JULGEOLEK

• NATO Balti kaitseplaanidest uue nurga alt
• Maabumisõppused kui USA konkreetne näide toetusest
• Baltikumi võimalik kriisistsenaarium
• Prantsusmaa ja Venemaa vastuoluline Mistralite tehing
• Küberrünnakud kui kiirelt kasvav oht
• NATO küberkaitsekeskuse töö Eestis
• Küberkonfliktide seminar Tallinnas
• NATO välisministrite mitteametlik kohtumine
• Eesti Afganistanis

NATO Balti kaitseplaanidest uue nurga alt

Balti riikide julgeoleku nurgakivi on muutumises, sest liitlased töötavad NATO uue strateegilise kontseptsiooni kallal. See muutus tekitab uutes liikmetes elavat huvi, aga ka muret. Alates külma sõja lõpust on maailm ja NATO koht selles oluliselt teisenenud. Eelmine, 1999. aastal koostatud kontseptsioon vajab uues julgeolekukeskkonnas mõistagi ülevaatamist. Senist kontseptsiooni on algusest peale kritiseeritud, kuna see keskendub olemasoleva olukorra kirjeldamisele, mitte ei vaata tulevikku. Ka julgeolekuolukord on 1999. aastast alates silmanähtavalt muutunud. Muutunud on ka NATO liikmesriikide koosseis, mis ulatub nüüd 28ni. Liidu liikmete seas võib aga märgata suurenevaid erimeelsusi. Balti riigid loodavad uues kontseptsioonis artikkel 5 keskse rolli omistamist ja lootes, et artikkel 5-le antakse praeguses olukorras konkreetsem tõlgendus ja rakendatavus. (Nouvelle Europe, 11.01)

2010. aasta esimesel kuul tõstatab The Economist küsimuse, kas NATO tuleks kriitilisel momendil oma väikseimatele liitlastele Eestile, Lätile ja Leedule appi? Nüüdseks näib vastus olevat „jah“, sest on olemas põhimõtteline otsus kaitseplaaniks. Säärane tulemus on saavutatud pärast raskeid läbirääkimisi, mille käigus tänu ameeriklaste pealekäimisele loobusid Saksamaa ja teised riigid oma varasemast vastuseisust. (The Economist, 15.01)

New York Times tõdeb, et USA presidendi George W. Bushi administratsiooni ajal võttis NATO Balti riigid küll oma liikmeks, kuid ei kaasanud neid kaitseplaanidesse, mis võis Venemaad provotseerida. 2010. aasta jaanuaris tegi Saksamaa ettepaneku laiendada Poola kaitseplaani ning alliansi sõjaline komitee asukohaga Belgias otsustas, et Poola kaitseplaani laiendatud versioon kataks ära ka kolm Balti riiki. NATO liidrid kiitsid plaani vaikselt heaks novembrikuisel Lissaboni tippkohtumisel, kirjutas Guardian. Rünnaku puhul Poola või Balti riikide vastu asub lahingutegevusse üheksa NATO diviisi USAst, Suurbritanniast, Saksamaalt ja Poolast, USA ja Briti merevägi võtavad kursi Saksa ja Poola sadamatele, vahendas Guardian informeeritud allikaid. Nende kohaselt toimuvad esimesed laiendatud kaitseplaanil põhinevad õppused järgmisel aastal Baltimaades. USA ametnikud soovitasid Balti kolleegidel kaitseplaani laiendamist salajas hoida. (The New York Times, 06.12)

Maabumisõppused kui USA konkreetne näide toetusest

Eestis, Lätis ja Leedus on viimastel aastatel oldud mures, et NATO ei teinud Balti riikidele algselt kaitseplaani isegi paberil, nagu Poolale. Nüüd on käsil muudatused. USA mereväelaste esimene maabumisõppus Balti riikides on alanud. Maabumist harjutatakse koos Eesti sõduritega Põhja-Eestis, Hara lahe rannikul. Õppus toimub Eesti soovil.

