Inimõiguste kohus rõhutas kohustust võtta arvesse alaealise huve välismaalase väljasaatmisel/elamisloa andmisel

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) tegi 14.06.2011 otsuse asjas Osman vs. Taani (kaebus nr 38058/09), milles tuvastas artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) rikkumise.  Kaebus puudutas Taani-poolset keeldumist uuendada Taanis üles kasvanud Somaalia tüdruku elamisluba pärast seda, kui ta oli väidetavalt tahtevastaselt olnud sunnitud elama üle kahe aasta Keenias.

Kaebaja sündis 1987. aastal Somaalias ja elas seal kuni 1991. 1991 – 1995 elas kaebaja Keenias. Taani elamisluba anti talle 1994. aastal. Taani kolis ta koos isa ja õega; ema ja teised sugulased liitusid nendega veidi hiljem. Kaebaja elas ja käis koolis Taanis eluaastatel 7 – 15. 2003. aastal saatis isa ta väidetavalt kaebaja tahte vastaselt Keeniasse (et ta hoolitseks seal vanaema eest). 17-aastaselt, olles seega ikka alaealine, taotles kaebaja luba perekonnaga Taanis liitumiseks. Taani ametkonnad leidsid, et kuna kaebaja oli üle 12 järjestikuse kuu viibinud Taanist eemal, oli tema elamisluba kaotanud kehtivuse. Kuna välismaalaste seadus andis perekonnaga liitumise õiguse kuni 15-aastasele, siis ei olnud seaduslikku alust kaebajale uue elamisloa andmiseks. Kaebaja sisenes siiski 2007. aastal ebaseaduslikult Taani.

EIK asus seisukohale, et Taani ametivõimude otsus mitte uuendada kaebaja elamisluba rikkus konventsiooni artiklit 8. Taotlemise ajal oli ta jätkuvalt alaealine ja tal ei olnud ise veel loonud perekonda. Kaebaja oli olulise osa oma elust elanud Taanis, käinud Taanis koolis ja rääkis taani keelt. Kohus rõhutas, et sellise isiku väljasaatmise põhjused peavad olema väga tõsised, kaebaja puhul selliseid asjaolusid ei tuvastatud. Kuigi kaebaja isa oli saatnud kaebaja 2003. aastal Keeniasse, oleks Taani pidanud võtma elamisloa andmisel arvesse ka kaebaja huve, mis võisid olla vastuolus tema vanemate huvidega.

EIK mõistis kaebaja kasuks mittevaralise kahjuna 15000 eurot.

Otsus inglise keeles