Inimõiguste kohus leidis, et vanaduspensionite maksimaalse suuruse piiramine ei riku konventsiooni

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) tegi 25.10.2011 otsuse asjas Valkov ja teised vs. Bulgaaria (kaebused nr 2033/04 jt), kus leiti, et vanaduspensionite väljamaksete suurusele piirmäära kehtestamine ei riku konventsiooni esimese protokolli artiklit 1 (vara kaitse) ega ka konventsiooni artiklit 14 (diskrimineerimise keeld).

Kaebajad olid pensionile jäänud Bulgaaria kodanikud, kes olid töötanud erinevatel ametikohtadel (nt õhujõudude piloodid, ent ka füüsilise töö tegijad). Kui nende igakuine pensioni nominaalsuurus ületas seadusega ette nähtud pensioni maksimummäära, siis piirati pensioni lubatud määrani. Kaebajate arvates rikkus pensionite piiramine nende õigust vara kaitsele ja võrdsele kohtlemisele.

Vaidlust ei olnud selles, et nende õigustesse sekkumisel oli õiguspärane alus, kuid kaebajad seadsid kahtluse alla pensionite piiramise eesmärgi. Kaebajate väitel oli piirmäära sätestamise põhjus selles, et Bulgaaria elanikud ei oleks nõustunud väga kõrgete pensionitega, mitte aga pensionisüsteemi rahalise jätkusuutlikkuse tagamises, nagu väitis valitsus.

EIK leidis, et pensionitele seatud piirmääral oli seaduslik eesmärk, mis oli avalikes huvides ja millega kaasnes paratamatult ka kokkuhoid Bulgaaria pensionisüsteemis. Bulgaaria konstitutsiooniline kohus oli selle piirmäära kohta 1998. aastal öelnud, et see peegeldas „sotsiaalset õiglust“. EIK viitas, et Maailmapanga ja OECD uuringute kohaselt on riikide pensionisüsteemid väga erinevad ja Bulgaariale omane pensioni maksimummäära kehtestamine ei ole maailmas ainulaadne. Mõnes riigis on pensioni suurus seotud inimese pensionieelse sissetulekuga, teistes riikides on taoline seos väike või puudub üldse. EIK sõnul on riikidel õigus otsustada, milline süsteem valida, sest nemad suudavad rahvusvahelisest kohtust paremini hinnata kohalikke vajadusi ja olusid.

EIK arvates ei rikkunud Bulgaaria tasakaalu kaebajate õiguste ja avaliku huvi vahel. EIK tõi välja ka selle, et piirmäär oli võetud kasutusele ajal, mil Bulgaaria pensionisüsteem läbis põhjaliku reformi seoses riigi üleminekuga tsentraliseeritud majanduselt eraomandile ja turumajandusele ning rõhutas, et on ka varem kinnitanud, et riikidel on oma majandusliku või poliitilise korraga seotud seaduste vastuvõtmisel suur kaalutlusõigus. Lisaks rõhutas EIK, et kaebajad pidid leppima pensioni mõistliku vähendamise, mitte täieliku kaotusega. Tegelikult ei olnud toimunud ka vähenemist, lihtsalt sellist pensionitõusu, nagu nad olid oodanud, ei olnudki toimunud. EIK rõhutas ka seda, et kaebajad kuulusid kõige kõrgema pensioni saajate sekka, seega ei saa öelda, et nad pidid taluma liigset ja ebaproportsionaalset koormat seoses pensioni piirmäära kehtivusega.

Eeltoodud põhjustel leidis EIK, et pensionite maksimummääraga piiramine on sotsiaalkindlustuspoliitika küsimus, mida reguleerib riik ise ega tuvastanud konventsiooni esimese protokolli artikli 1 ega konventsiooni artikli 14 rikkumist.

Otsus inglise keeles