siis, kui kontaktid meie riikide poliitiliste juhtide vahel uuesti võimalikuks said. Lennart Meriga tekkis mul eriline side, mis kujunes soojaks isiklikuks sõpruseks ja kestis kuni tema surmani. Meil oli oma suhtlusliin – Taani tootja kingitud Dancalli mobiiltelefon, mida kasutasime Soome võrgu kaudu, et Moskva ei saaks meid pealt kuulata. Aga Balti riikide probleemi lahendamine polnud kerge. „Ärge kõigutage paati!” reageerisid tavaliselt suuremad Euroopa riigid, kes ei tahtnud Gorbatšovi pahandada.

1990. aasta detsembris avasime Kopenhaagenis Balti Infobüroo, kus kõigil kolmel riigil oli oma esindus. Kopenhaagenis toimunud vastuvõtul andsin välisministritele üle võtmed nende tulevaste esimeste saatkondade jaoks Kopenhaagenis, mis avati lõpuks aasta pärast. Kuid tollel 20. detsembri külmal pärastlõunal tundus see päev veel kaugel olevat. Vastuvõtu ajal saime teate, et Eduard Ševardnadze oli Nõukogude Liidu välisministri ametist lahkunud – ning Lennart Meri ütles kohe, et see on halb uudis, mis ei tõota head.

1991. aasta jaanuarisündmused näitasid, et tal oli õigus. Rahvusvaheline üldsus mõistis küll Nõukogude Liidu käitumise hukka, kuid midagi ette ei võetud.

Järgnenud nädalatel koostasid kolm Balti riiki ja Taani ühised koostööprotokollid. Koos Lennart Meriga kirjutasime Eesti-Taani protokollile alla 11. märtsil Kopenhaagenis. Protokollis sätestati, et Taani polnud kunagi Eesti vägivaldset liitmist Nõukogude Liidu koosseisu 1940. aastal seaduslikuks tunnistanud. See tähendas, et meie Eesti kui riigi ametlik tunnustamine aastast 1921 kehtis endiselt – ning et Taani ja Eesti kavatsesid taastada diplomaatilised suhted kohe, „kui olukord seda võimaldab”.

Nõukogude valitsus avaldas selle protokolli vastu valjuhäälset protesti. Neile tehti selgeks, et me pidasime Eestit riigiks, mis oli okupeeritud rahva tahte vastaselt. Siiski tundus, et protokollis jäädvustatud eesmärkide täitumist tuleb veel väga kaua oodata.

19. augustil alanud Gorbatšovi-vastane riigipöördekatse aga muutis olukorda dramaatiliselt. Kui putš oli läbi kukkunud, püüdsime leida võimalust, mida asjade liikumapanekuks ära kasutada. See tuli laupäeva, 24. augusti pärastlõunal, kui kuulsime (Lennart Meri eriliini vahendusel), et Eesti oli riigipiiri oma kontrolli alla võtnud. Loomulikult teadsime, et tegelik olukord just nii kindel siiski polnud, arvestades Nõukogude armee ja OMONi sõdurite hulka Eestis ja teistes Balti riikides, kuid see andis meile tegutsemiseks vähemalt ettekäände. Ning õhtul kuulutas Taani valitsus, et taastab viivitamatult diplomaatilised suhted Balti riikidega.

Pühapäeva hommikul helistas mu Saksa kolleeg Hans-Dietrich Genscher mulle koju, et küsida, kas Taani oli tõepoolest seda teinud. Kui ma jaatavalt vastasin, puhkes ta naerma ja ütles: „Teil saab selle pärast probleeme olema, kuid ma toetan teid!”

Seda ta ka tegi. Ning siis algas terve uus peatükk, mille eesmärgiks oli nende kolme riigi Euroopa ja Atlandi ühenduste liikmeks võtmine. Ent see on juba teine lugu...