Taasiseseisvunud Eesti välispoliitika kaks aastakümmet

KUIDAS OLLA EDUKAS?

Jüri Luik
Eesti suursaadik NATO juures

Meie riigi julgeolek, meie välispoliitika igavene sihtmärk, võib erinevatel aegadel hõlmata erinevaid probleeme. Näiteks praegu on euro saatus võtmetähtsusega julgeolekupoliitiline küsimus nii igale Eesti kodanikule kui ka riigile laiemalt. Euroopa riikide võlgadele katte leidmine annab ebaproportsionaalselt suure jõu riikidele, kes võivad, aga ei pruugi jagada meiega samu väärtusi. Euro on ka teema, kus on peaaegu võimatu tõmmata joont siseasjade ja välispoliitika vahele, mistõttu välispoliitika toimub tihtipeale ebatraditsioonilisel moel. Eesti välispoliitika tegemine peab olema muutumisvõimeline, et jääda relevantseks, aga peab ka säilitama neid aluspõhimõtteid, mis on garanteerinud selle senise edukuse.

Taasiseseisvuva Eesti välispoliitika alguspunktiks sai välisministeeriumi taastamine Lennart Meri poolt 3. aprillil 1990. Just see väike, kuid entusiastlik asutus moodustas meie välispoliitiliste sammude teraviku. Välisministeeriumi jaoks oli täielik iseseisvus õigusliku järjepidevuse alusel realistlik eesmärk esimesest tööpäevast alates. Kuigi Eesti ise kõikus NSV Liidu rahvaste revolutsiooni tõmbetuules, olid meie välispoliitilised teesid lihtsad, stabiilsed ja kõigile arusaadavad. Viimane oli ka hädavajalik: me polnud maailmas tuntud ja tunnustatud, me pidime ikka ja jälle võimalikult selgelt ja ühemõtteliselt oma sõnumit edastama. Meie tööriistadeks oli kolm lihtsat teesi: Eesti annekteerimine oli ebaseaduslik ja me soovime iseseisvust, me pole kunagi olnud NSV Liidu osa, seetõttu ei nõua me NSV Liidu lagunemist, vaid Balti riikide okupatsiooni lõpetamist. Meie nõuete aluseks oli lääneriikide mittetunnustamise poliitika, mis kehtis, kuid oli lääne poliitilise eliidi jaoks vähetuntud, seetõttu sai selle poliitika tutvustamine ja kohandamine moodsatele oludele meie välispoliitika üheks võtmeküsimuseks. Me toetasime muidugi ka reforme Nõukogude Liidus, aga ainult sellise määrani, kus meid ei saanud veel süüdistada Eesti kaudses tunnistamises NSV Liidu osana. Me olime nii kaugele jõudnud, me ei tohtinud viimastel meetritel eksida ja mittetunnustamispoliitikast loobuda. Lihtne ja selge.

Tihti on räägitud minister Meri välispoliitika improvisatsioonilisest iseloomust ja võrreldud seda tänapäeva poliitika korrastatusega. Põhiline improvisatsioonilisus tulenes muidugi kahest asjast. Esiteks oli keskkond meie ümber täiesti ette ennustamatu, revolutsiooniline ja pikaajalisi plaane oli raske teha olukorras, kus tankid sust homme üle võivad sõita. Teiseks oli välisministeerium juriidiliselt tunnustamata riigi ministeerium, kelle staatuse võis igal hetkel kahtluse alla seada. Muidugi oli palju improvisatsioonilist, mis tulenes tegijate isikutest ja kogemuste puudumisest, aga see vastas tolle aja vajadustele. Olgem ausad, kui me saaksime tänase välisministeeriumi üle kanda aastasse 1990, oleks see iseseisvusvõitluseks üsnagi sobimatu struktuur.

Meri ministeeriumist oleks ehk kaasa võtta meeskonnatunne, sisuliselt oligi ju tegu töörühmaga suure ja olulise projekti läbiviimiseks. Praeguses välisministeeriumis on muidugi palju ülesandeid, aga oskus koguneda meeskondadesse, tegutseda eesmärgipäraselt, julgelt, miks mitte improviseerides, seda tasub toonasest ajast kaasa võtta küll. Oli üks meeskond ja üks ülesanne, praegu on mitu ülesannet ja mitu meeskonda, meeskonnavaim ei saa hõljuda ehk kogu ministeeriumi ulatuses, selleks oleme kaugelt liiga suured, aga igal projektil peaks oma entusiastide rühm olema küll.

