Inimõiguste kohus tegi esmakordselt otsuse steriliseerimise lubatavuse kohta, leides, et steriliseerimine ilma isikule piisava teabe andmiseta tagajärgede kohta on põhiõiguste rikkumine

08.11.2011 tegi Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) otsuse asjas V.C. vs. Slovakkia (kaebus nr 18968/07), kus leidis, et Slovakkia oli rikkunud konventsiooni artiklit 3 (piinamise keeld) ja artiklit 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele). Kaebus puudutas romi naist, kes steriliseeriti ilma teda vastava protseduuri sisulisest olemusest ja tagajärgedest informeerimata. EIK käsitleb steriliseerimise problemaatikat oma otsuses esmakordselt.

23.08.2000 steriliseeriti kaebaja Slovakkias Prešovi haiglas vahetult pärast sünnitust. Kaebajalt küsiti sünnituse viimases järgus, kas ta kavatseb veel lapsi saada ja teda teavitati, et juhul kui kavatseb, peab ta arvestama, et kolmanda lapse sünd toob kaasa kas ema või lapse surma. Hirmununa ja valude käes vaeveldes andis ta nõusoleku enda steriliseerimiseks. Samas ei mõistnud ta, mida steriliseerimine tähendas, sest talle ei selgitatud protseduuri olemust, selle tagajärgi ega ka mitte selle pöördumatut mõju tema viljakuse kaotusele. Alternatiivsete meetodite osas teda ei nõustatud. Lisaks väitis kaebaja, et steriliseerimise põhjuseks oli tema päritolu (romi). Oma kaebuses viitas kaebaja ka mitmetele publikatsioonidele, mis kinnitasid mustlannade sunniviisilist steriliseerimist Tšehhoslovakkias kommunismi ajastul 1970. aastatel eesmärgiga väidetavalt kontrollida romide rahvaarvu. Lisaks väitis kaebaja, et pärast steriliseerimist on ta kannatanud mitmete tõsiste meditsiiniliste ja psühholoogiliste probleemide all; alates 2008. aastast on ta käinud psühhiaatri juures, tema kogukond on ta välja heitnud ja viljatuse tõttu lahutas temast ka ta abikaasa.

EIK tõdes, et steriliseerimine kujutab endast tõsist sekkumist inimese reproduktiivtervisesse ja omab mõju inimese füüsilisele ning vaimsele heaolule emotsionaalse seisundi, spirituaalse ja perekonnaelu kaudu. Seepärast nõuab steriliseerimine olukorras, kus patsient on terve mõistusega täiskasvanu, isiku teadvat nõusolekut. Kaebajat aga ei informeeritud piisavalt tema tervislikust olukorrast, pakutava steriliseerimise olemusest ega võimalikest alternatiividest. Patsienti õhutati steriliseerimiseks nõusolekut andma olukorras, kus isik oli just sünnitanud, ta oli emotsionaalne ja hirmunud. Lisaks puudus kohene vajadus patsiendi reproduktiivtervisesse sekkuda, arvestades, et risk tervisele oleks kaasnenud alles tulevikus aset leidva rasestumisega. Steriliseerimist ei peeta tavaliselt elupäästvaks operatsiooniks. Haiglapersonal ei arvestanud patsiendi õigusega vabale valikule ning sekkus liigselt kaebaja õigusesse vabale eneseteostusele. Seega rikkus steriliseerimine konventsiooni artiklit 3 ja artiklit 8.

EIK ei nõustunud kaebajaga selles, et rikutud on konventsiooni artiklit 13 (õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks), artiklit 12 (õigus abielluda) ja artiklit 14 (diskrimineerimise keelamine). Kaebaja kaebust oli arutatud riigisisestes kohtutes ning tal oli olemas võimalus esitada ka kriminaalsüüdistus, kuid seda võimalust ta ei kasutanud. Rikkumist abieluõiguse osas ei pidanud EIK vajalikuks arutada, kuna oli juba leitud, et rikutud oli kaebaja õigust perekonnaelu austamisele. Lisaks ei pidanud EIK vajalikuks arutada kaebust diskrimineerimise kohta, sest see oli piisavalt tõendamata.

Artikli 41 (õiglane hüvitus) alusel kohustati Slovakkiat hüvitama kaebajale 31 000 eurot mittevaralise kahjuna ja 12 000 eurot kohtukulude eest.

Otsus inglise keeles