Eesti 20 aastat pärast taasiseseisvumist

Carl Bildt
Rootsi välisminister

Esimest korda külastasin Tallinna peaaegu 40 aastat tagasi, sügaval Nõukogude ajal. Küüditamine Siberisse oli küll lõppenud, kuid inimesi võidi endiselt nende vaadete pärast vangi panna ja materiaalsed tingimused olid karmid. Tavalisi tarbekaupu, mida mere teisel kaldal Stockholmi ja Helsingi poodides müüdi, polnud lihtsalt saada. Seitsmekümnendate algul oli Tallinn sünge linn, kus inimeste järele luurati ning seetõttu ei julgenud nad välismaalastega rääkida. See oli masendav reis.

Tänapäeva Tallinn on tõepoolest täiesti teistsugune linn, elust pulbitsev ja kauni vanalinnaga, mis meenutab meile ühist minevikku paljude Läänemere kallastel elavate rahvastega. Toidupoodide uste taga ei oota naised enam pikkades sabades. 21. sajandi tallinlane leiab ostukeskusse minnes sealt eest samasuguse kauba- ja teenustevaliku, mida pakutakse igas teises Euroopa pealinnas.

„Ükskord me võidame niikuinii!” See loosung tuli käibele 11. septembril 1988 Eesti ajaloo suurimal meeleavaldusel. Sel päeval laulis 300 000 inimest, peaaegu kolmandik kogu rahvast, vabaduse ja iseseisvuse eest. Ning „ükskord” tähendas võitu, mis saabus juba kolme aasta pärast, 20. augustil 1991, kui taastati iseseisev Eesti Vabariik.

Neile 20 vabaduseaastale tagasi vaadata on hämmastav, lausa peadpööritav. Vaatamata 2007.–2009. aasta rängale kriisile on Eesti majandus seisus, mida enamik teisi Euroopa riike kadestaksid, ning riigivõlg jääb alla viie protsendi SKTst. Kahe aastakümne vältel on Eesti olnud üks kiiremini areneva majandusega riike kogu Euroopas ja siin välja kujunenud ärikliima kuulub Euroopa Liidu soodsamate hulka.

Tallinna suunduvale laevale astuvaid Rootsi reisijaid võttis vastu loosung: „Tere tulemast Euroopa kõige vabama majandusega riiki!” Ning tõepoolest oli kõnekas viis, kuidas taasiseseisvunud Eesti kohe Euroopasse integreerumise omale südameasjaks võttis, sõlmides vabakaubandusleppe Rootsiga, mis avas riigi majandusele tee Euroopa Liidu turule.

Tähtpäevadel tuleks siiski ka tulevikku vaadata, püüdes välja selgitada edaspidiseid võimalusi ja väljakutseid. Globaliseerunud maailmas on vahetu naabrus endiselt oluline ning nii Läänemere koostöö kui ka Põhjamaa kontekst pole kindlasti oma tähendust kaotanud. Vastupidi – kolme Balti riigi Põhjamaadega integreerimisel on veel palju ära teha. Ning Läänemereäärsed riigid võivad ikka edasi arendada strateegilist Läänemere koostöövõrgustikku.

Heade naabrite vahelise tulevase tihedama koostöö valdkondadeks peaksid minu arvates olema kohustuste jagamine kaitsevaldkonnas, samuti keskkonnakaitse ning diplomaatia ja konsulaarteenuste osas. Me saame veel nii mõndagi teha ärikliima ja ettevõtluse reeglite ühtlustamisel, et Läänemere regioon jääks endiselt Euroopa Liidu kiireima kasvuga piirkonnaks.

Paljuski tänu Balti riikide kiirele arengule kahel taasiseseisvumisele järgnenud aastakümnel on Ida-Euroopa põhjaosa kerkinud ELi parimate näitajatega piirkonnaks. Kui tahame seda positsiooni hoida, peame pidevalt tugevdama regionaalset integratsiooni ja arendama edasi ühist konkurentsivõimet.

Võib üsna kindlalt öelda, et Eesti on selles võidumeeskonnas tugevaks partneriks.