Inimõiguste kohtu suurkoja paneel ei võtnud Vene erusõjaväelaste kaebust Eesti vastu menetlusse

11.04.2011 otsustas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) suurkoja viieliikmeline paneel mitte võtta menetlusse 45 Vene erusõjaväelase taotlust vaadata EIK suurkojas (st 17-liikmelises kojas) uuesti läbi 04.11.2010 tehtud otsus (Tarkoev jt; Minini jt; kaebused nr 14480/08 ja 47916/08), milles leiti, et Eesti ei ole kaebajaid diskrimineerinud ega rikkunud muid konventsiooniga tagatud õigusi.  

11.04.2011 EIK suurkoja paneeli otsusega jõustus 04.11.2010 otsus lõplikult.

***

04.11.2010 otsusest:

Teatavasti kaebasid kaebajad selles asjas, et neid on diskrimineeritud ja nende omandiõigust – õigus pensionile – on rikutud. Kaebajate kaebus toetus asjaolule, et neile makstakse pensioni 1994. aastal sõlmitud „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimuses Eesti Vabariigi territooriumil“ (edaspidi kokkulepe) alusel. Kõik kaebajad väitsid, et nad on jäetud ilma pensionist ja et neid on diskrimineeritud, kuna üldiselt ei ole Eesti pensioni saamisel seatud tingimuseks, et isik ei saaks samaaegselt pensionit välisriigist, kuid nimetatud Kokkuleppe artikkel 5 seab neile sellise piirangu. Kaebuses toetusid kaebajad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 14 koosmõjus 1. protokolli artiklile 1 ja 1. protokolli artiklile 1.

Inimõiguste kohus leidis 04.11.2011 tehtud otsuses, et kaebus, mis toetus konventsiooni artiklile 14 koosmõjus 1. protokolli artikliga 1 on küll vastuvõetav, ent analüüsi tulemusena asus seisukohale, et kaebajate õigusi ei ole rikutud. Kohus märkis, et diskrimineerimisest saab rääkida üksnes siis, kui võrdseid ei ole koheldud võrdselt. Antud juhul olid  kaebajad erisubjektid, kelle suhtes kehtisid erireeglid ja seega oli nende erinev kohtlemine õigustatud. Kohus rõhutas ka riikide suurt kaalutlusõigust, kui kõne all on majandusliku või sotsiaalse strateegia üldised meetmed. Kohus nõustus Eesti selgitusega, et antud juhul tuleb arvesse võtta erilist ajaloolist konteksti, milles 1994. a kokkulepe sõlmiti; samuti seda, et erusõjaväelased teadsid juba Eestisse jäämise otsuse tegemisel tulevikus Eesti pensioni saamise tingimusi. Niisiis leidis kohus, et kaebajad ei võrreldavad ühegi teise pensionäridegrupiga Eestis ja seega ei riku nende suhtes kehtiv regulatsiooni nende õigusi. Eesti ja Vene Föderatsiooni uue pensionileppe sõlmimise läbirääkimiste osas märkis inimõiguste kohus, et selliste läbirääkimiste pidamine ei muuda kehtivat regulatsiooni diskrimineerivaks. Muude kaebajate kaebuste osas tunnistas inimõiguste kohus kaebused üldse vastuvõetamatuks.

Kaebajate varalise kahju nõue oli esitatud summas 5 318 669,28 krooni ja hõlmas kaebajate väitel saamata jäänud Eesti pensioni. Kuna kohus ei rahuldanud kaebajate kaebust, siis jäi ka kahjunõue täielikult rahuldamata.