EIK leidis, et Eestis peavad isikud enne kriminaalmenetluse ebamõistliku pikkuse peale EIKi pöördumist ammendama konkreetsed riigisisesed õiguskaitsevahendid

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) tegi 4. jaanuaril 2012 kaks vastuvõetamatuse otsust Eesti Vabariigi suhtes, mis avaldati EIK kohtulahendite andmebaasis (HUDOC) 18.01.2012. Nii Urmas Velleste kaebuses Eesti Vabariigi vastu (kaebus nr 67623/10) kui Juri Andrejevi kaebuses Eesti Vabariigi vastu (kaebus nr 64016/10) asus EIK seisukohale, et kaebajad olid jätnud kasutamata tõhusad õiguskaitsevahendid, mille kaudu oleks saanud rikkumise tuvastamise korral heastada kriminaalmenetluse ebamõistlikku kestust riigisiseselt.

Urmas Velleste kaebas konventsooni artikli 6 lg 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) alusel, et tema kriminaalasja menetlus oli olnud ülemääraselt pikk. Samuti kaebas ta artikli 6 lg 1 alusel kriminaalmenetluse ebaõigluse peale, kuna tunnistajatele anti väidetavalt nende kohtueelses menetluses antud ütluste protokollid, et nad kordaksid kohtus samu ütlusi; artikli 6 lg 3 punkti c alusel kaitseõiguse rikkumise peale, kuna endine politseiametnik, kes oli osalenud ka sama asja kohtueelses menetluses, oli ajutiselt kaitsnud kaassüüdistatavat; artikli 6 lg 2 alusel süütuse presumptsiooni rikkumise peale; artikli 7 lg 1 alusel (karistamine seaduse alusel) tagasiulatuva mõjuga meetmete kohaldamise peale; artiklite 6 lg 1 ja artikli 13 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile) alusel selle peale, et kohtukaasistuja oli menetluse käigus õigusvastaselt asendatud; konventsiooni 4. protokolli artikli 1 (võlavangistuse keelamine) alusel, et tema süüdimõistmine oli vastuolus selle sättega ning konventsiooni artikli 3 (piinamise keelamine) alusel, et tervisprobleemide tõttu oli tema vangistuses hoidmine ebainimlik kohtlemine.

EIK otsustas asja pikemalt hinnata artikli 6 lg 1 (kriminaalmenetluse pikkus) osas. EIK märkis, et esmalt tuleb hinnata, kas kaebaja on ammendanud konventsiooni artikli 35 lg 1 alusel riigisisesed õiguskaitsevahendid, mis peavad omakorda olema tõhusad ja aitama heastada konkreetset rikkumist, mille peale kaevatakse. EIK viitas sellega seoses ka konventsiooni artiklile 13, mis rõhutab konventsioonisüsteemi subsidiaarsust võrreldes riigisiseste õiguskaitsevahenditega. EIK kordas, et Strasbourgi saab kaebuse esitada alles siis, kui vähemalt põhimõtteliselt on samasugune kaebus tõstatatud riigisiseses kohtus vastavalt riigisiseses seaduses sätestatud formaalsetele nõuetele ja tähtaegadele.

EIK rõhutas, et menetluse pikkuse asjades tähendab õiguskaitsevahendi tõhusus, et see kas aitab kiirendada pooleliolevat menetlust või võimaldab kaebajale piisava hüvitise juba esinenud viivituse eest. Kriminaalmenetluses võib heastamismeede seisneda ka karistuse vähendamises, menetluse lõpetamises või kahjuhüvitise maksmises. Tulles Eesti õigussüsteemi juurde, viitas EIK esmalt Riigikohtu 30.12.2008 põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusele nr 3-4-1-12-08, milles on väljendatud, et kriminaalasjas tuleb menetluse pikkust puudutav kaebus esitada asja arutavale kohtule. Vastav kohus saab kaebaja õiguste rikkumise, mis on seotud menetluse ebamõistliku pikkusega, tuvastamise korral menetluse lõpetada, mõista kaebaja õigeks või võtta menetluse pikkust arvesse kaebajale karistuse mõistmisel. Eesti kriminaalkohtute praktika näitab EIK sõnul, et karistusi on selle põhimõtte alusel ka reaalselt vähendatud. EIK viitab seejuures valitsuse Malkov vs. Eesti kohtuasjas esitatud kohtupraktikale. Juba Malkov kohtuasjas 04.02.2010 (kaebus nr 31407/07) tehtud otsuses nõustus EIK valitsusega, et vastav praktika – karistuse vähendamine - toob kaasa kaebajal ohvri staatuse kaotuse EIKis, ning jättis vastava kaebuse artikli 6 lg 1 osas rahuldamata.

