KULTUUR

• Kirjandus
• Muusika
• Teater
• Film
• Kultuuripealinn 2011 – Tallinn
• Naabritele nähtavaks
• Ummamuudu

Kirjandus

„Puhastus“ on ehk piisavalt universaalne lugu inimsusest – Sofi Oksanen

Eesti raamatupoodide 2009. aasta statistika võib kokku võtta tõdemusega: eestlane loeb Oksaneni, askeldab koduõues ja armastab muinasjutte. Sofi Oksaneni romaani „Puhastus“ müüdi Eestis 16 982 eksemplari. Selle tulemusega tõusis teos ülekaalukalt müüduimaks raamatuks Eestis. Raamatute tiraaž on Eestis harva üle 10 000. (Etelä-Suomen Sanomat, 28.01)

Romaan Nõukogude okupatsioonist Eestis on tormina vallutanud väikese Balti riigi, ähvardades tuua päevavalgele saladused, mis on puutumata püsinud pool sajandit. Teose autor – 33-aastane Sofi Oksanen – on kirjanduslik fenomen, keda on tunnustatud nii mitmegi Soome kõrgeima kirjandusauhinnaga, kelle töid on tõlgitud 28 keelde ning kes kuulutati 2009. aastal Eesti aasta inimeseks. Oma raamatus „Puhastus“ on Oksanen ühendanud okupatsiooniteema Eesti lähiajalooga. Oksanen näeb ideoloogiaid kui mööduvaid nähtusi, mida kasutatakse vabandustena ja poliitilise kattena, et varjata materiaalset ahnust, mis hävitab inimsuhteid.
Oksaneni peategelased jätavad endast maha vaevavaid küsimusi okupatsiooni pikaajaliste tagajärgede, piinamiste ja tahtliku julmuse kohta. „Puhastus“ on kompleksne ning hiilgav, lugejat haarav raamat. (Times, 26.06)

Ainulaadne kirjanik Sofi Oksanen jutustab oma raamatus „Puhastus“ julmustest, mida Eesti naised Nõukogude okupatsiooni ajal üle elama pidid. Oksanen, kelle ema on eestlane ja isa soomlane, oli kõigest 32-aastane, kui ta sai 2008. aastal selle raamatu eest kolm kõige tunnustatumat kirjandusauhinda Soomes.
„Puhastus“ käsitleb ajavahemikku 1940–1992. Loo käigus avatakse vanad haavad – petmised, armulood ja vastupanu. Ükski kirjanik pole kunagi varem julgenud kirjutada sel viisil naiste psühholoogilistest ja füüsilistest kannatustest okupeeritud riigis.
Raamatu tegelaste jutustus peegeldab Nõukogude minevikku ja loo käigus läbitakse keerulisi teemasid, kus kerkivad esile küsimused: kuidas elada okupeeritud riigis ilma iseennast reetmata? Kuidas andestada äraandmisi ja võimudega koostööd ajal, mil inimesi represseeriti? See on raamat, mis haarab kaasa iga lugeja ja annab vastused nii mõnelegi küsimusele. (AFP, Le Monde, 08.07)

Ka siis, kui keeratud viimane lehekülg Sofi Oksaneni romaanist, jääb loo emotsioon lugeja kehasse püsima.
Sofi Oksaneni romaan „Puhastus“ räägib kahest naisest: vanast Aliidest, kes elab Eestis oma isatalus, mida ta läbi kommunismiaja kõikvõimalike vahenditega säilitada on püüdnud, ja noorest naisest Zarast, kelle unistus rikkusest ja paremast tulevikust on ta Valgevenest Berliini bordellidesse viinud.
See võib kõlada nagu järjekordne tüütu inimkaubandust käsitlev romaan, ent Oksaneni keelekasutus ja tegelaste siseelu tajumine tõstab loo meelelahutusest kõrgemale ja muudab selle tähenduslikuks. Selle bordelli kirjeldused on nii sügavalt tülgastavad, et ükski film ei saaks esitada paremaid kaadreid ning kui silmad sulgeda, on need ikka endiselt silme ees. Siin on leina ja kurbust, mis kriibivad vaikuses; alandusi ja purustatud unelmaid, mis kleepuvad nahale nagu märjad kaltsud, ja vaid väikesi killukesi õnne.
Siin on tegelased, kes käituvad täiesti eemaletõukavalt, ent keda lugeja siiski mõistab, kuna nad teevad, mida saavad, et need õnnekillud tervikuks liita.
Loed krampis sõrmedega ja hinge kinni hoides; edasilugemine on pea talumatu, ent keerad siiski lehti saamaks teada, mis saab edasi, harjutades end samas lugema piisavalt aeglaselt, et nautida keelt, mis mõjub nagu tätoveerimisnõel ajukoorel. „Puhastus“ on mõjuv, unustamatu ja hullumeelselt hea. Aga sellest üle saamine võtab aega. Kui see üldse võimalik on. (Berlingske Tidende, 28.01)

Olles nüüd lugenud „Puhastust“, võin väita, et tean Eestist palju rohkem kui varem. Kuid kõik see, mida nüüdseks tean, ei ole sugugi meeldiv. Eesti näib olevat veetnud suurema osa 20. sajandist kahe katku vahel, liikudes Vene võimu alt korraks Saksa võimu alla ning siis taas Vene võimu kätte, mis tõi endaga kaasa kirjeldamatu vägivalla ja represseerimise, muutes natsiokupatsiooni üheks ajaloo helgemaks perioodiks.
Sofi Oksaneni romaan toob need ajaloosündmused esile läbi kahe naise elu: Aliide, kes on üle elanud Nõukogude terrori, ja Zara, kes seisab silmitsi kommunistliku režiimi kokkukukkumise tagajärgedega.
Oksaneni üheks suuremaks andeks on detailid, näiteks algab romaan köögis liha varitseva kärbse kirjeldusega, mis raamatu lõpuks sümboliseerib Aliide ellujäämisinstinkti ning sellega kaasnevat jälestust. (The Times of India, 17.07)

Sofi Oksaneni bestselleri pealkiri viitab nendele eestlastele, kes mõisteti süüdi aastatel 1941–1944 Saksa okupatsioonis osalemises, ning ka massiküüditamistele Stalini gulagidesse. Puhastus on olulise tähtsusega Oksaneni loo keskmes olevale perele, kuid Oksanen liigub ka kaugemale mõrudest kokkumängu ja vastupanu dilemmadest, puudutades sõja ja rahu aegse seksuaalvägivalla teemat.
Loo tegevus läbib 60 aastat. Raamatus on läbi põimunud ka kahe õe vaheline rivaalitsemine, selles loos on gooti mõjusid ning uskmatuna tunduvat, nagu inimeste lämmatamist õhukindlates ruumides ja laipade matmist põranda alla.
Soome-eesti päritolu Oksanen on piisavalt julge, et kirjeldada eelmiste põlvkondade käitumist laiduväärsena ning režiimide muutuste kasutamist isiklike lahkhelide lahendamiseks.
Romaanis püsib ka vastupanu. Raamat algab ja lõpeb Hansu päeviku väljavõtetega ning on täis venestamisvastase luuletaja Paul-Erik Rummo kirjaridu. Aliide kardab, et tema tütar on võõrandunud eesti traditsioonidest, samal ajal kui Zara vanaema on sihikindlalt hoidnud oma emakeelt. Oksanen kirjutab, et nende salajane keel „idandatud sõna-sõnalt, puhkes uduselt ja kollakalt õitsele nagu kõik surnud keeled, magusalt kahisedes nagu nõel grammofonil.“ (The Guardian, 21.08)

