Inimõiguste kohus tegi kaks otsust Saksamaal läbi viidud omandireformiga seotud kaebustes

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) tegi 08.12.2011 otsused kohtuasjades Göbel vs. Saksamaa (kaebus nr 35023/04) ja Althoff ja teised vs. Saksamaa (kaebus nr 5631/05). Mõlemad kaebused puudutasid inimõiguste konventsiooni 1. protokolli artikli 1 (vara kaitse) väidetavat rikkumist seoses natsirežiimi käigus juutidelt sundvõõrandatud vara tagastamisega. Ühes Saksamaal toimunud omandireformiga seotud kaebuses leiti rikkumine, teises mitte.

Göbel vs. Saksamaa kaebuse esitas isik, kes oli omandanud mõttelise osa ühisomandisse kuuluvas kinnistus, mis oli varem kuulunud juudi soost isikutele, kes pidid natsirežiimi käigus oma vara maha müüma. Kaebaja leidis, et hüvitis, mille ta saab seoses kinnistu tagastamisega algsete omanike pärijatele, on liiga väike. EIK asus seisukohale, et kuna kaebajal on võimalik lisaks hüvitisele taotleda ka lisakompensatsiooni, ei ole tema õigusi rikutud. Veelgi enam, kuna riigi kohtus oli kompensatsiooni määramise osas veel menetlus pooleli, ei olnud kaebajal õigust taotleda vastava hüvitise määramist inimõiguste kohtus.

Althoff ja teised vs. Saksamaa kaebuse esitasid pärijad, kellel puudus võimalus vara restitutsiooni korras tagasi saada või selle eest hüvitist taotleda. Kõnealuse vara algsed omanikud olid juudi soost isikud, kes pidid Saksa Demokraatliku Vabariigi (SDV) ajal oma omandiõiguse võõrandama. Nende pärijad leidsid, et Saksamaa asjaõigusseaduse, mille eesmärgiks oli lahendada varalised vaidlused endisel SDV territooriumil, tagasiulatuv muutmine 1998. aastal jättis nad ilma võimalusest vara ka tegelikult pärida. Seadusemuudatuse kohaselt ei kehtinud algselt määratud restitutsiooninõuete esitamise tähtaeg Saksa riigi nõuete suhtes, kes käesoleval juhul oli aga Saksamaa ja USA vahel sõlmitud kokkuleppe alusel juudi soost omanike pärijate õigusjärglane. Kuna Saksa riik ei olnud nõuet esitanud, ei olnud ka pärijatel hiljem võimalik esitada ei restitutsiooni- ega hüvitisenõuet. EIK arvates oli tegu omandiõiguse riivega. Lisaks leidis EIK, et riive oli olnud ebaproportsionaalselt suur, sest algne asjaõigusseaduses sätestatud tähtaeg ei teinud nõuete esitajatel mingit vahet. Lisaks tehti seadusemuudatus alles 8 aastat pärast Saksamaa ühendamist ja 6 aastat pärast algse aegumistähtaja lõppu. Kaebajate õigusi rikuti ka sellega, et nende vara tagastamise nõuet menetleti üle 10 aasta. Kõike eelnevat arvesse võttes leidis EIK, et Saksamaa on rikkunud konventsiooni 1. protokolli artiklit 1.

Õiglast hüvitist EIK veel ei määranud, leides, et selles küsimuses on vaja asjaolusid täiendavalt kaaluda.

Eesti tegi konventsiooniga ühinemisel 1. protokolli artikli 1 osas omandireformiga seotud seadusandluse suhtes reservatsiooni, mistõttu ei allu Eesti omandireformiga seotud kaebused EIK jurisdiktsioonile.

Otsused:
Göbel
Althoff