Inimõiguste kohus leidis, et advokaadi kohustamine olla psüühikahäirega isiku eestkostja ei olnud sunniviisiline töö konventsiooni artikli 4 mõttes

18.10.2011 tegi Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) otsuse asjas Graziani-Weiss vs. Austria (kaebus nr 31950/06), kus asus seisukohale, et Austria ei ole rikkunud konventsiooni sellega, et advokaati kohustati olema psüühikahäirega isiku eestkostja (legal guardian).

Kaebaja on Austria kodanik ja praktiseeriv advokaat, keda teavitati 2005. aastal kavatsusest määrata ta psüühikahäirega isiku K. eestkostjaks. Kaebaja ei olnud sellega nõus, väites, et eestkostjaks olemine häiriks tema perekonnaelu, tal ei ole muude tegemiste kõrvalt aega eestkostja kohustuste täitmiseks, tal puudub vajalik väljaõpe psüühikahäirega isikuga tegelemiseks ning ta peaks tegema K.-le kindlustuse, mille eest K. ei suudaks tasuda. Austria kohus ei pidanud kaebaja vastuväiteid piisavaks ning määras ta septembris 2005 K. eestkostjaks. Kaebajat kohustati majandama K. sissetulekut ning esindama teda kohtus ja teistes asutustes. Kohus märkis, et ühiskonna nõrgemate liikmete abistamine on isiku tsiviilkohustus ja juriidilistes küsimustes nõustamine kuulub iga advokaadi põhiülesannete hulka.

Kaebaja leidis oma Austria kohtutele esitatud kaebuses, et on diskrimineeriv kohustada advokaate ja notareid täitma eestkostja kohustusi, kui teistel juriidilise kõrgharidusega isikutel, näiteks kohtunikel ja avalikel teenistujatel sellist kohustust ei lasu. Kaebus jäeti rahuldamata, misjärel pöördus kaebaja konventsiooni artiklile 4 (orjuse ja sunniviisilise töötamise keelamine) toetudes EIKi, leides, et tema kohustamine olla eestkostja võrdub sunniviisilise tööga.

EIK asus seisukohale, et kaebaja, otsustades advokaadi karjääri kasuks, pidi olema teadlik, et teda võidakse eestkostjaks määrata. Advokaadiks saamise eelduseks oli nõusolek aktsepteerida tulevikus selliseid kohustusi. EIK nõustus Austria kohtuga, et eeskostjaks olemine ei olnud kaebajale liiga koormav ning advokaadina pidi ta olema kursis kohtus esindamise ja vara majandamisega. Lisaks ei olnud K. asjadega tegelemine kaebajale ei liialt keeruline ega aeganõudev. Seega ei olnud tegu sunniviisilise tööga ning konventsiooni artiklit 4 ei olnud rikutud.

Diskrimineerimise osas leidis kohus, et kuigi esines teatav erinev kohtlemine, ei olnud see alus diskrimineerimise tuvastamiseks. Advokaatidel ja notaritel, vastupidiselt kohtunikele ja avalikele teenistujatele, oli õigus isikut kohtus esindada. Seega ei tuvastanud EIK konventsiooni artikli 14 rikkumist koosmõjus artikliga 4.

Otsus inglise keeles