Inimõiguste kohus kohustas Venemaad tunnustama isiku õigust korteriomandile ja tühistama väljatõstmiskorralduse

06.12.2011 tegi Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) otsuse asjas Gladysheva vs. Venemaa (kaebus nr 7097/10), kus leiti, et Venemaa on rikkunud inimõiguste konventsiooni esimese protokolli artiklit 1 (vara kaitse) ja konventsiooni artiklit 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele).

Kaebaja Svetlana Gladysheva on koos oma pojaga elanud Moskvas asuvas korteris alates 2005. aastast. Ta ostis korteri (varasem sotsiaalkorter) V-lt, kes oli omakorda omandanud selle Ye-lt, kes oli korteri erastanud. Alates 2005. aasta ostu-müügilepingu sõlmimisest tunnustasid võimud kaebaja õigust korteriomandile. 2009. aastal aga teavitati kaebajat, et kuna Ye oli toime pannud pettuse, siis on kaebaja korteri omandamise tehing tühine ning teda ootab ees korterist väljatõstmine. Nimelt avastati, et Ye abielutunnistus, mille alusel ta oma mehe korteri pärast mehe surma erastas, oli olnud võltsitud. Kuigi kohus möönis, et kaebaja oli omandanud korteri heas usus, kuulus korter seaduse järgi endiselt Moskva linnale. Gladysheva sõnade järgi ei olnud teda kaebuse esitamise ajal veel korterist välja tõstetud, kuid kuna vastav korraldus on kohtu poolt tehtud, võib see iga hetk juhtuda.

EIK asus seisukohale, et riigi kohtud ei olnud piisavalt põhjendanud, miks avastati korteri erastamise pettus alles 2008. aastal. Korteri erastamine toimus 2004- 2005. aastatel, mil võimud oleksid pidanud kontrollima abielutunnistuse kehtivust. Kuna riik kehtestas erastamismenetluse korra, oli riigi kohustus tagada ka vastava menetluse järgimine. Kaebaja ei pidanud korteri omandamisel arvestama võimalusega, et tulevikus võidakse temalt vastav omandiõigus ära võtta. EIK leidis, et riik on vara heas usus omandanud isikule pannud liigse individuaalselt koormava vastutuse, ilma et oleks põhjendatud, miks see on avalikes huvides. EIK leidis, et konventsiooni esimese lisaprotokolli artiklit 1 on rikutud.

Lisaks leidis EIK, et otsustades kaebaja välja tõsta, rikkus Venemaa ka konventsiooni artiklit 8, olenemata sellest, et kaebajat ei olnud veel välja tõstetud. Vastava otsuse tegemiseks pidi kohus kaaluma üksikisiku ja ühiskonna huve. Praegusel juhul ei ole riigi kohtud põhjendanud, miks peaksid määratlemata isikute huvid, kellel võib tulevikus tekkida võimalus sotsiaalkorteris elamiseks, üle kaaluma kaebaja huvid, kes on vastavas korteris elanud juba 2005. aastast. Lisaks ei olnud ametivõimud pakkunud kaebajale ajutist elamispaika korterist väljakolimise ja uue elukoha otsimise ajaks. Seega riivati ebaproportsionaalselt kaebaja huve ja õigusi.

EIK otsustas, et Venemaa peab tagastama kaebajale korteri omandiõiguse ja tühistama väljatõstmiskorralduse. Lisaks peab Venemaa maksma kaebajale 9000 eurot mittevaralise kahju eest ja hüvitama 11,245 eurot kohtukulude eest.

Otsus inglise keeles