Väike Eesti, Baltikumi põhjapoolseim riik, mis piirneb Venemaaga, on enamikule keskeurooplastest terra incognita. Eesti, mis ei anna pindalalt isegi Alam-Saksimaa mõõtu välja, on oma vaheldusrikka ajalooga olnud pidevalt suurvõimude meelevallas.
Sofi Oksanen, ema poolt eestlane ja isa poolt soomlane, meenutab oma ebatavalises romaanis „Puhastus“, mida kõike allasurutud inimesed teha võivad ning mida nad seejuures taluma peavad.
Romaan räägib loo kahest naisest ja kahest generatsioonist. Ükskõikseks ei suuda see romaan arvatavasti kedagi jätta. Helsingis elav autor annab ettekujutuse, mida tähendas Eestile ja eestlastele Nõukogude okupatsioon: hirm reetmise ees, küüditamised, piinamised ja surm käisid igapäevaeluga kaasas. Hirm iseenda elu pärast varjutas kaastunde isegi kõige lähedasemate inimeste suhtes.
33-aastasel Sofi Oksanenil on sõnum: ükskõik milline režiim valitses, vägivald tabas alati esimesena naisi.
Välismaine ajakirjandus, eriti Skandinaavia oma, on romaani taevani kiitnud. Ameerika Krikus Review võrdleb Sofi Oksaneni romaani „Puhastus“ Ian McEwansi teosega „Lepitus“. Rootsi ajalehed on Oksanenist rääkinud isegi kui võimalikust Nobeli preemia laureaadist. (DPA, Focus, 24.08)

Sofi Oksaneni uue haarava romaani teemadeks on võim ja kaotus. Romaan elustab kaks ajalooperioodi: ühe, mida on raske unustada, ja teise, millest on tihti mugavalt mööda vaadatud.
Selleks unustamatuks perioodiks on Ida-Euroopa riikide kommunistlik okupatsioon ning sellega kaasnenu: vägistamine, piinamine, mõrvamine, küüditamine, reetmine jmt. Raamatu tegevus toimub Eestis, kuid asukohaks võiks olla ükskõik milline riik Läänemere või Musta mere ääres. Peategelasi, kelleks on lihtsurelikud maainimesed, vähemtähtsad ametnikud, koolilapsed ja pensionärid, mitte mõjuvõimsad isikud, mõjutavad totalitaarsed riigid nii idast kui läänest.
Teiseks perioodiks raamatus on kommunismijärgne Ida-Euroopa, kus proletariaadi diktatuur asendus raha diktatuuriga.
Tegemist ei ole raamatuga, mida tasuks lugeda õhtul enne magamaminekut. See tuletab meile meelde asju, mida parema meelega unustaksime. See on lugu miljonitest inimestest, kes pandi võimatu valiku ette, kellelt varastati nende elu ja õnn ning kes elasid kõik selle läbi vaid selleks, et leida eest uued türannid ja petjad.
„Puhastus“ on olnud äärmiselt edukas Oksaneni kodumaal Soomes ning võitnud auhindu üle Euroopa. Samasugust edu väärib see raamat nüüd ka ingliskeelse lugejaskonna seas. (The Economist, 03.07)

Prantsusmaal tuntud kirjandusauhinna Prix Femina raames sai tõlkekirjanduse auhinna Sofi Oksaneni „Puhastus“, mis on tõlgitud soome keelest. See on kirjaniku kolmas romaan, mis jutustab (aja)lugu taasiseseisvunud Eestist. Augustis võitis romaan ka Prantsuse romaaniauhinna Roman Fnac.
Alates raamatu ilmumisest Prantsusmaal 25. augustil on „Puhastus“ järjest populaarsust kogunud. Romaani on müüdud juba üle 60 000 eksemplari, mis on soome keelest tõlgitu raamatu puhul rekordiline. (Le Monde, 02. ja 04.11)

Põhjamaade Nõukogu tänavuse kirjandusauhinna sai Eesti juurtega soome kirjanik Sofi Oksanen romaani „Puhastus“ eest. Oksanen on kirjanduslik geenius, kuigi alles 33-aastane. Vähesed autorid, kes on kirjutanud vaid kolm romaani, on jõudnud niisuguse tunnustuseni. Oksaneni keel on rikas ja detailirohke, ta ei pelga kirjutada kõige ebameeldivamatest ja inetumatest asjadest.
Balti riigid ja nende sõjajärgne saatus on olnud teatud määral varjus. Sofi Oksaneni raamatud tõstavad huvi maade vastu, mis asuvad Rootsist vaid laevasõidutee kaugusel.
Viis, kuidas Oksanen kirjutab, meeldib paljudele, olgugi et ta käsitleb sügavaid, raskeid teemasid. „Puhastus“ on oluline teos, kuna selgitab Rootsi, Soome ja Balti riikide suhteid ning hajutab eelarvamusi.
Sofi Oksaneni on inspireerinud Slavenka Draculic ja Fredrika Runeberg. Praegu kogub Oksanen materjali oma uue raamatu jaoks, mida on nüüd meedia tähelepanu all muidugi keerulisem kirjutada. (Dagens Nyheter, 30.03)

Ajaleht Helsingin Sanomat küsis erinevatelt inimestelt, mis muudab Sofi Oksaneni romaani „Puhastus“ ainulaadseks. „Et nii noor inimene on mõistnud nõukogudeaegset Eestit nii sügavuti. Kirjastuse WSOY juhi Harri Haanpää sõnul muudab raamatu eriti heaks selle ülesehitus, Sofi kujutab väikseid asju kaunilt ja sügavuti, kuid ometi on tema tekst väga selge. Pro-tugikeskuse tegevjuhi Jaana Kauppineni sõnul kujutab Oksanen briljantselt seda, kui raske on hinnangut anda erinevatele valikutele. Kirjandusteadlane Pekka Tarkka: „Romaan räägib väikese rahva kallal toime pandud hävitustööst, kuid toob ajaloo kõrvale kaasaja reaalsuse – üha hoogustuva rahvusvahelise kuritegevuse, mille ohvriks on just naised.“ „Mul endal on raske romaani ainulaadsust näha,“ ütleb Oksanen, „ehk on see siis piisavalt universaalne lugu inimsusest ning puudutab seetõttu ka neid, kel Eestiga seost pole.“ (Helsingin Sanomat, 31.03)

Ameerika-debüüt ei ole enesestmõistetav isegi auhinnatud Euroopa kirjaniku jaoks, kuna tõlkekirjanduse osakaal on Ühendriikides vaid kolm protsenti. Sofi Oksanen on ka esimene Soome kirjanik, kes osales festivalil PEN World Voices, kus ta esines koos Salman Rushdie ja Patti Smithiga. Oksanen ütles pärast New Yorgis toimunud üritust, et on üllatunud ameeriklaste innukusest osta tundmatu kirjaniku teoseid. „Puhastuse“ esimene tiraaž USAs oli 10 000. Oksaneni agent Szilvia Molnar peab seda tõlketeose jaoks USAs suureks saavutuseks. (Kauppalehti, 10.05)