Õppused ei oleks võimalikud, kui Eesti ja Vene ning USA ja Venemaa suhted ei oleks praegu soodsad, ütleb õppust rannal jälginud välisdiplomaat. Vähemalt USA tahab õppustega Eestile näidata, et abi oleks ka konkreetne. USA suursaadik Eestis Michael Polt ütles, et USA viib Läänemere kaldal läbi õppusi kolme olulisema liitlasega –Poola, Läti ja Eestiga. Eesti kaitseminister Jaak Aaviksoo peab maabumisõppust sõnumiks ennekõike Eestile. „Olen veendunud, et NATO-l on kaitseplaan. Ja see ei ole ainult paberil, vaid on ka konkreetne valmisolek,“ ütles Aaviksoo. (Helsingin Sanomat, 16.06)

Wikileaksi lekkinud USA diplomaatilise dokumendi kohaselt avaldasid Eesti, Läti ja Leedu liidrid 2009. aasta oktoobriks tugevat survet, et Balti riikide tarbeks koostataks kaitseplaan, kui peaks rakenduma NATO aluslepingu 5. ehk kollektiivset kaitset puudutav artikkel. Seda soovi toetas ka president Obama, kuid USA suursaadiku NATO juures Ivo H. Daalderi koostatud memo viitab ka kitsaskohtadele. (The Guardian, 06.12)

Veebilehel Wikileaks avaldatud andmetest selgub, et NATO „Eagle Guardiani“-nimelist salajast kaitseplaani Balti riikidele ja Poolale hoiti salajas, et see ei ärritaks Venemaad. Eesti kaitseminister Jaak Aaviksoo pidas infoleket Eesti julgeolekuohuks. Kuid Eesti välispoliitika instituudi juht Andres Kasekamp ei ole lekke pärast mures: „Mõned inimesed kahtlesid seni, kas NATO-l on meie kaitseks mingit plaani. Seega praegune info peaks tõstma eestlaste, lätlaste ja leedukate turvatunnet.“ (Helsingin Sanomat, 08.12)

Baltikumi võimalik kriisistsenaarium

The Daily Telegraphi kaitsekorrespondent refereerib Suurbritannia kaitseministeeriumi analüüsipaberit „The Future Character of Conflict“. Dokument ennustab, et 2029. aastaks suureneb maailmas konfliktide tõenäosus ühelt poolt ressursside vähenemise tõttu ja teisalt maa elanikkonna kasvu pärast 8,3 miljardini. Artikkel refereerib lähemalt nelja tulevase konflikti stsenaariumi. Need on Pakistan, Iraan, Uganda ja Balti riigid. Balti riikide kriisistsenaariumi tõenäosus on dokumendis märgitu kohaselt suur, kuid valmisolekut selleks pole.

Ühe võimaliku stsenaariumina on välja toodud võimalus, et Venemaa territooriumi laiendamise ambitsiooniga president kutsub üles integreerima kolm Balti riiki Vene Föderatsiooni koosseisu, sundides neid välja astuma NATOst. Vallandub küberrünnakute laviin Balti riikide valitsusasutuste vastu ja Venemaalt lähtuvad energiakanalid keeratakse kinni. Venemaa testib NATO kannatlikkust. Vastureaktsioonina apelleerivad Läti, Leedu ja Eesti NATO artikkel 5-le. NATO otsustab saata pingekoldesse divisjoni. Briti Kuninglikud Õhujõud saadavad oma Typhoonid Balti lennuväebaasidesse. Briti allveelaevad sisenevad Läänemerre, kuulates pealt Vene sõjaväesidet ja püüdes tuvastada Vene allveelaevu. Kiire ja ulatuslik reaktsioon Venemaa agressioonile näitab, et NATO-l on oma liikmete kaitsmisega tõsi taga. Küberrünnak Läti vastu lõpeb sellega, et briti Joint Cyber Warfare Force häkib sisse ja kahjutustab Kremli juhtimiskeskuse. (The Daily Telegraph, 14.09)

