Inimõiguste kohus leidis, et Vene Föderatsioon on Dubrovka teatri pantvangikriisi lahendamisel rikkunud artiklit 2 - õigust elule

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) tegi 20.12.2011 otsuse kohtuasjas Finogenov ja teised vs. Vene Föderatsioon (kaebused nr 18299/03 ja 27311/03), milles olid kaebuse esitanud 64 nn Dubrovka teatri pantvangikriisis kannatanut.

EIK 7-liikmeline koda leidis ühehäälselt, et kuigi Vene Föderatsioon (VF) ei ole rikkunud konventsiooni artiklit 2 (õigus elule) sellega, et otsustas lahendada pantvangikriis jõudu ja gaasi kasutades, rikkus VF artiklit 2 sellega, et (i) päästeoperatsioon ei olnud kohaselt ette kavandatud ja seda ei rakendatud kohaselt ning sellega, et (ii) VF ei viinud pärast operatsiooni läbi kaebuste, milles viidati halvale planeerimisele ja pantvangidele vajaliku arstiabi puudumisele, asjakohast uurimist.

EIK märkis esmalt, et päästeoperatsiooni läbiviimine ei olnud spontaanne otsus. Siiski on selge, et ametivõimud ei olnud seda piisavalt ette valmistanud. Puudusid mis tahes kirjalikud tõendid, kust nähtuks, kuidas oli planeeritud isikute evakueerimine teatrist. Samuti puudusid juhised, kuidas erinevad päästeteenistused peaksid vahendama teavet kannatanute ja nende seisundi kohta. Kuigi ametivõimud olid korraldanud transpordi, ei olnud bussides piisavalt arstiabi osutajaid. Samuti puudus selge plaan, kuidas abivajajaid erinevate haiglate vahel jaotada ning bussijuhid ja kiirabi ei teadnud, kuhu kannatanuid viia. Lisaks jääb päästeoperatsiooni alguse (kell 05.30) ja massievakuatsiooni alguse (07.05) vahel nö tühi aeg, mil midagi ei tehtud. See aeg oli paljude kannatanute jaoks elulise tähtsusega. Samas ei kasutatud seda aega isegi selleks, et informeerida päästetöötajaid gaasi kasutamist. EIK asus seisukohale, et konventsiooni artiklit 2 on rikutud, kuna päästeoperatsioon oli halvasti ette valmistatud ja läbiviidud.

Mis puudutab artiklist 2 tulenevat uurimiskohustust, siis leidis EIK, et päästeoperatsiooni uurimine oli täiesti ebapiisav. Esiteks ei avaldatud kunagi gaasi koostist, teiseks ei kuulatud üle ei päästeoperatsioonis osalenud isikuid ega tunnistajaid. Seega ei olnud ka EIKil mingi teavet, millal ja kes tegi otsuse gaasi kasutada, kui palju aega oli ametivõimudel olukorra ja gaasi kõrvalmõjude hindamiseks ja miks teisi päästeoperatsioonis osalevaid isikuid teavitati gaasi kasutamisest suure hilinemisega. EIK märkis ka seda, et uurimise läbiviinud isikud olid selgelt erapoolikud ning seetõttu ei olnud uurimine tõhus. Ka uurimiskohustuse osas leiti artikli 2 rikkumine.

EIK mõistis kaebajatele ühiselt välja 1 254 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise ning lisaks peab VF kaebajate kohtukulude eest maksma 30 000 eurot.

Otsus ei ole siiski lõplik ning menetlusosalistel on õigus taotleda kolme kuu jooksul asja suurkojale üleandmist.

Otsus inglise keeles