Sofi Oksaneni „Puhastus“ on ilmselt üks väheseid raamatuid, mis näeb parem välja kui selle autor. „Puhastus“ võlus Saksmaal juba esimestel müüginädalatel tuhandeid lugejaid. Raamat väärib suurteose staatust, kuid kahjuks teose esitlusel Berliinis jättis Oksanen huvilistele külma ja tõreda naise mulje. Hoolimata sellest võib „Puhastust“ pidada väga hästi kirjutatud ja tõlgitud raamatuks, mis väärib kohta öökapil. (Frankfurter Rundschau 18.10; Der Tagesspiegel 21.10; Freitag, 08.11)

Sofi Oksaneni romaan „Puhastus“ jõuab ooperilavale. Kahe tugeva eesti naise saatust kirjeldav raamat on tõlgitud 36 keelde. 2012. aasta aprillis Helsingis esilinastuva ooperi komponeerib Berliinis elav eesti päritolu Jüri Reinvere. Nii Reinvere kui Oksaneni vanavanemad pärinevad samast külast, kust pärineb kirjaniku nipp külmetusega võitlemiseks: värvimata lambavillased sokid kuuma veini kasta, jalga panna ning terve öö jalas hoida. (Der Spiegel, 06.12)

Sofi Oksaneni romaanist „Puhastus“ on kavas teha kaks filmi – soome- ja ingliskeelne. Produtsent Markus Selin Solar Filmsist ütleb, et soomekeelse filmi tegemine on juba alanud, lähinädalatel peaks valmima filmi stsenaarium. Filmi režissöörist ja näitlejatest ei saa veel rääkida, kuid Selin usub, et kuna materjal on väga hea, siis saadakse filmi kes iganes. (Aamulehti, 16.05)

Tartus lavale toodud Sofi Oksaneni „Puhastuse“ eesti soost tegelaskujud räägivad esmakordselt eesti keeles! Teose lavastanud Londonis elav noor eesti lavastaja Liisa Smith tõdeb, et keeldus alguses pakkumisest tükki lavastada (nagu ka kaks teist lavastajat), kuna see tundus talle „liiga naiivne“. Smith tegi näidendi süžees mitu muutust. Kõigil neil on Sofi heakskiit, räägib ta.
Erinevate ajatasandite ühendamine on nii Oksaneni romaani kui ka sellele eelnenud näidendi tugevamaid külgi. Sama kehtib Liisa Smithi lavastuse kohta. Smith on Oksaneni algupärast näidenditeksti täiendanud katkenditega romaanist. Need vahelepõimingud näitavad, kui laialt ja kui erinevast vaatevinklist on romaani Eestis tõlgendatud.
Erinevalt Oksanenist on Smithi mõlemad vanemad eestlased. Elu on ta viinud kümneks aastaks Londonisse, kus ta on õppinud näitekunsti ja lavastamist East Anglia ülikoolis ja Kuninglikus Teatriakadeemias. Vanemuise teatris lavastab Smith teist korda, kuid tahaks rohkem kodumaal tööd teha.
„Puhastust“ lavastades on Smith uuel moel tutvunud oma suguvõsa ajalooga, sest alles nüüd on ta oma lähedastega rääkinud asjadest, millest varem vaikiti. Sedasama on kogenud ka teised näitetrupi liikmed.
Veebruaris 2011 esietendub „Puhastus“ New Yorgis La MaMa teatris. Teose esitusõigust on müüdud ka Põhjamaadesse. (Turun Sanomat, 21.09; Helsingin Sanomat, 21.09)

Kirjandus avardab ja ühendab

Kellest saab Jaan Krossi lahkumise järel Eesti kirjanduse grand old man? Vähemalt Soomest vaadates on sobivaks kandidaadiks Jaan Kaplinski.
Nõukogude Liidu viimastel aastakümnetel olid olud Eestis nii käänulised, et Kaplinskist sai teisitimõtlejana üks riigi vastupanuliikumise juhtfiguure. Soomes on Kaplinskit hinnatud visaduse poolest ning peetud rohkem eestlaseks, kui ta ise ennast peabki. Teda tuntakse Soomes nii avalike arutelude kui ka raamatute, esseede ja luuletuste kaudu.
Nüüd on tõlgitud soome keelde Kaplinski autobiograafiline romaan „Seesama jõgi” (Jaan Kaplinski „Sama joki“. Tõlge soome keelde Kaisu Lahikainen. Luuletused tõlkinud Anja Salokannel ja Kaisu Lahikainen. Kirjastus Otava), mis avab uhke vaatepildi Eesti kulissidetagusesse kultuuriajalukku.
Romaaniga koos on ilmunud Kaplinski luulekogumik soome keeles Arto Lappi tõlkes, milles luuletused Kaplinski erinevatelt välisreisidelt. (Helsingin Sanomat, 03.12)

Tänu kirjastusele Gaïa saab põhjamaade kirjandus prantsuse lugejatele ühe paremini kättesaadavaks. Prantsuse keeles ilmus järjekordne osa A. H. Tammsaare romaanist „Tõde ja õigus“. Uus tõlge on tehtud otse eesti keelest. Tammsaare tuntust ja kohta Eesti kirjanduses võib võrrelda Victor Hugo omaga Prantsusmaal. Viieköiteline saaga on saanud ainest kirjaniku lapsepõlvekodust. Tammsaare stiil on väga realistlik ja täpne, kohati impressionistlik. (Marie-France, 02.2010)

Jaan Krossi mälestusteraamatu teine osa „Kallid kaasteelised II“ ilmus kirjaniku 90. sünniaastapäeval ka soome keeles. Mälestuste esimesest osast sööbisid enim mällu Eesti sattumine Teises maailmasõjas kahe totalitaarse paariariigi huvisfääri, paarikümneaastase Krossi kooli- ja õpingukaaslaste kadumine Nõukogude Liidu vangilaagritesse või Punaarmee ridadesse või parimal juhul põgenemine Soome või Rootsi. Mälestuste teine osa jääb osaliselt justkui pooleli. Raamatu lõpuosa mõjub katkendlikult. Siiski on suurepärane, et koguteos on jäänud omanäoliseks, pole tehtud suuremaid kärpeid ega lisatud teosesse mittepuutuvat. (Helsingin Sanomat, 20.02)