Pärast iseseisvuse väljakuulutamist oli kõigile selge, et meie suveräänsus pole täielik, kui meil ei õnnestu vabaneda Vene tankidest Eesti pinnal. Elasin Tallinnas Tammsaare teel ja minu majast umbes viissada meetrit mäest üles asus nn Matrossovi polk, kus aeg-ajalt tankimootoreid käivitati ja vahel neid tanke isegi linna piires asuva Männiku metsa vahele õppusele viidi. Arvestades meie suurust, ähvardas võitlus suurriigiga kujuneda meie kahjuks. Impeeriumivaludes Venemaa ei kiirustanud oma vägesid Eestist välja viima, iga väikesematki pinget (ja neid oli Venel ja äsja eraldunud Eestil) kasutati ettekäändena vägede väljaviimise peatamiseks. Läbirääkimised vägede väljaviimise üle toimusid 1994. aasta juulini ja lõppesid oluliste juulilepingutega, mis garanteerisid lõplikult Vene vägede väljaviimise. Selle ajastu üks olulisemaid hetki oligi 26. juulil 1994 toimunud kohtumine Boris Jeltsini ja Lennart Meri vahel. Jeltsin kurtis seal Merile, et näete, siin on kirjad Kohlilt ja Clintonilt, olete nad kõik minu vastu keeranud. Meie anne oli oskus kasutada suurriikide vastastikuseid jõuvälju oma soovide saavutamiseks. Samuti oli tähtis oskus tajuda aega ja konteksti – meie toetajate abiga olime endale välja võidelnud soodsa kompromissi, see tuli õigel hetkel vormistada lepinguks. 31. augustil 1994 lõppes vägede väljaviimine Kesk- ja Ida-Euroopast, kui me siis oleksime rongist maha jäänud, poleks meil ka olnud võimalik uuesti sellist Venemaale suunatud survet hoida. Kindlasti on ka nüüd oluline erinevate jõujoonte tajumine ja õigete momentide leidmine, mis võimaldavad ka meil lahendada küsimusi, mis tegelikult peaks meiesugusele väikeriigile üle jõu käima. Võimalik, et praegused tähtsad probleemid on euronormid, aga sellest hoolimata saab ülalkirjeldatud lähenemist hõlpsasti ära kasutada.

Juba vägede väljaviimise perioodil, aga ka hiljem, kuni tänase päevani välja, oleme võidelnud Eesti riigi õiguse eest taastada omariiklus õigusliku järjepidevuse alusel. Selle teema kõige olulisem väljendus on Eesti kodakondsuspoliitika ehk siis Eesti õigus otsustada, kes on tema kodanikud. Vaidlus käis mäletatavasti selle üle, kas Eesti kodakondsuspoliitika on Eesti siseasi, nagu iga riigi kodakondsuspoliitika, või on Eestil mingi erisuhe NSV Liidu ajal siia saabunud inimestega, kelle puhul kodakondsuse mitteandmine piirab inimõigusi. Eesti on tõestanud oma õigust ajada õiguslikul järjepidevusel põhinevat kodakondsuspoliitikat, konkreetsete kaasuste puhul on aga proovinud leida võimalikult humaanseid lahendusi. Eesti diplomaatide jõupingutused aitasid Eestil juba 1993. aastal, kui Eesti oli Venemaa lausrünnaku all, ühineda Euroopa Nõukoguga, mis demonstreeris Eesti poliitika kooskõla üldtunnustatud inimõigustega.

