Inimõiguste kohus leidis, et võimaliku bioloogilise isa õiguste kaalumisel tuleb eelkõige hinnata lapse huve

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) tegi 15.09.2011 otsuse asjas Schneider vs. Saksamaa (kaebus nr 17080/07), milles tuvastas konventsiooni artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) rikkumise.

Kaebajal oli aastatel 2002 – 2003 suhe abielus oleva naisega ning ta väitis, et tema on naise 2004. aastal sündinud poja isa. Abielupaar ei eitanud, et see võib nii olla, kuid oma pere huvides ei soovinud lapse isadust tuvastada ning lapse isana kanti sünnitunnistusele naise abikaasa. Saksamaa kohtud ei rahuldanud kaebaja nõudeid saada lapse kohta informatsiooni ja kohtuda lapsega, põhjendades keeldumist sellega, et kaebaja ei ole lapse isa.

EIK asus artikli 8 võimalikku rikkumist hinnates seisukohale, et otsused, millega kaebajale ei võimaldatud kontakte tema väidetava pojaga, puudutasid kaebaja eraelu. Kuigi kaebaja isadus ei olnud tuvastatud, oli tuvastatud, et temal ja poisi emal oli asjakohasel perioodil olnud 1 aasta ja 4 kuu pikkune suhe; kaebaja oli käinud naisega kaasas arsti juures ja tunnustanud oma isadust juba enne lapse sündi. EIK nõustus, et Saksa kohtud olid kohaselt kaitsnud abielupaari õigusi, kuid asus siiski seisukohale, et samas olid lapse huvid jäänud tähelepanuta. EIK rõhutas, et riigi kohtute ülesanne on kaaluda ka lapse huve ning teha kindlaks, kas väidetava isaga kontakti pidamine oleks lapse huvides. Kuna Saksa kohtud olid lähtunud üksnes seadusest ega olnud hinnanud konkreetset olukorda, siis tuvastas EIK artikli 8 rikkumise ja mõistis kaebaja kasuks mittevaralise kahjuna 5000 eurot.

Otsus:
http://cmiskp.echr.coe.int/tkp197/view.asp?action=html&documentId=891804...