Eestlased Venemaal

Eestlased Venemaal

Eestlaste väljarändes Venemaale võib eristada mitmeid perioode. Kuni 19. sajandi keskpaigani toimus varajane stiihiline lähiränne põhiliselt Peterburi, Pihkva ja Novgorodi regioonidesse. Massilise väljarände aastatel 1855-1905 kutsus esile Vene Impeeriumi poliitika koloniseerida riigi inimtühjad, aga viljakad maa-alad. Aastaid 1906-1914/1917 iseloomustab nn. stolõpinlik organiseeritud väljaränne, mil Siberi populaarsus väljarändekohana kasvas ning valitsus hakkas seda Pjotr Stolõpini agraarpoliitika raames suunama ja soodustama. Siia lisanduvad deporteeritud (enamasti vangid). Seoses massilise väljarändega loodi rohkem kui 300 eesti asundust üle kogu Venemaa. Kõige suuremad eestlaste kogukonnad tekkisid Peterburi, Pihkva ja Novgorodi regioonidesse Venemaa loodeosas, piki Volga jõge Samaara ja Saraatovi regioonides, aga ka Krimmis, Kaukaasias ja Siberis. Alates 19. sajandi keskpaigast hakkasid eestlased aina enam pürgima kõrghariduse poole. Kuna talurahvas ei saanud õppida Tartu Ülikoolis, osutus lähimaks ülikooliks Peterburi Ülikool Venemaal.

Eesti omariikluse väljakuulutamine kutsus esile esimese suurema eestlaste tagasipöördumise. Eestlaste arvu vähenemisel Venemaal oli ka teisi põhjusi alates stalinlikest repressioonidest kuni mobilisatsioonini Teise maailmasõja ajal. – stalinlikud repressioonid, rikaste talupoegade, s.t. nn. kulakute hävitamine, mobilisatsioon Teise maailmasõja ajal, mis viis sõtta küladesse alles jäänud mehed. Pärast Teist maailmasõda kahanes eestlaste arv Venemaal vaatamata uutele ja arvukatele, peamiselt sunniviisiliselt saabunud eestlastele edasi. Pärast Eesti okupeerimist Teises maailmasõjas jõudis 1941. ja 1949. aasta küüditamiste ja Punaarmeesse mobiliseerimise tagajärjel Nõukogude Liitu umbes 50 000 eestlast. Aastaid 1950-1991 iseloomustas eestlaste arvu järkjärguline kahanemine – seda mõjutasid muuhulgas nii tagasiränne kui sulandumine venelastega (segaabielud, poliitiline suund riigis).

Eestlaste arv Venemaal toimunud rahvaloenduste lõikes

Venemaa 2002. aasta rahvaloenduse andmetel lugesid ennast eestlasteks 28 113 inimest, setudeks 197 inimest ja kaks olid ennast kirja pannud kui estid. Linnades elavaid eestlasi oli 18 053 inimest, neist 29 inimest valdasid ainult eesti keelt, maakohtades elas eestlasi 10 031 ja neist 33 märkisid, et ei oska riigi, s.t. vene keelt. Setud seevastu on koondunud rohkem küladesse (142 inimest, neist 10 räägib ainult setu keelt), linnaelanikke-setusid on 55. Umbes 50% pidas eesti keelt oma emakeeleks.

Suur osa Venemaa eestlasi elab riigis hajutatult, kompaktseid kogukondi võib liigitada tinglikult:

• Kogukonna tekkimise aja ja koosseisu järgi (eelmiste migratsioonilainete esindajad ja nende järeltulijad, uusemigrandid). Näiteks Moskva eesti kogukond koosneb peaaegu ainult uusemigrantidest (1950-2000. aastate väljarändajad ja nende järeltulijad), Peterburi eestlaskonna moodustavad 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse väljarände järeltulijad ja osaliselt ka uusemigrandid. Krasnojarski krai, Tveri ja Tomski oblasti külades elavate eestlaste ja setude hulgas puuduvad uusemigrandid peaaegu täielikult. Eraldi kogukonna moodustavad Pihkva oblastis elavad eestlased;
• Kogukondade sotsiaalse ja haridusliku koosseisu järgi. Moskva eestlaste hulgas ulatub filosoofia- ja teadustedoktorite osakaal 10% eestlaste koguarvust, Peterburist on eestlastest teadlasi 3-4 korda vähem kui Moskvas. Samas on Krasnojarski krai, Tveri, Tomski ja teiste oblastite külade eesti kogukondades kõrgharidusega inimeste osakaal tühine.

Kõige suuremad eestlaste kogukonnad asuvad Peterburis, kus 2002. aasta rahvaloenduse järgi elas 2226 eestlast, Leningradi oblastis (1409) ja Moskvas (1244). Siberi kogukonnad on üldiselt väikesed. Kaks suuremat eesti külakogukonda (Ülem-Suetuk ja Haidak) asuvad Krasnojarski krais, kummaski elas 2008. a. aastal umbes 200 elanikku, põhiosa eestlased. Lisaks veel väiksemad külad ja Krasnojarsk. Novosibirski oblastis elab eestlasi enim Nikolajevka külas (Kõštovski raj). Tomski oblastis, kus eestlased on üks suuremaid rahvusgruppe, on meie rahvuskaaslasi enim Kasekülas ehk Berjozovkas ning Liliengofis (Pervomaiski rajoon). Tegemist on Stolõpini reformide ajal tekkinud asulatega ja hinnanguliselt elab neis ca 500 eestlast. Ka Omski oblastis on suhteliselt palju eestlasi, suurim eestlaste külakogukond on Lilliküla ehk Lileika Sedelnokovo rajoonis, väiksemaid külakesi on umbes 10.

Vaatamata sellele, et Venemaa eestlasi on arvuliselt tunduvalt vähemaks jäänud, oleme suutnud säilitada oma keele ja kultuuri. 20. sajandi 1990-ndatel aastatel rahvusseltside tegevus Venemaal taaselustus ja suuremates kogukondades organiseerisid eestlased oma kultuuriseltsid (Peterburis, Moskvas, Arhangelskis, Tveris, Krasnojarski krais, Tšerepovetsis, Petroskois). 1998. aasta märtsis ühinesid seltsid mittetulunduslikku organisatsiooni Venemaa Eesti Seltside Liit (VESL), et tagada omavahelised kontaktid ja suhted. Ajaleht “Peterburi Teataja”, mille asutamisaasta on 1908, ilmub jälle ja kajastab eestlaste tegevust üle kogu Venemaa. 1994. aastast tegutseb taas Püha Johannese eesti evangeelne-luteri kogudus. Moskvas ja Peterburis tegutsevad Eesti ärimeeste klubid, milles on paarkümmend liiget ning millesse on koondunud pärast 1991. a. Venemaaga ärisidemeid arendavad Eesti ärimehed.