See aitas meil 1993. aasta suvel seista vastu Venemaa laussurvele, mis järgnes meie välismaalaste seadusele. Nende delikaatsete teemade puhul olid hädavajalikud diplomaatide ja poliitikute tihedad kontaktid, mida tollal ei nimetatud sekkumiseks sisepoliitikasse. Diplomaadid lihtsalt selgitasid, et töövariandid, mida meie Eestis pidasime tsentristlikuks, isegi ettevaatlikuks positsiooniks, näisid läänest vaadatuna radikaalsusena. Lõppotsused olid loomulikult rahva valitud poliitikute teha, aga neil oli hea teada seda rahvusvahelist maastikku, millel Eesti asub.

Meie naasmine Euroopasse toimus läbi kahe vaba Euroopa tuumikorganisatsiooni, Euroopa Liidu ja NATO. Meie taotlusele tekkis tõsiseltvõetavuse aura nii välismaailma kui meie enda jaoks alles pärast 31. augustit 1994, sest just siis lahkus viimane Vene tank Eestist. Jällegi oli vaja siduda nii välisriiklik kui siseriiklik, täita euronorme ja tõsta kaitsekulutusi. Diplomaadid andsid selleks panuse välismaal, kuid andsid ka siseriiklikku nõu. Kuid selle ajastu olulisemaks õppetunniks peaksin ma oskust haarata kaasa teiste riikide avalikkust, meediat ja parlamente, käsitleda teisi riike mitte läbi välisministeeriumite prisma, vaid tervikliku ühiskonnana. Tuntud välispoliitik, Eesti suur sõber, meie hulgast noore mehena lahkunud Ron Asmus on öelnud, et te saate NATOsse alles siis, kui te olete nagu meie (s.o kui me tunneme teie käitumises ära viisi, kuidas me ise oleksime käitunud). Teiste riikide mõtlejate, riigiametnike ja ajaloolaste suutmatus kujutada Eestit NATO või ELi liikmena oli meie suurim vaenlane. Seetõttu peab välisministeeriumides diplomaat olema ühesugune, parlamendis teistsugune, ajakirjanduses kolmandat moodi. Mängida kõikjal „diplomaati“ on suurim viga, mida teha võib.

Nüüdseks oleme jõudnud arengufaasi, mida oleme ka alati igatsenud ehk siis stabiilsesse faasi. Stabiilsust iseloomustab süvenev spetsialiseerumine, aga ka bürokraatia levik, kõikvõimalike tabelite kesksus. Uuest ajastust paistavad silma meie välispoliitika laiem geograafiline haare ja konsulaarküsimuste tõusmine oluliseks teemaks. Diplomaatide kohta on üha rohkem ja õigustatult kasutatud sõna „professionaalid“, ent mida suurem on välisministeerium, seda suurem on tõenäosus, et profid kaovad sadade mitteproffide hulka. Head diplomaati on üha raskem eristada keskpärasest. Just praegu on suurim dilemma isiksuse vaimse vabaduse ja range ettekirjutatud tööjoonise vaheline vastuolu. Selle suuna vastu saab rohtu ainult juhul, kui oskame hinnata erilisust, värvikust ja andekust, seda nii töötajates kui ka neis, kes alles meiega liituvad. See tagab lisaks professionaalsusele ka tegutsemisjulguse, oskuse rääkida kõva häälega arukat juttu, midagi, mida põhjamaisel eestlasel väheks kipub jääma. Tasub alati kasutada katset, mille ma parema nimetuse puudusel nimetan Lennart Meri katseks: kas välisministeerium on praegu selline, et Lennart Meri sinna tööle võetaks?

Niisugune on minu väga isiklik valik neist õppetundidest, mida tasuks minevikust tulevikku kanda. Kõigist neist etappidest on ka palju muud kõrva taha panna, peaasi et me oskaks seda teda. Me ei oska ju ennustada, mis saab järgmisel 20 aastal. Aga ma usun, et kui Eesti välispoliitika hoiab meeles neid eelmise 20 aasta õppetunde, siis oleme me enam-vähem kõigeks valmis. Loodetavasti ei saa tulevikuaastad olema kriisiaastad, mis seavad Eesti ette eksistentsiaalseid küsimusi. Eesti välispoliitika ülesanne on tagada, et sellised küsimused saaksid lahendatud enne, kui need meie ette tõusetuvad. Selleks peab Eesti välispoliitika valmis olema ja ülalnimetatud oskustest oleks tublisti kasu.