Jaan Kross oli Eesti hinnatuim ja rahvusvahelisim kirjanik. Krossi mälestusteraamatu esimene osa süüvib lisaks isiklikele kogemustele kogu Eesti rahva ajalukku 1920ndatest 1960ndate alguseni. Oma mälestustes osutub Kross väga soojaks ja elu mõistvaks kirjanikuks, isegi kui Krossi pere argipäev oli täis ühetoonilist kirjutusmasina toksimist. Mälestusteraamatu esimeses osas jutustab Kross avameelselt Siberis saadud rasketest kogemustest. Pärast 1954. aastal Eestisse tagasipöördumist sai juuraharidusega Krossist pisut üllatavalt eesti luule juhtfiguur. Vähehaaval kasvas temast ka romaanikirjanik. Kross kritiseeris lääneriike seetõttu, et need lasid Eesti nii kergesti Nõukogude Liidu rüppe libiseda. Sellegipoolest ei emigreerunud Kross avanenud võimalustest hoolimata kunagi Eestist. Kross keeldus päris pikalt oma eluloo kirjutamisest. Hilisemas eas muutis ta siiski meelt ning arvestades ka natuke poolikut teist osa, on mälestuste kogumaht peaaegu 1000 lehekülge. Euroopa kultuuriajaloolises keskkonnas on Soome laht vaimseks piirjooneks. Kross oli vaba mitmele soome meeskirjanikule omasest šovinismist: ta ei pidanud midagi tõestama, sest elu oli olnud nii raske. Raamatu teises osas laseb kirjanik renessansiaja geeniuste kombel rõõmsas korrapäratuses kõrvuti voolata oma elu suurtel ja väikestel sündmustel. See stiilivalik muudab mälestused mõnusalt voogavaks lugemiseks. Inimlik ja väikest inimest mõistev stiil võlub kõiki lugejaid. Eestlaslik perekesksus ja tunnete väljendamine puudutavad. Krossi elu on Eesti ajalooga niivõrd lähedalt kokku põimunud, et ainuüksi kirjaniku sidemed Eesti ajaloo sõlmpunktidega pakuvad hingematva elamuse. Kross oli oluline arvamusliider Eestis veel vanemas põlveski – taasiseseisvumisajal ja pärast seda. (Kaleva, 20.03)

Ilmunud on Katrin Kalda „Un roman estonien“. Raamat, mille abil võiks ehk proovida ühendada Lääne- ja Ida-Euroopa erinevad kirjanduspildid ning valgustada Lääne-Euroopas levinud teadmatust idapoolsetel aladel toimuvast.
Raamatu tegevus toimub 1990. aastate Eestis: ajal, mil kommunismi uhub minema uus võimas režiim – kapitalism ja usk raha kõikvõimsusesse. Teos on tunnistajaks sotsiaalselt keerulistele aegadele ja samas tegeleb viisiga, kuidas me ajalugu käsitleme ja kuidas sünnivad stereotüübid. (Libération, 26.08)

Riigiteaduste doktor ja poliitilise ajaloo dotsent Erkki Tuomioja on koostanud ladusa eluloo Eesti poliitikust ja riigimehest Jaan Tõnissonist – „Jaan Tõnisson ja Viron itsenäisyys“ („Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus“). Tõnissoni elu ja tegevust kirjeldavas teoses käsitletakse ka Tõnissoni ja Konstantin Pätsi koostööd ja vastasseisu.
Kogenud uurijana ei anna Tuomioja järele ahvatlusele kujutada kahe tipp-poliitiku tegevust pelgalt „hea“ Tõnissoni ning „paha“ ja autoritaarse Pätsi vahelise võitlusena. Konkurentsi ja pingeid nende vahel muidugi oli. Samas ei tee Tuomioja Tõnissonist ka pühakut. Kriitikatki pudeneb. Ilmsiks tulevad Tõnissoni autoritaarsed võtted ja keeruline iseloom.
Muidu head teksti häirivad mõningate Eesti nimede õigekirjavead, samuti esinevad mõned faktivead. Autori tugevaim külg ei ole ka korrektne algallikatele viitamine. Arhiivimaterjali oleks võinud rohkemgi ammutada. Hoolimata puudustest on teose üldpilt siiski terviklik. (Helsingin Sanomat, 24.10)

Eesti luuletaja Elo Viiding ja kitarrist Tiit Peterson esinesid Turu pearaamatukogu kirjandusõhtul, mille teemaks oli „Meie paremas maailmas“. Seda nime kannab nimelt Viidingu eelmisel aastal ilmavalgust näinud kaheksas luulekogu.
„Ma ei ole selline luuletaja, keda kõik meelsasti loevad, kuna mu tekstid ei ole meeldivad, vaid vahel lausa emotsionaalselt raskesti talutavad,“ rääkis Viiding. Elo sõnul on ta raske luuletaja, kes ei arva, et luuletaja peaks püüdma lugejale meeldida või talle vastu tulla. Elo Viiding on rahul oma publikuga. Eriti hea meel on tal selle üle, et tema luule meeldib noortele ning seda on esitatud kooliteatrites.
Soome keeles on Viidingult ilmunud luulekogu „Paljastuksia“ (Nihil Interit 2000). (Turun Sanomat, 21.09)

Soomlane Mika Keränen sai parima eestikeelse lasteraamatu auhinna. Raamat „Peidetud hõbedane aardelaegas“ on järg varem ilmunud teosele „Varastatud oranž jalgratas“. Auhinnatud raamatus on palju eestlaslikku. Sündmuspaikadeks on Tartu botaanikaaed ning selle lähedal asuv Supilinn, Supilinna auklikud teed ja vanad puumajad. Keränen elab Tartus, töötab haridusministeeriumis ja on pereisa. „Meil Tartus on kombeks, et olles päeval kuiv, tavaline inimene, võid õhtul muutuda poole kohaga kunstnikuks, kes tõlgib või korraldab kultuuriüritusi. Vähesed tulevad Eestis toime ühel kohal töötades,“ räägib Keränen. (Helsingin Sanomat, 30.03)

Muusika

Modernne klassikaline muusika

Eesti heliloojal Arvo Pärdil läks peaaegu 40 aastat, et luua oma neljas sümfoonia nimega „Los Angeles“. Peagi 75-aastaseks saav Pärt oli oma uue teose Suurbritannia esiettekandel ka ise kohal ja ta võeti äärmiselt soojalt vastu.
Selline vastuvõtt on nii muusikaliselt kui ka isiklikult väga erinev kunagisest Nõukogude Liidu negatiivsest reaktsioonist seoses Pärdi kolmanda sümfoonia valmimisega.
Võib-olla seletab see ka mingil määral, miks tema uus looming on pühendatud poliitiliste ambitsioonidega Vene oligarhile Mihhail Hodorkovskile, kes praegu on Siberis vangis. Pärdi teoseid peetakse sageli küll ebamaisteks, kuid huvitaval moel on need jätkuvalt poliitilised.
See teos on justkui täisring Pärdi loomingus, kuna tal on õnnestunud leida struktuur, millega kokku köita tema eelmises sümfoonias esinenud harmooniliselt lahtised otsad. Luues muusika tekstile, on ta löönud rütmilise aluspõhja oma tööle, mis loob mustreid, kuid ei kõla stereotüüpsena. See on harv saavutus. (Wall Street Journal, 21.08)

