Inimõiguste kohus märkis, et kuna väljasaatmise vaidlustamise ajal ei olnud isikut välja saadetud, siis tema perekonnaelu ei olnud kannatanud

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) tegi 14.06.2011 otsuse asjas Borisov vs. Leedu (kaebus nr 9958/04), lõpetades kohtuasja seetõttu, et Leedu oli EIK menetluse toimumise ajal andnud kaebajale alalise elamisloa Leedus. Kaebus oli esitatud artikli 8 (õigus era- ja perekonna elu austamisele) alusel ning kaebaja väitis selles, et ta oli väljasaatmisega seotud kohtumenetluse ajal pidanud aastaid elama teadmatuses ja ebakindluses.  

Kaebajaks oli Vene päritolu Leedus elav ärimees, kes oli Leedu iseseisvudes esmalt saanud Leedu kodakondsuse, kuid 2002. aastal oli võtnud ka Vene Föderatsiooni kodakondsuse, mis lihtsustas äritegemist. Kuigi ta teatas Leedu võimudele Vene kodakondsuse valimisest ja topeltkodakondsuse keelu pärast võeti talt Leedu kodakondsus ära, siis andis Leedu endine president Paksas kaebajale erakorraliselt ka Leedu kodakondsuse, kuna kaebaja oli varem toetanud Paksase valimiskampaaniat.  

2003. aastal tühistas Leedu Konstitutsioonikohus president Paksase otsuse ja kaebaja kaotas Leedu kodakondsuse. Lisaks mõisteti kaebaja 2004. aastal kriminaalkorras süüdi president Paksaselt väljapressimise eest.  Seejärel taotles kaebaja Leedu elamisluba, mille andmisest keelduti ja tehti otsus tema väljasaatmiseks. Kaebaja vaidlustas selle ning vastavad kohtumenetlused vältasid umbes 6 aastat – lõpuks leidsid Leedu kohtud aga, et kaebaja ei ohusta enam Leedu julgeolekut ning aastal 2010 anti talle alaline elamisluba. 

EIK kustutas kaebuse kohtuasjade nimistust, kuna asi oli riigisiseselt lahendatud. EIK oli rahul, et kaebajale oli antud elamisluba; muud kaebused jäeti läbivaatamata.

Otsus inglise keeles