Prantsusmaa ja Venemaa vastuoluline Mistralite tehing

Prantsusmaa teatas, et müüb Venemaale vähemalt ühe Mistral-tüüpi sõjalaeva, mis oleks esimene säärane tehing NATO riigi ja Venemaa vahel. Diplomaatide ja julgeolekuanalüütikute hinnangul aitab prantslaste laev Venemaal alustada oma vananeva sõjatehnika uuendamist. NATO on 1991. aastast alates katsetanud Venemaaga erinevaid koostööprojekte, kuid 2008. aastal toimunud Vene-Gruusia sõda märkis suhete madalseisu. 2008. aasta konflikt tõigi esile Vene sõjatehnika mahajäämuse ja sundis venelasi otsima võimalusi seda uuendada. Venemaa sõjalised juhid on öelnud, et Mistral-tüüpi lennukikandja omamine oleks Gruusia konfliktis andnud Venemaale olulise eelise.

Sõjatehnika müümine Venemaale on Eestis, Lätis ja Leedus kutsunud esile tõsist muret. Endine USA saadik NATO juures Robert Hunter ütles, et Obama administratsioon hoiatas Prantsusmaad tehingu eest, aga hoiatust ei võetud kuulda. Prantsuse kaitseministri Herve Morin’i sõnul on Venemaa avaldanud soovi veel kolme sarnase laeva ostuks, kuid vastav otsus on veel tegemata. (The Washington Times, 09.02)

Prantsusmaa Mistral-tüüpi sõjalaevade müük Venemaale tekitab hirmu ja umbusku. See tehing toob välja Venemaa suurenenud sõjalised ambitsioonid ja oma relvatööstuse vananemise. Üks regioon, keda ost mõjutab, on Balti riigid – Eesti, Läti ja Leedu kui NATO kõige haavatavamad liikmed. Teine piirkond on Musta mere riigid. Laevaostu üle on avalikult muret väljendanud nii Gruusia kui mõned Balti ametnikud. Mõned kriitikud on mures rohkem poliitilise kui sõjalise tasakaalu pärast. Mõned võrdlevad Mistrali-tehingut Nord Streamiga, vastuolulise Vene-Saksa gaasitoruga. Mistrali ostmise tegelik tähtsus peitub aga selles, et see annab Venemaale võimaluse Euroopa riikides oma mõjuvõimu demonstreerida. (The Economist, 11.02)

Mainitakse Venemaa eriteenistuse üha suurenevat huvi Prantsusmaa vastu ning Kremli ja Gazpromi heaks lobitööd tegeva firma Gplus süvenevat propagandatööd Prantsusmaal. Üks Prantsuse ametnik leiab, et tehing solvaks Prantsusmaa NATO liitlasi, eriti Balti riike ja Rumeeniat, kes (lisaks Gruusiale ja Ukrainale) on esitanud tehinguga seoses ametlikke demarše. Ta rõhutab, et ükski teine riik ei ole sarnast tehnikat varem Venemaale müünud ja tehing oleks ebameeldiv pretsedent. (Nouvel Observateur, 25.02)

Prantsusmaa kavatsus müüa Venemaale neli sõjalaeva on kutsunud esile ärritust ja meeleheidet Balti riikides. Kinnitades ka oma soovi parandada Venemaaga suhteid, leiavad Balti riigid ometi, et Pariis on valinud vale tee. Prantsusmaa kordab, et Venemaad tuleb käsitleda partnerina, mitte ohuna. President Sarkozy teatas esmaspäevasel pressikonverentsil, et läänel on Venemaad vaja rahvusvaheliste kriiside lahendamisel, nagu Iraani tuumaküsimus, ja et laevad müüakse venelastele ilma tehnikata. „Me ei tea, mida nad nende laevadega teevad,“ ütles kindralmajor Ants Laaneots. Kas nad hakkavad neid hoidma Läänemere, Mustas mere või Põhjamere laevastikus? (AFP / Le Parisien, 02.03)

