Inimõiguste Kohus kasutas uut "märkimisväärse kahju" kriteeriumi kaebuste vastuvõetamatuks tunnistamiseks

25.02.2011

23.02.2011 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) 14.12.2010 otsuse asjas Holub vs. Tšehhi Vabariik (kaebus nr 24880/05) ja 08.02.2011 otsuse asjas Bratri Zatkove, a.s vs. Tšehhi Vabariik (kaebus nr 20862/06), milles kohaldas Tšehhi Vabariigi vastu esitatud kaebuste lahendamisel esmakordselt 01.06.2010 jõustunud 14. protokolliga ette nähtud uut vastuvõetavuse kriteeriumi (konventsiooni artikli 35 lõige 3 punkt b).

Konventsiooni artikli 35 lõike 3 punktis b nähakse ette, et kaebus tunnistatakse vastuvõetamatuks, kui kaebuse esitaja ei ole kandnud märkimisväärset kahju, v.a juhul, kui konventsioonis ja selle protokollides määratletud inimõiguste austamine nõuab kaebuse sisulist läbivaatamist. Sellel alusel ei või jätta läbi vaatamata ühtegi asja, mida riigisisene kohus ei ole nõuetekohaselt läbi vaadanud.

Nii Holub asjas kui Bratri Zatkove, a.s asjas kaevati selle peale, et kaebajad olid esitanud kaebused Konstitutsioonikohtusse, mis omakorda oli küsinud arvamust kõikidelt asja lahendanud kolme erineva astme kohtult. Kaebajatele kohtute seisukohti aga ei edastatud ning nad pidasid seda artikli 6 (õigus õiglasele menetlusele) rikkumiseks.

EIK hindas kaebuste lahendamisel järgmisi aspekte. Esiteks hindas EIK „märkimisväärse kahju“ sisu – EIK leidis, et kuna kohtud olid esitanud Konstitutsioonilisele Kohtule samu argumente, mida nad olid väljendanud kaevatavates kohtuotsustes, siis olid kaebajad nende seisukohtadega põhimõtteliselt juba tuttavad. Mis puudutas kaebuse sisu, siis märkis EIK, et Tšehhi oli juba oma riigisisest praktikat muutnud ning saadab nüüd menetlusosaliste seisukohad ka teistele menetlusosalistele, kui need seisukohad sisaldavad uusi asjaolusid, väiteid või argumente. Seega ei nõua „inimõiguste austamine“ kaebuse sisulist läbivaatamist. Viimasena hindas EIK riigisiseste kohtute tegevust kaebuste läbivaatamisel. EIK märkis, et kaebajate kaebusi oli sisuliselt arutatud kahes kohtuastmes. EIK asus seisukohale, et asjaolu, et pärast seda, kui asi oli lõplikult otsustatud, ei olnud neil võimalik enam esitada kaebust asja viimasena lahendanud kohtu teatud tegevuse peale, ei ole takistus uue vastuvõetamatuse kriteeriumi („riigisisese kohtu poolt nõuetekohane läbivaatamine“) kohaldamiseks. Vastasel juhul oleks kõikide viimase astme kohtu otsuste peale esitatud kaebuste vastuvõetamatuks tunnistamine takistatud, sest viimase astme kohtu otsuse peale ei olegi üldjuhul võimalik kaevata. Selline seisukoht oleks aga vastuolus uue vastuvõetavuse kriteeriumi eesmärgiga, mille kohaselt peab EIK saama lahendada asju, mis ei vääri sisulist arutamist, kiiremini kui varem. Nendest järeldustest tulenevalt tunnistas EIK kaebused uue vastuvõetavuse kriteeriumi alusel vastuvõetamatuks, kuna kaebajad ei olnud kandnud märkimisväärset kahju.

Otsused:

http://cmiskp.echr.coe.int/tkp197/view.asp?action=html&documentId=879748&portal=hbkm&source=externalbydocnumber&table=F69A27FD8FB86142BF01C1166DEA398649

http://cmiskp.echr.coe.int/tkp197/view.asp?action=html&documentId=881885&portal=hbkm&source=externalbydocnumber&table=F69A27FD8FB86142BF01C1166DEA398649