Arvo Pärt on punastel vaipadel – helilooja saab sel nädalavahetusel 75-aastaseks. „Kes?“ küsite te ehk. Suur kahjutunne on südames nende pärast, kes ei tunne kaasaja klassikalist muusikat ja kelle jaoks on Arvo Pärdi nimi võõras. Tema muusika pole aga kindlasti tundmatu. Selle rabav, kuid liikuv lihtsus on teinud sellest filmitegijate ja dokumentalistide lemmiku üle kogu maailma. On suur tõenäosus, et olete kuulnud teoseid „Spiegel im Spiegel“, „Tabula Rasa“ või „Für Alina“, isegi kui nende nimed esialgu midagi ei ütle.
Kaunist muusikat aga tehakse üle maailma, miks keskenduda just Pärdile?
Pärdi elu ja looming kannavad tunnistust kristliku maailmanägemise võimsusest. Arvo Pärt sündis Eestis. Kui ta oli 9-aastane, okupeerisid Nõukogude armee väed tema kodumaa järgmiseks pooleks sajandiks. Tema esimesed tööd olid karmilt kõlavad seeriad, mis tihti olid võimudele vastukarva.
Eriti murettekitav oli võimude seiskohalt, et Pärt oli (ja jääb) pühendunud kristlaseks ja tema loomingus on töid nagu „Credo“ (1968). Tema vastuolu valitseva võimu ning kunsti- ja usuvaenuliku õhkkonnaga viis helilooja nii kaugele, et ta emigreerus 1980ndal aastal läände, kus ta muusika on saanud väga populaarseks.
Autor ise on tagasihoidlik ja häbelik ega soovi oma teostest rääkida. Mis tuntav, on Kristuse kohalolek, kellele Pärt, kes on oma usu suhtes sama napisõnaline kui oma muusika suhtes, on oma pühendumuse selgeks teinud. Pärdi teosest säravad läbi Kristuse alandlikkus ja lihtsus, võim ja jõud. Pole ime, et ateistlikud riigivõimud selle 1968. aastal ära keelasid.
Nüüd kantakse „Credot“ ette ka tohutu suurel Eesti laulupeol, mis toob kokku 100 000 inimest ja mida kantakse üle teles. (Inspire Magazine, 07.09)

Alanud on Lõuna-Walesi üks vanemaid ja kuulsamaid klassikalise muusika festivale Vale of Glamorgan. Sel aastal on juba 40. korda peetav festival end ületanud: isiklikult tuleb oma 75. sünnipäeva juubelinädalal kohale legendaarne eesti helilooja Arvo Pärt. Tema muusikat tuleb Walesi ette kandma Pärdi tööga pikka aega kokku puutunud ja maailma absoluutsesse tippu kuuluv Eesti Filharmoonia kammerkoor.
Eesti Filharmoonia kammerkoori esinemise keskmeks on Arvo Pärdi koorile mõeldud suurteose „Kanon Pokajanen“ ettekanne a capella neo-gooti stiilis Püha Augustinuse kirikus.
1969. aastal alguse saanud Vale of Glamorgani festival on läbi oma pika ajaloo kogunud kuulsust elavate klassikalise muusika heliloojate kokkutoomisega ning nende muusika esitamisega tavapärasest kontserdisaalist teistsugusemas keskkonnas.
Uudsusega rabaval festivalil saab nautida ka Pärdi esmaettekandeid Suurbritannias, näiteks dünaamilise Amsterdami tšellookteti ja Vanbrugh’ keelpillikvarteti esituses. Ewenny koguduse kirikus tuleb erilisele, küünlavalguses ettekandele Pärdi „Stabat Mater“.
Pärti võib lugeda esimeseks Eesti ja Walesi ühenduse iga-aastaste pidustuste Walestonia külaliseks. Walestonia on mõeldud tähistama Walesi ja Eesti vahelisi sidemeid ja koostööd.
Vale of Glamorgani festival avati pühapäeval 5. septembril Eesti suursaadiku tervitusega, millele järgnes Eesti muusika ettekanne ansamblilt Resonabilis ja kus prooviti ka eesti kokakunsti. Lisaks luges üritusel luuletusi 2009. aastal T. S. Elioti auhinna võitnud, Vale of Glamorgani eesti päritolu elanik Philip Gross. (Wales Online, 06.09)

Arvo Pärdi 75. sünnipäeva tähistatakse kontsertidega ja läbimurdeteose uue ettekandega.
1984. aastal esiettekandele tulnud „Tabula Rasa“ esitles läänemaailmale heliloojat, kellest keegi enne midagi kuulnud ei olnud. Tema muusika tundus tulevat nagu kaugest minevikust, kuid oli samal ajal kuidagi raskesti määratletaval moel tugevasti seotud oma ajaga. Plaat muutus kiiresti modernse muusika klassikaks.
Sellest on nüüd möödas veerandsada aastat. Helilooja ise sai hiljuti 75-aastaseks. (Suomen Kuvalehti, 01.10)

Suvel mõnuleme muusikafestivalidel

Juulis muutus Saaremaa muusikamekaks, sest just siin toimusid keskaegses lossis rahvusvahelised ooperipäevad. Turistid külastavad saart tavaliselt selleks, et veidi puhata suurlinnade kärast. Saaremaa on olnud traditsiooniliselt rahuliku perepuhkuse sihtkoht. Kuid juba kolmandat aastat järjest, keset suve, suunduvad siia needki, kelle eesmärgiks pole sugugi mitte rahulik puhkus. Nendeks inimesteks on maailma ooperišedöövrite kümned tuntud esitajad ja sajad ooperimuusika austajad. Moskva Stanislavski-nimelise muusikateatri kunstiline juht Aleskandr Titel märgib, et linnusehoovis on tõesti eriline atmosfäär. Titeli kaasa toodud „Traviata“ laulja Hibla Gerzmava ütleb samuti, et linnusest hoovab energiat, siin tekib hea enesetunne. Siin laulad kuidagi teisiti kui tavaliselt. (ТВ Центр-Москва, 23.07)

Tallinnas Püha Birgitta kloostri varemetes korraldatakse juba kuuendat korda Birgitta festivali. Ühtlasi lõpetab see Eesti kõrgkultuurisuve. Birgitta festival on Tallinna Filharmoonia üks suurematest ettevõtmistest. Sel aastal on see osaliselt ühendatud tulevase kultuuripealinna aastaga. Tallinna Filharmoonia juhi Jüri Leiteni sõnul otsitakse festivali ettekannetele alati uut vaatenurka. „Võib-olla kaotame sellega publikut, aga me peame teistest üritustest erinema,“ ütleb Leiten. Birgitta festival tähistab tänavu helilooja Eino Tambergi 80 aasta juubelit. (Aamulehti, 13.08)

Eesti tütarlastekoor Ellerhein esineb Hagia Irene kirikus Istanbulis, tugevdades Türgi ja Eesti vahelisi häid suhteid. Eesti suursaadiku Aivo Orava sõnul on Eestil ja Türgil head suhted juba 1920. aastatest. Tütarlastekoor Ellerhein on aga varemgi Türgis esinenud, võites 2005. aastal Ankaras toimunud lauluvõistluse. Grammy võitnud koor, mida austatakse tänu selle distsiplineeritud koolitusele ja päritolule, esitab Hagia Irene kirikus nii klassikalist eesti repertuaari kui ka Türgi päritolu laule.
Suursaadik Orav tõstis esile Türgi ja Eesti häid kultuurisidemeid, rõhutades, et kaht riiki on liitnud mitmed ajaloosündmused. Nimelt tunnustas Eesti Türgi Vabariigi väljakuulutamist ning Türgi omalt poolt ei tunnustanud Eestit kunagi Nõukogude Liidu osana. Suursaadik lisas, et Eesti ja Türgi on väga head sõbrad ning ka kahe riigi majandussuhted on tugevad. Türgi on tänu kehtivale viisavabadusele eestlaste vaieldamatu lemmikpuhkusepaik.
„Koorimuusikal on Eesti ajaloos väga tähtis koht,“ lisas Orav. Arutledes 1988. aasta laulva revolutsiooni üle, märkis Orav, et sel ajal kogunesid inimesed spontaanselt Eesti vabadusest laulma. Ühel päeval kogunes 300 000 inimest, mis on üle veerandi Eesti elanikkonnast. Seda traditsiooni, mis sai alguse 1869. aastal, korratakse siiamaani iga viie aasta tagant.
Ellerheina tütarlastekoor loodi 1951. aastal. Koor on tuntud ja austatud üle Eesti, esindades riiki festivalidel ja esinemistel üle maailma. (Hürriyet Daily News & Economic Review, 15.07)