Venemaa naabrid, sealhulgas ka Eesti, Leedu ja Gruusia, tunnevad muret, et Prantsusmaa võib Mistralite müügiga näidata halba eeskuju ning panna teisigi lääneriike müüma sõjatehnikat või muud varustust suurele idanaabrile. Välisminister Urmas Paet on öelnud, et kahe või nelja laeva müümist ei näe Eesti suure turvalisusohuna, kuid pikaajalises planeerimises tuleb tehingu võimalikku mõju arvesse võtta. (The New York Times, 29.12)

Usutlus Eesti suursaadiku Jaan Heinaga Ukrainas selgub, et Eestis toimub tuline arutelu võimaliku Mistrali-müügi üle Venemaale. Selge on, et tehing toimub, kuid selle läbipaistvus tagaks, et poleks liigseid spekulatsioone ja tarbetut lärmi. Juriidiliselt pole Mistrali-müügis midagi seadusevastast, Venemaa on NATO strateegiline partner. Samas on oluline, mida nimelt müüakse ja millistel tingimustel, kuhu laevad paigutatakse. Need laevad muidugi muudaksid julgeolekuolukorda igas regioonis, kuid vaevalt Läänemerel, sest need pole mõeldud jäätuvate veekogude jaoks ega saa Läänemerel baseeruda. Eesti pole teinud järske avaldusi, sest on NATO liige ning usub, et Prantsusmaa ei võtaks vastu teiste liikmete julgeolekut ohustavaid otsuseid. (Flot, 02.03)

Küberrünnakud kui kiirelt kasvav oht

Arvestades viimaste aastate rünnakuid Eesti, Gruusia, Läti ja Leedu arvutivõrkudele, tuleb NATO liikmete kaitsmise mõistet laiendada, ütles 2. veebruaril NATO Euroopa kõrgem ülemjuhataja. Tõenäosus, et järgmine konflikt algab füüsilise rünnaku asemel küberrünnakuga, rõhutab definitsiooni muutmise vajadust ning vajadust, et NATO riigid teeksid küberrünnakute tõrjumiseks koostööd. Vastavad suhted saavad olema komplekssed ja keerulised, sest igal riigil on oma korrakaitse-, isikuvabaduste ja isikuandmete kaitse seadused, lisaks kasutatakse erinevaid andmesidevõrke ja tehnoloogiaid. NATO on juba astunud esimesi samme tegemaks küberrünnakute tõrjumist rahvusvaheliseks ülesandeks: Eestisse loodi 2008. aastal Kooperatiivne Küberkaitse Kompetentsikeskus. (Defensenews, 02.02)

Küberrünnakud sõjalise infrastruktuuri, valitsuste, kommunikatsioonisüsteemide ning finantsturgude vastu kujutavad rahvusvahelisele julgeolekule kiirelt kasvavat ohtu, mida seni vähe teadvustatakse. Londonis asuv Rahvusvaheline Strateegiauuringute Instituut hoiatas, et tulevastes riikidevahelistes konfliktides võivad küberrünnakud muutuda otsustavaks relvaks. Üks seni tuntumaid küberrünnakuid leidis aset 2007. aastal Eestis, mil enam kui miljonit arvutit kasutati valitsuse, äri ja meediaga seotud veebisaitide segamiseks. Rünnakud, mida usutakse pärinevat Venemaalt, toimusid suure poliitilise pinge perioodil. Kokku tekitasid rünnakud hinnanguliselt kümnetesse miljonitesse eurodesse ulatuvat kahju. (The Guardian, 03.02)

