Inimõiguste kohus pidas ajaloo- ja kultuuripärandi säilitamiseks maa sundvõõrandamise eest makstud hüvitist konventsiooniga kooskõlas olevaks

24.10.2011 tegi Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) vastuvõetamatuse otsuse kaebuses Helly jt vs. Prantsusmaa (kaebus nr 28216/09).

Kaebajad olid Prantsusmaa kodanikud, kellel omanike, kasutusvaldajate või pärijatena oli õigus maale Pont d’Arc’i ümbruses, kus 1994. aastal avastati maa-alune koobas 30 000 aasta vanuste joonistuste, piltide ja kirjutistega. Koobas, mida tuntakse nime all „Chauvet Cave“, oli oluline arheoloogiline avastus, mida peetakse üheks parimaks eelajaloolise kunsti mälestiseks.

Riik võttis koheselt kasutusele ettevaatusabinõud ja 1995. aasta jaanuaris keelustati maa-alale ligipääs. Esmalt püüdis riik osta omanikelt maad kokkuleppe sõlmimise teel, kuid kuna kaebajad ei olnud nõus, otsustati maa-ala avalikes huvides sundvõõrandada. Kompensatsiooni määramiseks pöörduti spetsiaalselt sundvõõrandamise küsimustega tegeleva kohtuniku poole. Erinevad kohtuinstantsid olid kompensatsiooni suuruse osas eri meelt ja lõplikuks hüvitise suuruseks määrati 767,065.63 eurot. Kaebajate arvates ei vastanud kompensatsioon maa-ala erandlikule väärtusele ning nad pöördusid EIKi konventsiooni esimese protokolli artikli 1 (vara kaitse) rikkumise tuvastamiseks.

EIK toonitas, et ajaloo- ja kultuuripärandi säilitamine on seaduslik eesmärk, mis õigustab sundvõõrandamist. Meede, millega sekkutakse varaliste õiguste teostamisse, peab hoidma tasakaalu kogukonna avaliku huvi ja isiku põhiõiguste vahel. Vara võõrandamine selle väärtust kompenseerimata oleks isiku õiguste liigne riive, mis on õigustatud ainult erandjuhtudel. Avalik huvi, mis kaasneb ajaloo- ja kultuuripärandi kaitsmise eesmärgiga, on aga seaduslik eesmärk, mis võib õigustada omandi turuväärtusest väiksema väärtuse kompenseerimist.

EIK leidis, et sundvõõrandamise üle otsustav kohtunik oli hüvitise määramise aluseks võtnud lisaks maa-ala turuväärtusele ka asjaolu, et vastav väärtus on tulenevalt koopa avastamisest kasvanud. Kasvu määra kindlakstegemiseks kasutati 1972. aastal riigile müüdud Lascaux’ koopa tänapäevast väärtust. EIK asus seisukohale, et hüvitise määramisel kohaldati menetlust, mis arvestas sundvõõrandamise tagajärgedega kaebajatele, kellele oli antud võimalus enda õigusi kaitsta, ning hüvitise suuruse kindlaks tegemisel arvestati asjakohaste kriteeriumitega. Nendel põhjustel leidis EIK, et riik ei olnud kaalutlusõiguse piire ületanud ning kaebajad olid saanud hüvitise, mis oli mõistlikult seotud sundvõõrandatud maa väärtusega. EIK tunnistas kaebuse vastuvõetamatuks.