Inimõiguste kohus leidis, et väljasaatmise otsuste tegemine peab materiaalõiguse ja menetlusreeglite järgimise kõrval olema ka piisavalt kättesaadav ja ettenähta
Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) tegi 12.07.2011 otsuse asjas Hidir Durmaz vs. Türgi - 2 (kaebus nr 26291/05), milles tuvastas artikli 5 lõigete 1 ja 5 (õigus isikuvabadusele ja turvalisusele, sh selle õigusega vastuolus oleva vahistamise või kinnipidamise ohvri õigus kompensatsioonile) rikkumise.
Kaebaja on Türgi kodanik, kes mõisteti 1998. aastal 14 aastaks ja 7 kuuks vangi. 12.10.2004 avaldatud (2005. a juunis jõustunud) uue karistusseadustiku kohaselt oli kaebaja kuritegu karistatav lühema karistusajaga kui eelmises seadustikus. Seega kaebaja karistus peatati. Kaebuse sisuks on, et kaebaja vabastati alles 10 päeva möödudes karistuse peatamisest ning tema pikenenud ja väidetavalt ebaseadusliku kinnipidamise eest ei ole kaebajal õigust hüvitisele.
22.10.2004 esitas kaebaja kohtule taotluse enda karistuse peatamiseks. 13.11.2004 avaldati uue seaduse rakendussätted, mille kohaselt karistust kandvate isikute, kes on uue seaduse alusel oma karistuse ära kandnud, karistus peatatakse kohtumääruse alusel (seadus määrati jõustuma alles 01.06.2005). 24.12.2004 rahuldas kohus kaebaja taotluse ja tegi määruse tema vabastamiseks. Kohtumäärus saadeti samal päeval prokuratuuri ja vanglasse, kus kaebajat kinni peeti. Valitsuse sõnul postitati määrus 30.12.2004 ning see jõudis vanglasse 03.01.2005, mil kaebaja vabastati.
Kaebaja leidis, et ta tulnuks vabastada uue karistusseadustiku avaldamisel või tema kohe pärast tema taotluse esitamist, kuid igal juhul hiljemalt kohtumääruse tegemisel 24.12.2004.
EIK rõhutab, et artikli 5 isikuvabaduse õiguse suhtes sätestatud erandid on ammendavad ja neid tuleb tõlgendada kitsendavalt.
Kuigi vabastamise otsuse täitmisel esineb viivitusi, peavad need olema viidud miinimumini. Haldusformaalsuste täitmine isiku vabastamiseks ei tohiks võtta rohkem kui paar tundi.
EIK leidis, et kohtu otsuse täitmisega viivitamiseks polnud õiguslikku alust ning seega on rikutud õigust vabadusele. Samuti puudus kaebajal reaalne võimalus õigusvastase vabaduse võtmise eest hüvitust saada.
Osalisele eriarvamusele jäänud kohtunik Pinto de Albuquerque ei nõustunud perioodi 13.11.2004-24.12.2004 osas. Ta märgib, et uus karistusseadustik ütles otse: karistus „peatatakse“. See ei jäta ruumi diskretsioonilisteks otsusteks - kohus pidanuks seadust täitma selle avaldamisest.
Kohus mõistis kaebaja kasuks 9000 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks.
Otsus prantsuse keeles
Välispoliitika
- Välispoliitika eesmärgid
- Julgeolekupoliitika
- Suhted teiste riikidega
- Äridiplomaatia
- Euroopa Liit
- Inimõigused
- Regionaalne koostöö
- Suhted rahvusvaheliste organisatsioonidega
- Välismajandussuhted
- Arengukoostöö ja humanitaarabi
- Strateegiliste kaupade kontroll
- Välislepingud
- Euroopa Inimõiguste Kohus
- Euroopa Liidu Kohus
© Välisministeerium
- Välispoliitika eesmärgid
- Julgeolekupoliitika
- Suhted teiste riikidega
- Äridiplomaatia
- Euroopa Liit
- Inimõigused
- Regionaalne koostöö
- Suhted rahvusvaheliste organisatsioonidega
- Välismajandussuhted
- Arengukoostöö ja humanitaarabi
- Strateegiliste kaupade kontroll
- Välislepingud
- Euroopa Inimõiguste Kohus
- Euroopa Liidu Kohus
