Inimõiguste kohus pidas asja teistkordsel läbivaatamisel ka 10-aastast sissesõidukeeldu ülemääraseks

11.10.2011 tegi Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) otsuse asjas Emre v. Šveits (nr 2) (kaebus nr 5056/10), kus leiti, et Šveits on rikkunud konventsiooni artiklit 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) koos artikliga 46 (otsuste siduv jõud ja täitmine). Kaebus puudutas kaebajale määratud kümneaastast sissesõidukeeldu Šveitsi.

Kaebaja on Türgi rahvusest, sündinud 1980. aastal ja elab Saksamaal. 1986. aastal saabus ta koos vanematega Šveitsi. Aastatel 1994 kuni 2000 mõisteti ta süüdi mitmete erinevate seaduste rikkumise eest (kehaline väärkohtlemine, kallaletung, vargus, rööv, omandi rikkumine, varastatud kauba käitlemine, solvamine ja ähvardamine, relvaseaduse rikkumine ning mitmed tõsisemad liikluseeskirjade rikkumised) ning 2003. aastal tegi Šveitsi kohus otsuse saata kaebaja riigist välja, sissesõidukeeluga määramata tähtajaks.

Kaebaja pöördus EIK poole esmakordselt 2004. aastal, leides, et tema määramata tähtajaks sissesõidukeeluga riigist väljasaatmine rikub õigust era- ja perekonnaelule. 2008. tegi EIK otsuse, milles tuvastas konventsiooni artikli 8 rikkumise. Seejärel pöördus kaebaja taas siseriikliku kohtu poole nõudega vaadata üle esmane kohtuotsus väljasaatmise osas. Föderaalkohus piiras uue otsusega sissesõidukeeldu kümne aastani.

Toetudes artiklile 8 ja artiklile 46 pöördus kaebaja uuesti EIKi, väites, et föderaalkohtu otsus asendada väljasaatmine ning tähtajatu sissesõidukeeld kümneaastase riiki sisenemise keeluga rikub endiselt tema põhiõigusi ning ei ole kooskõlas EIK eelnevalt tehtud otsuse põhimõtetega.

EIK ei kahelnud selles, et kaebaja riigist väljasaatmine oli kooskõlas seadusega ja taotles seaduslikku eesmärki (korrarikkumise ja kuritegevuse ennetamine). Siiski leidis EIK, et föderaalkohus oleks otsuse tegemisel pidanud võtma arvesse kõiki asjakohaseid tegureid (mh rikkumiste olemust ja raskusastet; karistuste tõsidust; perioodi, millal kaebaja oli Šveitsi resident; tema sotsiaalsete, kultuuriliste ja perekondlike sidemete tugevust; asjaolu, et tema käitumine oli aja jooksul paranenud; ja väljasaatmisotsuse olemust). EIK asus seisukohale, et riik ei suutnud õiglaselt tasakaalustada erahuve (kaebaja ja tema perekonna huvid) ja avalikke huve (avalik kord ja turvalisus ning tulevaste rikkumiste oht). Seega ei olnud kümne aasta pikkune sissesõidukeeld demokraatlikus ühiskonnas vajalik ning täitmaks EIK eelnevat otsust oleks riik pidanud kuulutama kaebaja osas tehtud väljasaatmisotsuse kehtetuks. EIK leidis, et Šveits rikkus konventsiooni artiklit 8 koos artikliga 46 ning mõistis kaebajale varalise kahju eest 5000 eurot.

Otsus prantsuse keeles