Inimõiguste kohus leidis, et kodude lähedal ilutulestiku korraldamine ei rikkunud isikute õigusi

22.11.2011 tegi Euroopa inimõiguste Kohus (EIK) otsuse asjas Zammit Maempel vs. Malta (kaebus nr 24202/10), kus leiti, et Malta ei rikkunud konventsiooni artiklit 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) sellega, et lubati ilutulestiku läbiviimist kaebajate kodu lähedal.

Kaebajateks oli üks Malta perekond, lapsevanemad ja nende kaks last. Alates 1994. aastast olid nad elanud majas, mis oli üks kolmest majast kõrvalisel rohumaal. Kaks korda aastas korraldati seal külapidusid, mille peasündmuseks oli 150 meetri kaugusel kaebajate kodust korraldatav ilutulestik.

Aastate jooksul olid kaebajad pöördunud edutult politseisse; abi oli otsitud ka ombudsmanilt, kes kritiseeris loa andmist ilutulestikuks nii inimeste kodude lähedal. Sellest hoolimata peod ja ilutulestikud jätkusid. 2009. aastal leidis Malta Konstitutsioonikohus, et kuigi ilutulestikuga seonduv müra ja risk on kaebajatele põhjustanud teatavaid ebamugavusi, oldi asjakohast regulatsiooni õigesti kohaldatud ning eksisteeris tasakaal kaebajate õiguste ja kogukonna huvide vahel.

Kaebajad esitasid EIKi kaebuse konventsiooni artikli 8 (õigus austusele era-ja perekonnaelu vastu), artikli 14 (diskrimineerimise keelamine) ja esimese protokolli artikli 1 (vara kaitse) alusel.

Artikli 8 osas asus EIK seisukohale, et ilutulestike korraldamine oli külapidude kõrghetkeks, mis aitas kaasa sissetulekute suurendamisele ja seega majandusele üldisemalt. Lisaks olid külapeod osa Malta kultuurilisest ja religioossest pärandist. Kohus leidis, et kuigi müratase võis negatiivselt mõjutada vähemalt ühe kaebaja kõrvakuulmist, puudus reaalne ja vahetu oht kaebajate elule või inimväärikusele. Ilutulestiku transport ja ülesseadmine allusid kindlale regulatsioonile ning selle õhkulaskmist jälgisid nii politsei kui tuletõrje. Samuti oli kohustuslik eeldus kindlustuslepingu sõlmimine. Veelgi enam, kaebajad olid endale maja soetades teadlikud situatsioonist, mille üle nad hiljem kaebasid.

Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et konventsiooni artiklit 8 ei olnud rikutud. Artikli 14 osas kinnitas EIK mõistliku tasakaalu kaebajate ja kogukonna huvide vahel. Esimese protokolli artikli 1 alusel esitatud kaebus jäeti läbi vaatamata, kuna kaebajad ei olnud vara kaitseks riigisiseselt nõudeid esitanud.

Otsus inglise keeles