„Järgmine tõsine rünnak liidule võib suure tõenäosusega tulla mööda fiiberoptilist kaablit,“ öeldakse uues NATO strateegilise kontseptsiooni eelnõus. NATO küberkaitses on vastuvõtmatuid suuri lünki, hoiatab dokument. Niisugused hoiatused on raportis, mille on koostanud rühm kõrgetasemelisi eksperte Madeleine Albrighti juhtimisel. Kõrged NATO sõjandusametnikud ja diplomaadid on mures küberrünnakute vastase koordineeritud tegevuse planeerimise puudumise pärast. Nad seisavad silmitsi võimalike olukordadega, kui liikmesriigid paluvad abi NATO leppe artikkel 5 raames, mis loodi algselt selleks, et pakkuda sõjaliselt rünnatavatele liitlastele vastastikust abi. Kolm aastat tagasi palus Eesti oma NATO ja ELi partneritelt abi seoses küberrünnakutega, mis olid seotud Venemaaga. (The Guardian, 17.05)

NATO küberkaitsekeskuse töö Eestis

2008. aastast on Eestis asunud NATO küberkaitse kompetentsikeskus, mille missiooniks on strateegia väljatöötamine küberrünnakute ennetamiseks. Keskust kasutavad NATO riikide esindajad, et jagada informatsiooni ja viia läbi uurimusi ning lisaks tehnilistele aspektidele mõeldakse seal ka sõda puudutavate seaduste uuendamisele maailmas.

Eestlastelt on palju õppida, nii sellest, kuidas nad tulid toime 2007. aastal toimunud rünnakutega, kui sellest, kuidas nad endiselt saavad hakkama nii online-ohtude kui nende tekitatud suurenenud tähelepanuga. Kaitseminister Jaak Aaviksoo sõnul ei saa muuta tehnoloogiat monopoliks, nii et seda kasutataks vaid õilsal eesmärgil. Ainus viis edasi liikuda on rünnakute talumine ja nendega toimetulemine. (Discovery News, 20.06)

NATO salajane IT-keskus Tallinnas koondab parimaid infotehnoloogiaspetsialiste. Keskuse põhieesmärk on pakkuda kaitset küberrünnakute vastu. NATO keelepruugis on keskuse ametlik nimi Kooperatiivne Küberkaitse Keskus (CCDCOE – Cooperative Cyber Defence Centre of Excellence). Keskuse juhi kolonelleitnant Ilmar Tamme sõnul on küberkuritegevus kompleksne ja mitmetahuline probleem, mida on keeruline lahendada ja mis just oma keerukuse tõttu on ideaalne kasvupinnas pahatahtlikele kavatsustele. „Ma ei ole nii naiivne, et usuksin tavarelvade kadumist, kuid arvan, et me näeme peagi nende koostoimet,“ lisas Tamm. (La Libre, 27.04)

NATO küberkaitsekeskuse töös osaleb praegu kaheksa riiki: kolm Balti riiki, Saksamaa, Itaalia, Slovakkia, Hispaania ja USA. Sel aastal lisandub veel kaks riiki – Ungari ja Türgi – ning kümne aasta pärast peaks kaasatud olema kõik NATO liikmesriigid. NATO küberkaitsekeskus ei asu Eestis mitte juhuslikult, vaid seetõttu, et põhjapoolseim Balti riik on väga tugev informaatika valdkonnas ning on omamoodi katsetus interneti-ühiskonnast. 2007. aastal, kui suhted Eesti ja Venemaa vahel olid kriisis, sattus riik ulatuslike küberrünnakute ohvriks. Näpuga näidati just Vene häkkerite peale, kuid Venemaa keeldus koostööst süüdlaste selgitamiseks. See sündmus sai hoiatuseks tegelikest küberruumis peituvatest ohtudest. (La Croix,10.08)

Eesti on suunanud palju energiat ja tööd selleks, et NATO küberkaitsekeskus just Eestisse loodaks ja riigi oskusteavet ära kasutataks. Keskuse rajamise privileegi saamiseks tehti korda Tallinnas asuv Vene tsaariaegse armee kasarmu, millest nüüdseks on saanud ultramoodsad bürood. Saksamaa, Itaalia, Hispaania, Balti riikide, Slovakkia ja Ameerika Ühendriikide finantseeritud keskuse peamiseks ülesandeks on välja töötada küberkaitse süsteem NATO liikmesriikidele. (Le Monde, 01.10)

