Sündmusterohke aasta

Alar Streimann
välisministeeriumi kantsler

Ajakirjanikud on nimetanud 2011. aastat maailmas üheks sündmusterohkemaks, omajagu nendest sündmustest ei jätnud puutumata ka Eestit. Globaalprobleemid, keskkond, energia, vesi, toit, aga ka ränne ja kultuurikonfliktid, vastasseisud Lähis-Idas, araabia kevade revolutsioonid, riikide järsult võimendunud võlaprobleemid, Euroopa majandussurutis ja sotsiaalsed pinged selle kiiluvees, vaidlused Euroopa uue majandusmudeli üle – seda loetelu võiks jätkata veel pikalt.

Kas ja kuidas suudab kõige sellega kursis olla, veelgi enam neid protsesse mõjutada Eesti väikesearvuline välisteenistus? Mis on Eestile selles pikas loetelus oluline, mis on prioriteet, sest kõike ei jõua, milliseid tulemusi saavutada väheste ressurssidega, napi töötajaskonnaga? Mida üldse tähendab jätkusuutlik ja efektiivne välisteenistus. Need on laias laastus küsimused, millele oleme lõppeval aastal vastuseid otsinud ehk rohkem kui kunagi varem. Ja ehkki nii mõnigi eeltoodud teemadest on tingitud väliskeskkonnast – avalikkuse ootused, poliitiline debatt, eelarvekärped, aga ka Euroopa Liidu välisteenistuse areng –, vajab sellist sisekaemust aeg-ajalt iga organisatsioon. Tuleb möönda, et peaaegu samadele küsimustele otsivad vastuseid ka meie kolleegid enamiku teiste Euroopa riikide välisteenistustes. Mis on ju ka omamoodi kinnitus, et hingame ühes rütmis oma kolleegide ja  sõprade ja liitlastega.

Eesti välispoliitika kui selline ei ole mitte alati Eesti avaliku ruumi meelisteema. Pahatihti, kui kord välispoliitiline debatt Eestis väikesest sädemest tuld võtab, olgu tegu siis sisuliste või tehniliste küsimustega, on klišeed kergesti käepärast võtta. Inimõigused või „meie – nemad” valikud, välisesinduste paiknemine või personali kvaliteet – nii palju kui arvajaid, nii palju ka arvamusi. Klišeede ümberlükkamiseks aga on enamasti ainult üks võimalus – faktid ja sisulised tulemused. Seekordne aastaraamat keskendub enamikule töösuundadest ja probleemidest, millega Eesti välisteenistus aasta jooksul kokku puutus, mõned neist meie jaoks uued ja ootamatud, teised rutiinsemad, kuid sama olulised.

Näiteks. Kuidas toimetada Euroopa teise otsa kümme granaati? Millised kõrbeprillid on kõige mugavamad? Kas magamiskott peab vastu pidama kuni 5- või 25-kraadises külmas? Need on tõsised küsimused, millega välisministeeriumil tuli hakata tegelema selle aasta 1. aprillist, mil jõustus rahvusvahelisel tsiviilmissioonil osalemise seadus. Ühelt poolt kehtestas seadus selge ja ühtse korra, kuidas tsiviileksperte rahvusvahelistele missioonidele lähetada. Teisalt tekkis juurde hulgaliselt igapäevaseid praktilisi küsimusi ja tegevusi, mis puudutasid koostööd Eesti ametiasutustega, ekspertide väljavalimist, varustamist, väljaõpet, igapäevast inimlikku suhtlemist jpm.

Eestlasi viibis sel aastal rahvusvahelistel tsiviilmissioonidel kahekümne ringis – suurimad kontingendid olid ja on jätkuvalt EL ja NATO missioonid Afganistanis, ELi õigusriigi missioon Kosovos ning ELi jälgimismissioon Gruusias. Lisaks olid Eesti tsiviileksperdid esindatud Bosnias ja Hertsegoviinas, Moldovas, Kõrgõzstanis, Makedoonias ja Albaanias. Eelseisev aasta peab näitama, kuidas kulgeb seaduse rakendamine, kas või mida tuleks kohendada, millisesse suunda tegevusi sihistada, mida arendada. Rahvusvaheline tsiviilmissioon on tõhus abivahend elu normaliseerimisel kannatada saanud piirkondades või kriisis riikides. Selle pakutavad tugifunktsioonid, abi, nõustamine ja jälgimine aitavad kaasa riigi ja ühiskonna arengule. Eesti osalus rahvusvahelistel tsiviilmissioonidel näitab meie tahet, pühendumust ja suutlikkust aidata kaasa riikide arengule, panustades oma kogemuste ja oskustega. Ehk teisisõnu – ka kõrbeprillide muretsemine võib teatud juhul olla osa Eesti välispoliitika ellurakendamisest.

