Inimõiguste kohus leidis rahvusvahelises lapseröövi kohtuasjas, et riigisisene kohus polnud lapse tagastamise otsuses arvestanud piisaval määral lapse vaimse tervise ja muude huvidega

Europoa Inimõiguste Kohus (EIK) tegi 12.07 otsuse asjas Šneersone ja Kampanella vs. Itaalia (kaebus nr 14737/09), milles leidis, et on esinenud artikli 8 rikkumine (õigus era- ja perekonnaelu kaitsele).

Asi puudutab Itaalia kohtu määrust, mille alusel Lätis emaga elav laps tuli anda üle itaallasest isale Itaalias.

Kaebaja, ema, ja tema poeg on Läti kodanikud ning elavad Riias. Poeg Marko sündis Itaalias. Aasta pärast lapse sündi elasid vanemad eraldi, laps elas emaga. Veel aasta hiljem andis Rooma noorte kohus Marko eestkosteõiguse tema emale, lubades isal last näha. Väidetavalt seetõttu, et isa ei toetanud poega materiaalselt, sõitis ema pojaga Lätisse. Rooma noortekohus andis seejärel eestkostjaõigused isale ja otsustas, et laps peab elama oma isaga.

Rooma kohus tegi Marko Itaaliasse tagasitoomise määruse vastavalt Euroopa Nõukogu määrusele nr 2201/2003 (kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega). Kaebaja vaidlustas Itaalia võimude palve laps kohtumääruse täitmiseks Itaaliasse tuua, kuid määrus jäi muutmata.

Haagi lapseröövi konventsiooniga kooskõlas palus Itaalia justiitsministeerium Läti ametivõimudel Marko Itaaliasse tuua. Läti kohus leidis, et Marko viimine Itaaliasse ei oleks tema parimates huvides.

Kaebaja ja tema poeg väitsid, et Itaalia kohtu otsus Marko Itaaliasse naasmiseks oli vastuolus tema huvidega ja rikkus rahvusvahelist ja Läti õigust.

EIK meenutas otsuses rahvusvaheliste lapseröövide valdkonna kohtupraktikaga arendatud põhimõtteid (Neulinger ja Shuruk vs. Šveits). EIK leidis, et Itaalia kohtuotsused olid vähe põhjendatud. Itaalia kohus ei arvestanud, et lapse lahutamine tema emast võib põhjustada talle psühholoogilisi probleeme. Samuti ei arvestanud Itaalia kohus, et lapse isa ei olnud üritanud oma lapsega kohtuda alates 2006. aastast. Itaalia kohtud ei püüdnud tuvastada, kas Marko isa kodu oli lapsele sobiv. Samuti oli Itaalia kohus (lapse isa ettepanekul) määranud tingimused, mille kohaselt lapse ema võis last näha vaid ühe kuu jooksul iga kahe aasta järel. EIK leidis, et sellised ranged tingimused olid ema ja poja lähedase suhte katkestamise jaoks ebasobivad; Itaalia kohtud polnud arvestanud muid võimalusi isa ja poja ühenduse (contact) tagamiseks.

EIK leidis, et lapse tagastamise määrusega oli rikutud artiklit 8.

Serbia kohtunik Popovic esitas eriarvamuse, mille kohaselt pidas kaebust vastuvõetamatuks, sest kõik riigisisesed õiguskaitsevahendid polnud ammendatud.

EIK mõistis Itaalialt ühiselt Marko ja tema ema kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks 10.000 eurot.

Otsus inglise keeles