Inimõiguste kohtu suurkoda hindas võtmetunnistajate kohtuistungil ära kuulamata jätmise lubatavust

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) suurkoda tegi 15.12.2011 otsuse kohtuasjas Al-Khawaja ja Tahery vs. Ühendkuningriik (kaebused nr 26766/05 ja 22228/06), leides ühes kaebuses artikli 6 lõike 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) koos artikli 6 lõike 3 punktiga d (õigus küsitleda tunnistajaid) rikkumise ja teises mitte.

Kaebaja Al-Khawaja oli mõistetud süüdi eeluurimisel antud tunnistuse põhjal, mille andja oli teinud enne kohtuistungit enesetapu, mistõttu ei saanud teda istungil ristküsitleda. Kaebaja Tahery mõisteti süüdi eeluurimisel antud tunnistuse põhjal, mille andnud isikut ei kuulatud kohtuistungil üle, kuna isik väitis, et ta kardab avalikult ütlusi anda.

Esmalt meenutas EIK, et konventsiooni artikli 6 lõike 3 punktis d sisalduv tunnistajate küsitlemise õigus tähendab seda, et üldjuhul peavad kõik tõendid olema esitatud avalikul kohtuistungil, et süüdistatav saaks neid vaidlustada. Tunnistaja ülekuulamata jätmiseks peab olema esiteks hea põhjus ning teiseks ei tohi süüdimõistev otsus põhineda üksnes või peamiselt sellele tõendile, mida avalikul istungil ei uuritud. Samas nõustus EIK, et viimast tingimust peab saama tõlgendada paindlikult, võttes arvesse konkreetse õigussüsteemi eripärasid. Seetõttu leidis EIK, et juhul, kui süüdimõistev otsus põhineb üksnes või peamiselt sellele tõendile, mida avalikul istungil ei uuritud, peavad olema ette nähtud tasakaalustavad faktorid, sh tugevad menetluslikud tagatised ning et süüdimõistmine ei tähenda automaatselt artikli 6 lõike 1 rikkumist.

Al-Khawaja asjas asus EIK seisukohale, et kuigi tunnistaja surm muutis vajalikuks arvestada varem antud ütlusi, siis ei olnud see kaebaja süüdimõistmiseks ainus tõend. Ütlusi andsid ka teised tunnistajad, kes kinnitasid surnud kannatanu ütlusi, ning neid tunnistajaid oli võimalik ristküsitleda. 15 häälega kahe vastu leidis EIK, et olenemata eeluurimisel antud ütluse kasutamise ohtudest ja sellega kaasnevatest kaitsjatöö raskustest, oli olemas piisav tasakaal. EIK leidis, et artikli 6 lõiget 1 koos artikli 6 lõike 3 punktiga d ei ole rikutud. EIK võttis arvesse ka briti kohtusüsteemi eripära, mille kohaselt kohtunik saab vandekohtule selgitada, millise kaaluga mingi tõend on.

Tahery kohtuasjas asus EIK aga teistsugusele seisukohale. EIK leidis, et ainsa otsustava tunnistaja ülekuulamata jätmine ja kaebaja ristküsitlemise võimalusest ilmajätmine ei olnud põhjendatud. EIK leidis, et Tahery süüdimõistmine oli väga määravas osas põhinenud sellel tõendil, mida istungil ei uuritud ning et ilma selle tõendita oleks kaebaja süüdimõistmine olnud vähetõenäoline. Kuigi kohtunik selgitas ka selles asjas vandekohtule (kinnitamata) tõendite tähendust, siis ei pidanud EIK seda piisavaks tasakaalu tagavaks faktoriks ning tuvastas artikli 6 lõike 1 koos artikli 6 lõike 3 punktiga d rikkumise.
Kaebajale mõisteti mittevaralise kahjuna 6000 eurot ning kohtukulude katteks 12 000 eurot.

Otsus inglise keeles