Viljandi folk näitas, et rahvamuusika on eestlaste jaoks tõesti kogu rahva muusika. Neli päeva kestva festivali kontsertidele müüdi sel aastal üle 20 000 pileti. Osa üritustest oli rahvale ka tasuta. Korraldajate hinnangul nautis folki nädalavahetusel peaaegu 50 000 inimest. Peole andsid värvi üle maailma saabunud muusikud ja pillimehed, kes musitseerisid hiliste tundideni parkides ja kontserdipaikade ümbruses. „Viljandis valitseb suurepärane õhkkond,“ kiidavad festivalil esinenud Antti ja Esko Järvelä. „Soomes toimuvate rahvamuusikafestivalidega võrreldes on Viljandis väga palju noori, kes kohe algusest peale end kaasa haarata lasevad. Samuti on ainulaadne festivali toimumispaik, vanad lossivaremed ja lossimägede all sinav Viljandi järv.“ Eestis ei ole rahvamuusika nii kitsalt piiritletud kui Soomes. Vähemalt Viljandi folgi põhjal võib rahvamuusika hulka lugeda traditsioonilise, akustiliste instrumentide muusika, koori- ja meremehelaulud ning regilaulu ja heavy metal’i sugemetega neofolgi. Eesti Pärimusmuusika Keskuse turundusjuhi Terje Trochynskyi sõnul kogub rahvamuusika Eestis praegu populaarsust. „Noored on folkmuusikast vaimustuses. See on neile aknaks nii oma kui lähipiirkonna pärimusse, kuid pakub vahendeid ka maailmamuusikaga tegelemiseks.“ Populaarsete pärimusmuusikaansamblitena on artiklis ära toodud Zetod ja Svjata Vatra. (Karjalainen, 28.07)

Ainuüksi Ameerika koorides on 42,6 miljonit lauljat ning koorimuusika on populaarne nii esitajate, loojate kui ka kuulajate seas.
Palju meeldivat muusikat võib leida ka Paul Hillieri ja virtuoosse Eesti Filharmoonia kammerkoori koostööna valminud CD-lt „Baltic Runes“. Tegemist on juba üheteistkümnenda rokisugemetega muusikaplaadiga, mis sellest koostööst valmib. Muusika on inspireeritud Skandinaavia tugevatest laulutraditsioonidest ning laule on nii Põhjamaade kui Eesti heliloojatelt.
Eesti heliloojatest on plaadil esindatud Veljo Tormis paladega „Piiskop ja pagan“ ning „Laulusild“. (The Washington Post, 08.06)

Eesti helilooja Eduard Tubin, kes veetis enamiku oma elust Rootsis ja kelle töid tunnustati piisavalt alles pärast tema surma, poleks eales suutnud uskuda, et tema sünnipäeva mälestatakse riigis, mis on nii kaugel nii tema kodumaast kui ka pagulusriigist.
Kuid tänu faktile, et tema poeg elab Kaş, tähistatakse selles Türgi linna Antalya lähedal asuvas mereäärses väikelinnas Tubina sünnipäeva kontserdiga juba teist aastat.
Tubini mälestuskontserdil mänginud muusikud olid kokku tulnud maailma eri paigust ning peatusid Tubini pere juures Kaşis. Kohal oli ka Eesti suursaadik Aivo Orav, kes võttis üle Tubini isiklikud asjad, mille Tubini pere annetas 2011. aastal Tallinnas avatavale Eduard Tubini muuseumile. (Hürriyet Daily News and Economic Reviewy, 29.06)

Rahvusvaheline taktikepp

Paavo Järvi on Ameerika kodakondsusega eestlane, kes hiljuti tähistas 47. sünnipäeva. Juba aastaid on ta reisinud USA ja Euroopa vahel, kuna töötab pidevalt kolme orkestriga: Cincinnatis, Frankfurdis ja Bremenis. Sügisel saab Järvist Pariisi orkestri muusikaline juht. Juba esimese kontserdiga Deutsche Kammerphilharmonie Bremeni muusikutega võitis Paavo Järvi Poola publiku südamed. Pole üllatav, et Paavo Järvist sai dirigent. Tema isa Neeme Järvi on maailmakuulus dirigent, noorem vend Kristjan ja onu on samuti dirigendid. (Rzeczpospolita, 01.04)

Järvide perekonna puhul sobib kindlasti kasutada sõna „dünastia“. Selle muusikute dünastia on rajanud Neeme Järvi, kellel on kaks dirigendist poega ja flötistist tütar, neilgi omakorda troonipärijad olemas. Neeme Järvi lahkus 1980. aastal Eestist ning on teinud karjääri eelkõige USAs, kuid pole kunagi lasknud katkeda oma sidemetel Euroopaga. Suur menu on saatnud Kristjan Järvi loodud Absolute Ensemble’it. Neli aastat tagasi võttis Kristjanist kümme aastat vanem Paavo Järvi üle Hesseni Ringhäälingu sümfooniaorkestri peadirigendi koha. (Frankfurter Allgemeine Zeitung, 24.04)

USA Rahvusliku Sümfooniaorkestri kontserdil näitas oma annet eestlasest külalisdirigent Kristjan Järvi, esitades orkestriga kaasmaalase Erkki-Sven Tüüri keerukat neljandat sümfooniat. Järvi oli showmeheliku olemusega ning eelistas esinedes mängulisi žeste, tema lähenemine oli liikuv ja humoorikas. Kõige rohkem näis dirigent end omas elemendis tundvat, kui esitas Ameerika helilooja Bernsteini loomingut. Kontsert toimus Kennedy Centeri kontsertimajas. (The Washington Post, 11.06)

Paavo Järvist saab 2010. aastal Pariisi orkestri (Orchestre de Paris) kunstiline juht. Tänu pidevatele reisidele koos orkestriga võib öelda, et Paavo Järvi on tõeline maailmarändur. Mõjutatuna vene klassikutest, kuuluvad tema repertuaari tihti Tšaikovski ja Prokofjevi teosed. Juba sel nädalal esineb Pariisi orkester Champs-Élysées teatris. (Le Figaro, 30.06)

Paavo Järvi, eesti-ameerika päritolu dirigent juhatab septembrist Pariisi orkestrit. Paavo Järvi ei luba oma programmis „suurt revolutsiooni“, vaid „uusi suundi“ muusikutega koostööd tehes. Pariisi orkestri kunstiline juht Didier de Cottignies ütleb, et „Paavo Järvi toob uusi tuuli. Tal on uudne lähenemine muusikalise juhi rollile. Meil on vedanud, et ta on äärmiselt mitmekülgse repertuaariga“. Paavo Järvi, pärit Tallinnast, kaasab repertuaari tõenäoliselt skandinaavia, soome või balti muusikat, unustamata samas prantsuse muusikat, mis on tema eriala. (L’Express, 05.08)