Süddeutsche Zeitung on võtnud ette tee NATO küberkaitsekeskusesse. Seal leitakse arvutite tagant 30 IT-eksperti, kes mõtisklevad 21. sajandi sõja üle. 2008. aastal loodud keskuse juhi Ilmar Tamme sõnul pole nende tööks riikide IT-probleemide lahendamine, vaid aru saada, kuidas on digiajastu sõjaväe tööd muutnud. Eksperdid analüüsivad juba toimunud küberrünnakuid Eestis, Leedus ja Gruusias ning valmistavad ette käitumismudeleid järgmiste rünnakute tõrjumiseks. President Toomas Hendrik Ilves on rõhutanud, et ka küberrünnakut NATO liikmesriigi vastu peaks käsitletama artikkel 5 all. Jurist Ene Tikk leiab, et mõistet „küberrünnak“ tuleb kasutada vaid siis, kui rünnaku tagajärjed on sama laastavad, kui see oleks olnud tavarünnaku puhul. President Ilvesel on hea meel, et NATO peasekretär A. F. Rasmussen on küberkaitse olulisust mõistnud. (Süddeutsche Zeitung, 19.11)

Küberkonfliktide seminar Tallinnas

15.–18. juunini pidasid infotehnoloogia eksperdid Tallinnas rahvusvahelist küberkonfliktide teemalist konverentsi. Konverentsi korraldajaks on küberkaitse kompetentsikeskus ning üles astuvad eksperdid valitsusasutustest, ülikoolidest ja kaitsevägedest üle kogu maailma. Konverents on järg kahele 2009. aastal toimunud kübersõdade teemalistele konverentsile. (Allvoices, 14.06)

See, et NATO strateegid Tallinnas tulevikusõja üle mõtisklevad, on hoolikalt varjatud. Umbes 30 ohvitseri, teadurit ja juristi töötavad kogu maailmas kasvava ohu – kübersõdalaste rünnakute – analüüsi ja kaitse kallal. Üha tihedamini üritavad häkkerid olulist majandus- ja militaarinfot kätte saada, kuid üha rohkem tungivad nad kogu maailmas ka riiklikesse energia- ja kommunikatsioonivõrkudesse – ilmselt oma valitsuse toel. Eesti kiirendas küberkaitsekeskuse rajamist Tallinna, kui langes kolm aastat tagasi esimese tervet riiki hõlmanud küberrünnaku ohvriks. Küberrünnak näitas, kui haavatav võib olla üks riik, mille igapäevaelu ja majandus toetub infotehnoloogiale. Küberrünnakute vastane kaitse on osa riigi kaitsestrateegiast. „Kui rahvusvaheline koostöö ei parane, muutub IT-julgeolek tõsiseks globaalseks väljakutseks,“ usub IT-julgeoleku ekspert Suleyman Anil. Eesti ei taha nii kaua oodata. (Focus, 11/2010)

NATO välisministrite mitteametlik kohtumine

Eesti ja Tallinn said nädala teises pooles ebatavaliselt suure rahvusvahelise huvi osaliseks, kui Tallinnas toimus NATO välisministrite mitteametlik kohtumine. Kohtumiseks valmistuti kolm aastat. Vaatamata tuhapilve tekitatud ohule viidi siiani suurim Eestis toimunud rahvusvaheline kohtumine läbi peaaegu täismahus. USA riigisekretär Hillary Clinton pidi tõdema, et alates 1994. aastast, mil ta esimest korda Tallinnas viibis, on juhtunud palju. Eesti on iseseisev ELi ja NATO liige. Just seda Clintoni sõnumit tahavad maailmas levitada välisminister Urmas Paet ja Eesti riigijuhid. Kuigi kohtumisele olid kutsutud ka NATO partnerriigid, oli Venemaa esindatud madalamal tasemel. Osa analüütikutest on tõlgendanud seda nii, et Venemaale ei sobinud kohtumise toimumispaik. (Turun Sanomat, 24.04)

