Inimõiguste kohus asus seisukohale, et välismaalasest mudžaheedi Tuneesiasse väljasaatmine ei ole tema inimõiguste rikkumine

15.11.2011 tegi Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) otsuse asjas Al Hanchi vs. Bosnia ja Hertsegoviina (kaebus nr 48205/09), kus leidis, et Bosnia ja Hertsegoviina ei riku inimõiguste konventsiooni artiklit 3 (piinamise keelamine), kui saadab Tuneesia kodanikust mudžaheedi Tuneesiasse.

Kaebaja, Ammar Al Hanchi, on Tuneesia kodanik, kes saabus Bosniasse ja Hertsegoviinasse 1992 – 1995. aasta sõja käigus, et liituda välismaalastest mudžaheedidega. Endise Jugoslaavia Rahvusvaheline Kriminaaltribunal kirjeldab vastavat fenomeni religioosse liikumisena, kus välismaalastest moslemid läksid Bosniasse ja Hertsegoviinasse, et aidata oma moslemitest vendi võitluses Serbia agressorite vastu, levitades samal ajal enda uskumusi. Enamasti saabusid mudžaheedid Põhja-Aafrikast, Lähis-Idast ja Kesk-Aasiast.

1995. aastal omandas kaebaja võltsitud kohtuotsuse alusel isikut tõendava dokumendi. Tegelikult anti selle kohtuotsusega kodakondsus kellelegi teisele. 1997. aastal abiellus ta Bosnia ja Hertsegoviina kodanikuga ja neil sündis kaks poega. Aprillis 2009 avastati, et kaebaja on illegaal ja ta paigutati Sarajevo väljasaatmiskeskusesse. Mais 2009 otsustati, et Al Hanchi kujutab endast ohtu rahvuslikule julgeolekule, misjärel tehti korraldus tema väljasaatmiseks ja keelati riiki sisenemine viieks aastaks.

Juulis 2009 taotles Al Hanchi asüüli väites, et kahtlustatuna terrorismis ootab teda Tuneesias ees väärkohtlemine. Tema taotlus jäeti rahuldamata ning talle esitati lahkumisettekirjutus. Kaebaja esitas koheselt kaebuse EIKi. Ajutise meetmena peatati väljasaatmine kuni edasiste kohtupoolsete korraldusteni. Lisaks EIKle kaebuse esitamisele kaebas Al Hanchi ka Bosnia ja Hertsegoviina Konstitutsioonikohtusse, kus menetlus veel kestab.

Toetudes artiklile 3, väitis kaebaja EIKis, et tema väljasaatmisele järgneks tema väärkohtlemine Tuneesia võimude poolt. Konventsiooni artikli 5 lõige 1 (õigus isikuvabadusele- ja puutumatusele), artikli 6 lg 1 (õigus õiglasele kohtulikule arutamisele) ja artikkel 8 (õigus era-ja perekonnaelu austamisele) alusel leidis kaebaja, et tema väljasaatmisele eelnev kinnipidamine oli olnud ebaseaduslik ja et väljasaatmine ja riiki sisenemise keeld rikuks tema õigust era- ja perekonnaelule.

EIK asus aga seisukohale, et Tuneesia on teinud samme demokraatliku ühiskonnakorralduse saavutamise ja inimõiguste kaitse tagamise suunas. Kuigi endiselt leidub kaebusi, kus väidetakse, et Tuneesia on rikkunud inimõigusi, on need juhuslikud ja puuduvad tõendid islamiusuliste süstemaatilise tagakiusamise kohta. EIK viitas ka erinevatele ÜRO konventsioonidele, millega Tuneesia ühinenud on. Seega leidis EIK, et kaebaja väljasaatmine ei rikuks konventsiooni artiklit 3. Ülejäänud kaebused jättis EIK läbi vaatamata, kinnitades muuhulgas, et need kaebused, mida riigisisesed kohtud alles arutavad, on vastuvõetamatud.

Otsus inglise keeles