Inimõiguste kohus leidis, et Austrias kehtiv keeld kasutada loovutatud seemnerakku või munarakku in vitro viljastamiseks ei riku inimõiguste konventsiooni

03.11.2011 tegi Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) suurkoda otsuse asjas S.H. ja teised vs. Austria (kaebus nr 57813/00), milles leiti 12 poolthäälega 5 vastu ja erinevalt 01.04.2010 tehtud 7-liikmelise koja otsusest, et Austria ei ole rikkunud konventsiooni artiklit 8 (õigus era- ja perekonnaelu austusele). Kaebus puudutas kahe Austria abielupaari soovi kasutada Austria seadusega keelatud kunstliku viljastamise protseduuri.

Mõlemad abielupaarid olid võimetud loomulikul teel lapsi saama. Esimene abielupaar vajas in vitro kunstlikuks viljastumiseks loovutatud spermat, teine abielupaar vajas loovutatud munarakku. Mõlema abielupaari puhul oleks üks partneritest olnud lapse bioloogiliseks vanemaks. Austria seadusandlus aga keelas loovutatud munaraku või spermaga läbiviidava in vitro kunstliku viljastamise, kui munarakk ja seemnerakk ei pärinenud partneritelt endilt.

1999. aastal leidis Austria Konstitutsioonikohus, et sellise seaduse eesmärk on vältida ebatavalist olukorda, kus lapsel võiks olla kaks bioloogilist vanemat - üks, kellest ta pärineb, ja teine, kes ta sünnitas. Kaebajad väitsid, et rikutud on nende konventsiooni artikliga 8 tagatud õigust perekonnaelu puutumatusele ja artikliga 14 tagatud õigust võrdsele kohtlemisele, sest viljastumiseks kasutatavad meditsiinilised protseduurid, mis ei hõlmanud munaraku või seemneraku loovutamist, olid Austrias lubatud.

EIK tõdes, et Euroopa Nõukogu liikmesriikides on välja kujunenud trend lubada sugurakkude loovutamist in vitro kunstlikuks viljastamiseks. Taoline konsensus ei põhine aga kokkulepitud põhimõtetel, vaid väljendab konkreetse õigusvaldkonna arengut üldisemalt, piiramata riigi diskretsiooniõigust selle reguleerimisel. Kuigi Austria oleks võinud võtta kasutusele meetmeid, et vähendada riske, mis kaasnevad munaraku ja sperma loovutamisega, ei saa seda panna riigile kohustuseks. Austria seadusandja lähtus vajadusest säilitada tsiviilõiguse aluspõhimõte - ema identiteedi selgus. In vitro viljastamine oli Austria ühiskonnas vaidlusalune teema ja sellega seoses oli tõstatatud mitmeid eetilisi küsimusi, mille osas puudus konsensus. Lisaks puudub Euroopa tasandil õiguslik regulatsioon, mis käsitleks kunstliku viljastamise problemaatikat ning näeks riikidele ette selged juhised. Austria seadusandlus ei keelanud ka minna viljatusravi saamiseks teise riiki, kus on kaebajatele vajalikud meditsiinilised protseduurid seadusega lubatud. EIK leidis, et Austria ei ole konventsiooni artiklit 8 rikkunud ning seetõttu ei ole vajalik artikli 14 rikkumise arutamine.

Eestis on kehaväline viljastamine lubatud nii võõrast munarakust loodud embrüo ülekandmisega naisele, kui ka naise kunstlik viljastamine doonori seemnerakkudega.

Otsus inglise keeles