Arutelu uue „strateegilise kontseptsiooni“ üle oli Tallinnas toimuva NATO välisministrite mitteametliku kohtumise põhiteemasid. 61 aastat tagasi loodud organisatsioon seisab silmitsi suurima kriisiga külma sõja lõpust alates. Liitu näivad lõhestavat erinevad vaidlusküsimused: Afganistan, tuumarelvad Euroopas, suhted Moskvaga ja NATO laienemine. NSVLi ei ole enam ja NATO liikmetele ei ole seega ka tõsist militaarset ohtu. Siiski, sõda Venemaa ja Gruusia vahel 2008. aastal meenutab endistele liiduvabariikidele ja nüüdsetele alliansi liikmetele – Eestile, Lätile ja Leedule –, et nende regioon on potentsiaalselt jätkuvalt ohtlik. (Le Nouvel Observateur, 21.04)

NATO välisministritega kohtumisel rõhutas president Ilves, et suhete parandamiseks Venemaaga piisaks sellest, kui Venemaa lõpetaks okupatsiooni õigustamise. President näeb Venemaad tulevikus NATO liikmena, kuid selleks peab Venemaa seda ise tahtma ja demokraatia kriteeriumid täitma. See puudutab ka teisi riike, nagu Ukraina ja Gruusia. Mis on nende NATO-liikmesusest kasu? Kui vaadata, kust ähvardavad ohud (Iraan), siis peaks olema selge, mis kasu nendest võiks olla. „Võib-olla antakse mulle valesid meediaväljaandeid lugeda, kuid mul on tunne, et Iraani probleem on üksnes lääne mureks“, märgib Ilves. „Kui terroristid saavad tuumarelva, siis miks te arvate, et seda kasutatakse just nimelt lääneriikide vastu?“ Ilvese jaoks pole ühine raketitõrjekilp Venemaaga probleem. Kahjuks on vastastikune usaldamatus siiski nii suur, et praegu see ilmselt ei teostu. „Vaadake või Eesti ja Venemaa suhteid. On ühiseid probleeme, nagu Peipsi järve ökoloogiline seisund, kuid mitte midagi võeta ette, ehkki probleemi tunnistatakse.“ On tunne, et Venemaal on paljude jaoks USA vaenlane. Sellega tahetakse oma kaalu tõsta. See on sama, kui öelda, et Hiina ja Eesti moodustavad kokku maailma suurima majanduse. ELi idapartnerluse programmi suhtub Ilves positiivselt, ehkki vahest tekib tunne, et kõiki mõõdetakse ühe mõõdupuuga. Näiteks Ukraina ja Aserbaidžaani soovid ja vajadused on ju erinevad. Presidendi sõnul ootaks Venemaalt vaid seda, et lõpetataks minevikus tuhnimine poliitilistel eesmärkidel. Ei tasu eestlastelt oodata, et nad suhtuksid mõistvalt kõrilõikamisse ja küüditamisse. (Русский Newsweek, 25.04)

Eesti Afganistanis

Deutsche Wellele antud intervjuus rääkis president Ilves Eesti integratsioonist Euroopasse, kaasajastumise jõupingutustest ning NATO missioonist Afganistanis. Rääkides Eesti sõduritest Afganistanis, arvas Ilves, et Eesti jääb pühendunuks ning et mõistetakse ohtusid, mis kaasneksid Afganistani eesmärkide täitumisega massihävitusrelvasid kasutades. Ühist kaitset jätkata soovides peame seda ka ühiselt tegema. Kurvaks teeb Ilvest see, et kõik Euroopa riigid seda ei mõista ning endiselt NATOs olles enda jõud Afganistanist välja tõmbavad. (Deutsche Welle, 19.06)

Eesti kompanii EstCoy võitleb Talibani vastu Afganistani kõige karmimas piirkonnas Helmandis. „Olemine on normaalne,“ ütleb leitnant Mario Lementa Pasi soomukis. „Olen patrullides kolm korda tule alla sattunud, see on siin üsna tavaline.“ Talibani mässulised tulistavad kaugelt ning mitte eriti täpselt. Suurem oht on isevalmistatud pommid.