Eesti on nüüdseks suuresti teinud tasa ühe kõige jõhkramatest Nõukogude aja päranditest – täieliku suletuse välismaailmale. Võimalused, mis praegu on Eesti elanikel õppimiseks, reisimiseks, töötamiseks teistes maades, on meie ajaloos unikaalsed. Ja isegi kui see toob endaga kaasa negatiivse rahvastikurände, on võimatu alahinnata sellise valikuvabaduse mõju inimeste kujunemisele ja väärtushinnangutele. Ja mitte ainult inimestele – väikeriigi ja väikese rahva jaoks tervikuna on lai silmaring, suhtlemine, võõrkeeled, teiste riikide tundmine ja kontaktid ellujäämise küsimus.

Eesti välisteenistusele seab see aga hoopis uued nõudmised – ka välismaal ootavad Eesti kodanikud samal tasemel kodanikuteenust ja abi nagu koduski. Välisteenistus on niisiis üha enam ka teenusepakkuja, ja eeldatavasti kvaliteetse teenuse pakkuja. 2011. aasta kujunes suuresti konsulaarkriiside aastaks: Jaapani looduskatastroof, rahutused turismi sihtriikides, meie enda ratturite pantvangidraama Liibanonis – kõik see pani tohutu koormuse ja vastutuse paljudele välisministeeriumi töötajatele. Ja kuigi meil on selles valdkonnas veel nii mõndagi õppida, on samas ka põhjust tulemuste üle ühiselt uhke olla – suutsime tegutseda sihipäraselt ja ratsionaalselt, koordineeritult, paindlikult ja kiiresti. Suutsime leida sõpru, kes meid toetasid, hankida infot, mille saamine vaid mõne minutiga oli kriitilise tähtsusega. Kõik see kokkuvõttes kinnitab, et Eesti riigil on väike, aga professionaalne välisteenistus.

Üks viimastel aastatel oluliselt kasvanud töösuundi Eesti välisteenistuses on rahvusvaheline arenguabikoostöö ja abidoonorlus. Ehkki võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eestis arenguabiks eraldatud summad jätkuvalt üsna väikesed, nõuab ka nende kasutamine põhjalikku planeerimist ja kontrolli. Teisalt on positiivne, et riigid, kellele Eesti on abi andnud, on seda kõrgelt hinnanud ja see on aidanud tervikuna kaasa ka välispoliitiliste eesmärkide saavutamisele – inimõiguste, kodanikuühiskonna, demokraatia edendamisele, veelgi enam aga positiivse kuvandi loomisele Eestist.

Ehkki Eesti riigi ja välisministeeriumi sünnipäev langevad üsna lähestikku, loodi praeguse Eesti välisteenistus kakskümmend aastat tagasi. Loodi sisuliselt nullist, sest üle võtta ja jätkata polnud midagi. Toona erines välisministeerium Eesti ülejäänud valitsusasutustest nagu päev ööst, olles mõneti uue aja ja lootuse kehastus. Nüüdseks on Eesti riigiteenistus tervikuna Euroopas üks moodsamaid ja efektiivsemaid, selles töötab nii hästiharitud noori kui kogemustega professionaale. Vaatamata väiksusele ei tehta meie välisteenistusele diplomaatia globaalsel võitlusväljal enam allahindlust. Oma väiksuse peame hüvitama kiiruse ja kvaliteediga, mitmekülgsuse ja professionaalsusega, paindlikkuse ja kogemustega, innovaatilise mõtlemise, noorusliku energia ja ambitsioonidega. Oleme alustanud välisministeeriumi juhtimistasandite optimeerimist, jätkame juhtimisoskuste parandamist, oleme võtnud vaatluse alla meie esindustevõrgu tegevuse, paiknemise ja edasise arendamise. Eesmärgiga olla edaspidi efektiivsem ja parem, avalikkusele arusaadavam, halli asemel värvirikkam.

See sissejuhatus sai paberile ajal, kui on tavaks teha kokkuvõtteid lõppevast aastast ja mõtiskleda lootusrikkalt selle üle, mida oodata uuelt. Tulles tagasi sündmusterohke 2011. aasta juurde, võib meenutada hiina vanasõna, mis ütleb, et kui soovid kellelegi halba, soovi, et ta elaks huvitaval ajal. Ja küllap on just diplomaadid need, kes selle vanasõna tegelikku tähendust sageli esimestena tunda ja näha saavad. Paraku, kui poleks huvitavaid aegu, kes vajaks siis diplomaate?