Orkester Balti Noored Filharmoonikud koondab Läänemere-äärsete riikide noori muusikuid . Esmakordselt esinetakse festivalil “Young Euro Classic”, kus osalevad noored muusikud ning neist moodustatud orkestrid tervest Euroopast.
Orkestri dirigent on Kristjan Järvi, kes pärineb Järvide dirigentide dünastiast. Tema isa Neeme Järvi põgenes Nõukogude Liidust USAsse, kus ta juhatas mitmeid suuri orkestreid, ning vend Paavo Järvi on Saksamaal Bremeni Saksa Kammerfilharmoonia dirigent.
2009. aastani oli Kristjan Järvi Viini Tonkünstler-Orchesteri peadirigent. Kolm aastat tagasi kujunes Usedomeri muusikafestivali ja Järvi eestvedamisel asutatud noorte orkester Balti Noored Filharmoonikud uueks huvitavaks väljakutseks. Uue orkestri üks eesmärk on tugevdada Läänemeremaade identiteeti. Balti Noored Filharmoonikud ehk orkestri sada liiget peavad olema kodumaal ühe muusikaakadeemia nimekirjas ning igal aastal toimub uus kandideerimine orkestrisse. (Der Tagesspigel, 10.08)

1. septembril astub Pariisi orkestri etteotsa 47-aastane eesti päritolu Paavo Järvi. Kuulsa dirigendi Neeme Järvi poeg võtab Pariisi sümfooniaorkestri üle sakslaselt Christoph Eschenbachilt, kes läheb juhtima Washingtoni rahvuslikku sümfooniaorkestrit. Uus dirigent võtab tõenäoliselt varasemast suurema tähelepanu alla Põhjamaade, vene ja saksa heliloojate repertuaari.
Frankfurdi sümfooniaorkestrit (alates 2006) ja Ameerika Cincinnati orkestrit (alates 2001) juhtiv Järvi ei kuuluta Pariisi orkestri jaoks revolutsiooni, aga lubab samas uusi suundi nii orkestri töös kui programmis. „Minu stiil pole võrreldav vanaaegsete kapellmeistritega, ma pole niivõrd juht ja direktor, kuivõrd ennekõike kaastöötaja,“ lausus Järvi. (AFP, France 2, 02.09)

Eesti dirigent Paavo Järvi on alati olnud muusik, kelle kontserte ja plaate iseloomustab mitmekülgsus. Oma esimesel hooajal Pariisi sümfooniaorkestri peadirigendina jääb ta sellele reeglile kindlalt truuks.
Paavo Järvi on sõjaväelase hoiakuga, tema sinistes silmades on säramas terane pilk, paratamatult tuleb meelde Vene riigipea Vladimir Putin. Võrdlus saab aga siinkohal otsa. Septembris Pariisi sümfooniaorkestri etteotsa astuv Järvi on tõeline kunstnik, ja seda suure algustähega. Paavo Järvi on sündinud 1962. aastal nõukogudeaegses Eestis kuulsa maestro Neeme Järvi pojana. Tänu keskkonnale ei pidanud Paavo Järvi leppima tolleaegse vene hariduse „eridieediga“, vaid talle said osaks isa paljudelt reisidelt kaasa toodud noodid, orkestratsioonid ja lindistused kogu maailmast. Klaveritunnid ja ooperiskäigud on avaldanud muusiku kujunemisele suurt mõju.
Paavo Järvi on mänginud rockansamblis ning saanud topelthariduse löökpillide ja orkestri dirigeerimise erialal. Noor Järvi lahkus kodust juba 17-aastaselt ning täiendas end seejärel Curtise instituudis Philadelphias ja Los Angelese Filharmoonia instituudis. Temast sai üks Leonard Bernsteini lemmikõpilasi ning viimane omakorda on palju mõjutanud Paavo Järvi edasist stiili dirigendina.
Nüüdseks paistavad Paavo Järvi dirigeeritud kontserdid silma muljetavaldava ampluaaga, sealt leiame nii Põhjamaade heliloojaid, vene kuulsusi kui ka Euroopa kuulsamaid heliloojaid. Pariisi orkestri juhina loodab Järvi tegeleda mitme südamelähedase projektiga, nagu näiteks Haydni sümfooniatsüklid, aga ka prantslaste Rousseli ja Honeggeri teostega, kes väärivad senisest suuremat tutvustamist rahvusvahelisel areenil.
Pariisi orkestri esimene projekt Paavo Järvi taktikepi all saab olema soome helilooja Sibeliuse sümfooniline poeem „Kullervo“, inspireeritud Soome rahvuseeposest „Kalevala“. (qobuz.com, 07.09)

15. ja 16. septembril on esmakordselt Pariisi orkestri eesotsas eestlasest dirigent Paavo Järvi. Paavo Järvi on sündinud 1962. aastal Tallinnas, õppinud Ameerikas ning alates 2001. aastast Cincinnati orkestri dirigent ja Frankfurdi orkestri juht. Ta ei saabu orkestri etteotsa sooviga korraldada revolutsiooni, kuid siiski saab repertuaar olema varasemast laiem. Võime kindlad olla, et kuulsa maestro Neeme Järvi poja käe all avastab Pariisi orkester uusi lähenemisi ja astub välja konventsionaalsest programmist. (Les Echos, 14.09)

Intervjuu paari aasta pärast prantsuskeelse Šveitsi orkestri juhiks saava Neeme Järviga. 73-aastane karismaatiline ja lõbus eestlane Järvi on praeguse orkestrijuhi Marek Janowski täielik vastand. Rohkem kui 50-aastase kogemusega Järvi, kes on juhatanud lugematuid orkestreid, sõlmib 2012. aasta sügisel kolmeks hooajaks lepingu Šveitsi orkestriga. Rääkides oma ambitsioonidest orkestriga, sõnab Järvi, et kuna konkurents on äge, tuleb sellest aktiivselt osa võtta. Ta tahaks Šveitsi orkestri tuua rahvusvahelisele areenile ühes prantsuse ja ka vene muusikaga. (Le Temps, 26.10)

Väga positiivne artikkel Neeme Järvist, kes juhatas detsembris Berliini Filharmoonikuid. Autor peab Neeme Järvit üheks mõjukamaks tänapäeva dirigendiks. Kahjuks külastab Järvi Venemaad harva. Viimati käis dirigent Peterburis 2006. aastal. (Музыкальный центр, 13.12)

Paigake, kus (vabaks)laulda

Püüdke ette kujutada riiki, mis on nii puhas, et seal ei julge muru peal kõndida, riiki, mis on nii roheline, et paistab nagu Alpi org pärast sügisvihma. Riiki, mis on nii modernne, et selle internetikohvikud on andnud teed wifi-võrgule. Selleks riigiks on Eesti. Eestit võiks pidada Nõukogude ajastust halvatuks, ometi pakatab ta elust. Iga viie aasta tagant toob tohutu muusikasündmus Tallinnas lauluväljakule kokku üle 100 000 inimese ning publikule esinevad enam kui 18 000 koorilauljat üle Eesti. Eesti hiljutine ajalugu, eriti Nõukogude okupatsioon, on jätnud armid Tallinna eeslinnadesse: mahajäetud laohooned, hävitatud ehitised ja teised jäljed tumedast minevikust hoiti tahtlikult meeldetuletuseks alles. Tallinna identiteet on nüüd rohkem kui varem seotud keskaegse mineviku ja linna sümboli, vanalinna ümbritseva kivimüüriga. (The Journal Pioneer, Halifax News Net, 29.01)