Velleste kohtuasjaga seoses tõi EIK välja, et nii maakohus kui ringkonnakohus hindasid kaebaja väiteid menetluse pikkuse kohta ja leidsid, et antud asjaoludel, ei olnud menetlus ülemääraselt pikk. Kuigi kaebajal oli võimalus alama astme kohtute seisukohad vaidlustada Riigikohtus, kaebaja seda ei teinud. Kaebaja ei ole ka märkinud, mis vabastaks ta sellise meetme kasutamise kohustusest. Seega ei saanud Riigikohus neid väiteid hinnata ega omapoolset otsust teha. EIK leidis, et ei ole mingit põhjust arvata, et kaebaja ei oleks pidanud Riigikohtusse pöördumise võimalust riigisiseselt ammendama. Niisiis asus EIK seisukohale, et kaebus tuleb konventsiooni artikli 35 lg 1 ja lg 4 alusel tunnistada vastuvõetamatuks, kuna riigisisesed õiguskaitsevahendid ei olnud ammendatud.

Kõikide muude Velleste kaebuste osas märkis EIK üksnes, et kuna kaebaja ei tõstatanud neid kaebusi kassatsioonis (kaebaja kassatsiooni ei esitanud), on riigisisesed õiguskaitsevahendid ammendamata. Artikli 3 väidetava rikkumise osas märkis EIK esmalt, millistest kriteeriumitest peab isiku kinnipidamisasutuses hoidmisel lähtuma – nimelt, et isik peab olema füüsiliselt valmis kinnipidamist taluma; talle peab olema tagatud talle vajalik arstiabi ja üldised kinnipidamistingimused peavad olema vastavad isiku tervislikule seisundile. Velleste osas asus EIK seisukohale, et esitatud meditsiiniliste andmete alusel ei saa järeldada, et kaebaja 4-kuuline vangistus oleks vastuolus artikliga 3. Materjalidest ei nähtu, et kaebaja tervislik seisund oleks takistanud tema vangistuse kandmist. EIK tunnistas selle kaebuse selgelt põhjendamatuks.

Juri Andrejevi kaebuse lahendamisel kordas EIK Velleste kohtuasjas kajastatud Eesti seadusandlust ja kohtupraktikat kriminaalmenetluse pikkuse kohta. EIK sedastas, et kaebaja Andrejev oli jätnud kasutamata riigisisesed tõhusad õiguskaitsevahendid kriminaalmenetluse ebamõistliku kestuse heastamiseks, kuna ei olnud tõendanud, et ta ühelgi viisil oleks vaidlustanud menetluse ebamõistlikku kestust riigisisestes kohtutes. Lisaks ei ole kaebaja märkinud, mis vabastaks ta sellise meetme kasutamise kohustusest. EIK tunnistas ka selle kaebuse konventsiooni artikli 35 lg 1 ja lg 4 alusel vastuvõetamatuks, kuna riigisisesed õiguskaitsevahendid ei olnud ammendatud.

Muude artiklite (artikli 6 lg 1, 6 lg 3 punktid a, b ja d, artikli 7 lg 1, artikkel 14; 7. protokolli artikkel 4 ja 12. protokolli artikkel 1 ning hiljem konventsiooni artiklid 5, 6 ja 7) alusel Andrejevi esitatud kaebuste osas leidis EIK, et niivõrd kui nende kaebuste arutamine on tema pädevuses, ei kajasta esitatud materjalid mingeid konventsiooni ega selle protokollide rikkumisi. EIK leidis, et need kaebused on selgelt vastuvõetamatud ja tuleb konventsiooni artikli 35 lg 3 ja lg 4 alusel tunnistada vastuvõetamatuks.

Velleste ja Andrejevi otsused on selgeks juhiseks tulevastele Eesti kaebajatele ja kaebajate esindajatele. Isik, kes leiab, et tema asjas toimuv kriminaalmenetlus on ebamõistlikult pikk, peab tõstatama selle väite ise riigisiseses menetluses kohasel viisil ja kuni viimase võimaliku kohtuinstantsini.

Velleste kohtuotsus inglise keeles
Andrejevi kohtuotsus inglise keeles