Inimõiguste kohus pidas skvotterite ühenduse laialisaatmist kogunemiste ja ühingute moodustamise vabaduse rikkumiseks Šveitsi poolt

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) asus oma 11.10.2011 otsuses asjas Association Rhino jt vs. Šveits (kaebus nr 48848/07) seisukohale, et Šveits on rikkunud inimõiguste konventsiooni artiklit 11 (kogunemiste ja ühingute moodustamise vabadus), kui saatis laiali skvotterite (uusasunikud ehk mahajäetud hoone õigusvastaselt hõivanud isikud) ühenduse, kelle eesmärke pidas ebaseaduslikeks.

„Rhino“ ühendus asutati 1988. aastal Genfis. Põhikirjast tulenevalt oli ühingu eesmärgiks pakkuda selle liikmetele taskukohast ja kogukonnakeskset majutust. Eesmärgi saavutamiseks hõivasid ühingu liikmed ebaseaduslikult hooneid, kus nad seejärel uusasukatena elama asusid. Alates 1988. aastast hõivas ühing mitmeid hooneid, sealhulgas 14 korterit, mis olid juba pikemat aega olnud tühjad. Korterite hõivamise järgselt pöördusid korteriomanikud prokuratuuri poole nõudega uusasunike väljatõstmiseks. Kuigi selliseid kohtukorraldused tehti, ei viidud neid kunagi täide. Kuna korteriomanikel puudusid ehitus- või renoveerimisload, siis otsustas politsei taluda uusasunike hoonetes ja korterites viibimist.

2002. aastal taotlesid omanikud ehituslube, et renoveerida kõnealused korterid. Pärast keerulisi kohtuvaidlusi anti neile 25. septembril 2005 vastavad load. Uusasunikelt nõuti samas hoonete vabastamist, sest ehitustööde alguskuupäevaks oli määratud 22. november 2005. 4. aprillil 2005, paralleelselt uusasunike väljatõstmise nõudega, pöördusid korteriomanikud kohtusse nõudega saata ühing laiali selle ebaseaduslike eesmärkide tõttu. 9. veebruaril 2006 rahuldas esimese astme kohus vastav nõude ning 15. detsembril 2006 andis apellatsioonikohus ühingu laialisaatmise korraldusele tagasiulatuva jõu, muutes ühingu „mitte kunagi eksisteerinuks“. Föderaalkohus otsust ei muutnud. 23. juulil 2007 said hagejad korteriomandid tagasi enda valdusesse.

Toetudes konventsiooni artiklile 11 pöördusid uusasunikud EIKi. Šveitsi valitsus põhjendas tehtud otsuseid kahe eesmärgiga, mida nad pidasid õiguslikuks aluseks ühingu laiali saatmiseks: teiste inimeste huvide kaitse ja korrarikkumiste ärahoidmine. EIK asus seisukohale, et kuigi ühingu laialisaatmine oli seadusega lubatav, ei saavutanud see vajalikku eesmärki ebaseadusliku tegevuse - hoonete hõivamine - lõpetamiseks. Seega ei saanud valitsus väita, et valitud meede oli praktiline ja efektiivne tagamaks korteriomanike õigusi. Lisaks ei nõustunud kohus sellega, et ühingu laialisaatmine oli vajalik korrarikkumise vältimiseks. Põhjus, miks uusasukaid ei oldud varem välja tõstetud, seisnes selles, et vastavat olukorda aktsepteeriti kohalike võimuorganite poolt juba pikemat aega.

EIK leidis, et meetme proportsionaalsuse ja vajalikkuse tuvastamiseks peab olema selge, et ei leidu teisi vahendeid, mis saavutaksid sama eesmärgi aga väiksemate põhiõiguste riivega. Šveitsi valitsus ei suutnud näidata, et ühingu laialisaatmine oli ainuke võimalik viis eesmärgi saavutamiseks. Seepärast asus kohus seisukohale, et sekkumine kaebajate ühingute moodustamise vabadusse oli ebaproportsionaalselt riivatud ning Šveits peab kaebajatele hüvitama varalise kahjuna 65,651 eurot ja kohtukulude eest 21,949 eurot.

Otsus prantsuse keeles