Inimõiguste kohtu suurkoda leidis, et Bulgaaria vastutab raskete inimõiguste rikkumiste eest seoses isiku kinnipidamisega sotsiaalhoolekandeasutuses

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) suurkoda tegi 17.01.2012 otsuse kohtuasjas Stanev vs. Bulgaaria (kaebus nr 36760/06), milles kaebuse esitanud isikut oli üle kaheksa aasta sunniviisiliselt kinni peetud sotsiaalhoolekandeasutuses ebainimlikes ja alandavates oludes.  Kaebaja eestkostja oli lasknud ta tema endaga asja arutamata või teda teavitamata paigutada sotsiaalhoolekandeasutusse, kus ta viibis pideva järelevalve all ning loata lahkuda ei saanud. Hiljem selgus, et kaebaja teovõimet oli piiratud ebaõige skisofreeniadiagnoosi alusel.

EIK-i suurkoda leidis ühehäälselt, et Bulgaaria on rikkunud kõigepealt konventsiooni artikli 5 lõiget 1 (õigus isikuvabadusele ja puutumatusele), kuna kaebaja vastavas asutuses kinnipidamisele puudus seaduslik alus ja õigustus, samuti ei olnud kinnipidamise tähtaeg määratletud. Kinnipidamine toimus diagnoosi alusel, mille õigsust hiljem ei kontrollitud, seda tehti tema oma arvamust ära kuulamata ja hoolimata sellest, et tema tervislik seisund või oht iseendale või teistele ei andnud alust tema vabadust piirata. EIK leidis, et kaebaja kinnipidamine ei vastanud ühelegi konventsiooni artikli 5 lõikes 1 nimetatud alustest.

EIK leidis ka artikli 5 lõike 4 rikkumise, kuna kaebajal puudus võimalus taotleda oma kinnipidamise ja selle jätkuva rakendamise kohtulikku kontrolli. EIK märkis, et kuna Bulgaaria ei pidanud hoolekandeasutuses sunniviisilist kinnipidamist vabaduse võtmiseks (vastavas hoolekandeasutuses pidamist ei peetud „kinnipidamiseks“), siis ei olnud sellist paigutamist võimalik vaidlustada. EIK tuvastas ka artikli 5 lõike 5 rikkumise, kuna kaebajal puudus õigus taotleda ebaseadusliku kinnipidamise eest kompensatsiooni.

Bulgaaria rikkus ka konventsiooni artiklit 3 (piinamise keelamine). Asutuses olid vastavalt piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) raportile ebainimlikud ja alandavad tingimused: muuhulgas oli toit ebapiisav ja halva kvaliteediga, hoonet ei köetud piisavalt ning sanitaartingimused olid äärmiselt puudulikud. Samuti ei pakutud patsientidele mingit teraapiat või aktiviseerivaid tegevusi.

Artikli 6 lõike 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) rikkumise leidmisel rõhutas EIK, et piiratud teovõimega isikute õiguste kaitsel on üks peamiseid menetluslikke õigusi isiku õigus taotleda ise teovõime piiramise otsuse uut läbivaatamist. Bulgaaria seadused ei näinud sellist õigust ette, kuigi kaebaja suhtes oli teovõime piiratud tähtajatult (Bulgaarias ei eristata  teovõimetuid ja piiratud teovõimega isikuid ning puudus õiguslik alus teovõime piiramise aluse perioodiliseks ülevaatamiseks). EIK tõi samas välja, et 18-s Euroopa riigis 20-st on piiratud teovõimega isikutel võimalus otse kohtu poole pöörduda oma staatuse ülevaatamiseks. 17-s riigis oli see võimalus ka teovõimetutel isikutel. EIK järeldas, et vastav trend Euroopas on selles suunas, et piiratud teovõimega ja teovõimetutel isikutel on endal juurdepääs kohtule.

Seoses artikli 13 rikkumisega märkis EIK, et kuna riigi seadustest lähtuvalt ei peetud asutust kinnipidamiskohaks ja sellest tulenevalt puudus sellise kinnipidamise vaidlustamise ning vastava hüvitise saamise võimalus, puudus kaebajal artikli 13 mõttes tõhus õiguskaitsevahend.

Kolm kohtunikku, nende hulgas Eestist määratud kohtunik J. Laffranque, esitasid ühiselt osalise eriarvamuse. Üks kohtunik esitas eraldiseisva osalise eriarvamuse. Mõlemas eriarvamuses avaldasid kohtunikud kahetsust, et EIK ei arutanud artikli 8 (õigus eraelu puutumatusele) võimalikku rikkumist ning rõhutasid selle küsimuse põhimõttelist tähtsust haavatavas olukorras isikute puhul, kelle vabadust piiratakse pikaajaliselt ja sageli tähtajatult.

EIK mõistis kaebajale mittevaralise kahju eest hüvitiseks 15000 eurot.  

Viidatud otsus inglise keeles