Inimõiguste kohus tunnistas Gruusia kaebuse Vene Föderatsiooni vastu vastuvõetavaks

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) tegi 13.12.2011 otsuse, millega tunnistas häälteenamusega vastuvõetavaks Gruusia kaebuse (nr 38263/08) Vene Föderatsiooni vastu.

Kaebus puudutas Vene Föderatsiooni (VF) ja Gruusia vahelist relvastatud konflikti augustis 2008 ja sellele järgnenud pingelist perioodi, provokatsioone ja intsidente. Gruusia esitas kaebuse 11.08.2008 ja palus EIKil kohaldada VF vastu esialgset õiguskaitset. 12.08.2008 kohaldas EIK esialgset õiguskaitset nii Gruusia kui VF suhtes, kohustades riike järgima konventsiooniga võetud kohustusi, eelkõige artiklit 2 (õigus elule) ja artiklit 3 (piinamise keelamine). Esialgset õiguskaitset on korduvalt pikendatud ning see on siiani jõus.

Gruusia valitsus toetus kaebuses artiklitele 2 (õigus elule), 3 (piinamise keeld), 5 (õigus isikuvabadusele ja –puutumatusele), 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) ja 13 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile); samuti konventsiooni 1. protokolli artiklile 1 (omandi kaitse) ja artiklile 2 (õigus haridusele) ning 4. protokolli artiklile 2 (liikumisvabadus). Gruusia väitis, et VF võimaldas või põhjustas halduspraktika kasutamise, mis seisnes diskrimineerivates ja ebaproportsionaalsetes rünnakutes tsiviilelanike ja nende vara vastu Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. VF pidas väiteid selgelt põhjendamatuteks ja leidis, et need on tõendamata. VF oli seisukohal, et nemad ei alustanud rünnakuid, vaid kaitsesid Lõuna-Osseetia tsiviilelanikke Gruusia rünnakute eest.

Esiteks märkis EIK vastuvõetavuse otsuses, et EIK jurisdiktsioon ei piirdu territooriumitega, millel asuvad riigid on konventsiooniga ühinenud. Riikide vastutus kehtib ka tegevusele, millel on mõju väljaspool oma territooriumi ning laieneb riigi territooriumist kaugemale, kui riik teostab teisel maa-alal tegelikku võimu või omab tegelikku kontrolli selle üle. Vastuseks VF väitele leidis EIK, et jurisdiktsiooni küsimust ei saa ta veel tõendite vähesuse tõttu otsustada ning ta võtab seisukoha, kas VF-il oli jurisdiktsioon Lõuna-Osseetias, Abhaasias ja piirnevatel territooriumitel, kaebuse sisulisel lahendamisel.

Edasi märkis EIK vastuseks VF väitele, et tegemist oli rahvusvahelisele humanitaarõigusele alluva situatsiooniga, et konventsiooni artiklist 2 (õigus elule) tulenev uurimiskohustus on kohaldatav ka rasketes tingimustes, sh relvastatud konflikti puhul. EIK kordas, et rahvusvahelise konflikti piirkondades peavad konventsiooniosalised kaitsma isikute elu, kes ei ole või ei ole enam seotud vaenutegevusega. EIK otsustas ka sellele küsimusele vastata asja sisulise arutamise käigus.

EIK ei pidanud asjakohaseks VF väidet, et samasisuline kaebus oli juba esitatud Rahvusvahelisele Kohtule (International Court of Justice, ICJ), kuna aprillis 2011 oli ICJ otsustanud, et Gruusia kaebus ei allu nende jurisdiktsioonile. Seega ei olnud kaebus enam ICJ menetluses.

EIK ei nõustunud ka väidetega, et kaebus ei ole esitatud kuue kuu jooksul viimasest riigisisesest lõplikust otsusest. EIK märkis, et riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamise reegel ei kehti, kui kaebajariik vaidlustab ametlikult sallitud halduspraktika, mis on toonud kaasa konventsiooni rikkumised. EIK leidis, et Gruusia viidatud ja vaidlustatud halduspraktika vajab täiendavat uurimist ning neil väidetel põhinev kaebus ei ole selgelt vastuvõetamatu. Ka õiguskaitsevahendite ammendamise küsimust tuleb hinnata sisulise arutamise käigus.

EIK tunnistas Gruusia kaebuse vastuvõetavaks. Sisuline otsus tehakse seega eraldi, kuid tuleb märkida, et kaebuse vastuvõetavaks tunnistamine ei pruugi tähendada, et kaebust ka sisuliselt põhjendatuks peetakse.

Otsus inglise keeles