Sellel, et leitnant Mario Lementa ja Rando Kalda Helmandi põrgutules kõrbevad, on põhjus. Aastatel 1979–89 pidid Eesti sõdurid teenima Afganistanis Nõukogude sõjaväe koosseisus. Eesti taasiseseisvus 1991. aastal. Nõukogude Liit lagunes, kuid Venemaa ei kadunud kuhugi. Venemaa on Eesti suurim julgeolekuoht. Eestist sai 2004. aastal NATO liige. Kuna Eesti loodab NATO julgeolekugarantiile, on alliansi operatsioonidel osalemine enesestmõistetav.

Helmandis oldud kolme aasta jooksul on hukkunud seitse Eesti sõdurit. Kui Afganistanis oleks hukkunud rahvaarvu arvestades sama palju soomlasi kui eestlasi, oleks Helsingisse saadetud 28 kirstu. Eesti on valinud julgeolekupoliitikas teise tee kui Soome. See muudab EstCoy veelgi huvitavamaks. Kas sellist sõda saab võita? Leitnant Mario Lementa mõtleb mõne sekundi. „Tuleb vastata, et jah. Kuid on palju küsimusi.“ (Helsingin Sanomat, 06.04)

Olla Afganistanis või mitte ning kas Afganistanis edu saavutamise nimel tasub üldse pingutada? Kas see sõda on üldse võidetav? „On küll, kuid see võtab aega,“ vastab major Guselnikov. „Tuleb meeles pidada, et me asume Afganistani kõige ohtlikumas ja keerulisemas paigas, Helmandis.“ Guselnikovi sõnul tuleb kõigepealt lõpetada Talibani mässuliste mõju. Siis tuleb afgaanide elu stabiilsemaks muuta – rahaga, projektidega, ehitustöö ja usaldusega. Kompaniiülema sõnul on eestlased Wahidis Talibani väljajuurimiseks palju ära teinud. Nüüd tuleb rahvas uskuma panna, et ISAFi loodav julgeolek on püsiv ja parem kui Talibani võim. (Helsingin Sanomat, 10.04)

Helsingin Sanomat on aasta jooksul kirjutanud mitu artiklit Eesti kompanii EstCoy tegevusest Afganistanis. Näiteks võib tuua ühe ajakirjaniku reportaaži Afganistanist, kus Eesti sõdurid turvasid Wahidi lähedal asuva küla meeste ja ISAFi esindaja, Briti seersandi Mark Hilli nõupidamist. Üle kogu Afganistani peetakse kohaliku rahvaga tuhandeid arutelusid ja üritatakse luua usaldust. Kuid tundub, et ollakse umbusu kolmnurgas: külaelanikud ei usalda eestlasi ega Afganistani sõdureid, eestlased ei usalda külaelanikke ega Afganistani sõdureid ning Afganistani sõduritel on raskusi isegi iseenda usaldamisega. EstCoy esimese rühma ülemal veebel Vjatšeslav Neštšeplenkol on asjast oma arvamus. Neštšeplenko räägib, et külaelanikud üritavad Eesti sõduritel seal liikumist takistada. „Nad songivad tee üles, et arvaksime, et see on mineeritud.“ Silla juures ütleb Neštšeplenko, et eestlased parandasid silla ning leidsid „tänutäheks“ silla juurest pommi. See ongi siis küla, mille elanikega Eesti sõdurid hästi läbi saavad? (Helsingin Sanomat, 07.04)