Kus kontserte korraldada? Sellist probleemi, nagu eksisteerib Peterburis, Eestis pole. 1928. aastast saadik on selleks lauluväljak – lavale mahub 30 000, väljakule aga koguni 300 000 inimest. Dirigendiharidusega kultuuriministri Laine Jänese sõnul saab siis, kui iga lauljaga kontakti saab, hakkama isegi nendega, kellega pole silmsidet. Akustika on väljakul ideaalne – heli on platsil kõikjal ühtlaselt kuulda ja kostab lausa 6 km kaugusele. Seetõttu pole väljak peaaegu kunagi tühi, praegu korraldatakse siin muu hulgas maailmastaaride rokikontserte. Ajaloolane Jüri Kuuskemaa kinnitab, et iga traditsioon areneb, püsima jääb väärtuslikum osa uudsusest. Lauluväljaku ohutustingimusi võivad kadestada ka katusega staadionid. Narkopatrull, turvateenistus ja läbipääsureeglid, hea auto- ja inimvoogude reguleerimine teevad sellest paigast turvalise kontserdipaiga.
Peterburis korraldatakse maailmastaaride popkontserte Talvepalee esisel väljakul. Ehk võiks tulevikus siia vaid sõjaväeparaadid jääda. Lauluväljak Peterburi?! ( TB100, 29.07)

Teater

Novaatorlik NO99

Teater on vanade meeste ja nende fantaasiate pärusmaa – seda kinnitavad pikad õhtud Viini teatrifestivalil Wiener Festwochen. Õnneks leidub kaks lavastust, mis näitavad, kuidas festivalid, aga osaliselt ka teater edasi võiks liikuda. Üks neist on Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastus „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“, mis peegeldab kunstitegemise võimalikkuse tingimusi, tehes seda tohutul kiirusel ning kasutades hea ja hästi tehtud halva teatri kogu registrit. Joseph Beuys’ 1965. aasta performance loob eestlaste lavastusele vaid raami, NO99 trupp on pigem demokraatia kojanarride rollis, kes peavad kogu töö poole tasu eest ära tegema. (Die Tageszeitung, 14.06)

Kogu Eesti pöörati pea peale, kui teater NO99 teatas, et asutab erakonna. „Ühtne Eesti“ oli nii riukalikult mõjus projekt, et paljud uskusid tõsimeeli uue poliitilise jõu sündi. Erakonna suurkoguna reklaamitud üritusele ostis pileti üle 7000 inimese. 2010. aasta 7. mai läheb ajalukku. Aga kas teatriajalukku või riigi ajalukku? Saku suurhalli publik ei tea, mida uskuda: kas tõesti asutatakse siin erakond? „Ühtse Eesti“ projektile osaks saanud tähelepanu näitas, et eestlased ootavad muutust. Hämmeldust ja segadust selgitab Eesti lähiajalugu. Erakondi on sündinud, hääbunud, laiali läinud ja ühinenud. Parteid siiski ei loodud. Paljude jaoks oli see pettumus. Teatri juht Tiit Ojasoo kuulutas, et teater NO99 ei hülga poliitikat, kuid seda ei aeta mitte üheski, isegi mitte enda loodud erakonnas. Sel nädalal astub NO99 lavastusega „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“ üles ka Tampere teatrifestivalil. (Aamulehti, 01.08)

Tiit Ojasoo juhitav teater NO99 on Eestis provokaatori rollis. Mais põhjustas teater poliitilise skandaali, korraldades Tallinnas Saku suurhallis 6500 vaatajale erakonna Ühtne Eesti suurkogu. NO99 osaleb taas Teatterikesä festivalil. Kaks aastat tagasi võttis publiku hingetuks nende filosoofiline komöödia „GEP“. Seekord astutakse Tamperes üles sama terava poliitilise lavastusega „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“. Tegemist on metsiku kombinatsiooniga improvisatsioonist, kultuuripoliitika dokumentidest ja kultuuriministri kõnedest. Kas teha sporti või teatrit? Riik eelistab raha jagades esimest varianti. Parodeeriv ja julge mäng raputab, ka Soome vaatenurgast vaadates. Milleks ja kellele on kunsti vaja, kui majandussurutis viib inimestel viimasegi leiva laualt? (Helsingin Sanomat, 03.08)

Soome Yle televisioon hakkab näitama Eesti draamasarja „Tuulepealne maa“. Sarja lavastaja on Ain Prosa ning see valmis Eesti esimese, lühikeseks jäänud iseseisvuse 90. aastapäevaks. Eesti Rahvusringhäälingu lavastuslike saadete toimetuse juhatajal Gerda Kordemetsal tuleb raha lugeda. „Eestis on üks peaaegu 20 aastat kestnud sari. Igal aastal püüame ka midagi uut teha, kuid näiteks olümpia-aastatel võib sport sarja raha endale saada,“ ütleb Kordemets. Tema sõnul on üks huvitavamatest projektidest telesari „Klass“, mis on jätk Ilmar Raagi filmile. Ain Prosa tõdeb, et kodumaised sarjad on Eestis üldiselt populaarsed: „Need räägivad meie omas keeles asjadest, mis meile korda lähevad.“ (Helsingin Sanomat 16.03)

Teatriinimeste paradiis – sedasi kirjeldas Viini Rahvateatri juht Michael Schottenberg Eestit. Seitsmendat aastat võeti Hundi tornis Eestit vastu kui parimat idast. Tähelepanu keskpunktis olid kirjandusmix, Andrus Kivirähki monoloog „Aabitsa kukk“ ning NO99 näidend „Onu Tomi onnike“. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastus on oodatust palju põnevam. Tegemist on kunstiteosega, mida tuleks vastu võtta naerdes, nuttes ja püsti seistes. (Der Standard, 28.11)

Film

Hr Šokeerija Raag

Venemaal jõuab piiratud levisse Eesti mängufilm noorte jõhkrusest „Klass“. Ilmar Raagi filmi saatev sotsiaalkultuuriline kontekst on üsna lai. Karm ja verine draama, filmitud minimalistlike vahenditega. See, et film põhineb tõsielulugudel, ei šokeeri kedagi. Eesti haridusministeerium soovitab selle näitamist koolides. See on harv juhus, mil ametnike soovid lähevad kokku publiku soovidega. Kuus päeva tegevust, nagu maailma loomisel. Alustuseks: „Oled värdjas vä?“ ning lõpetuseks: „Anna andeks, vanaema!“. Vinged kaadrid jõudemonstratsioonist, ükskõiksusest, alatusest, karjainstinktidest. Peamiseks on siin aga Kaspari mehisus ja aumehe väärtused. Väärtused, mis tänapäeval meil nõnda kergelt käest libisevad. Tuginedes vaatajate vastukajale, on filmilinal kujutatu vägagi tõepärane. Säärased lood korduvad igas riigis, igas linnas, igas koolis, mis teeb selle loo universaalseks. Filmis pole mingeid ebarditest täiskasvanuid, kõik on tavalised normaalsed inimesed, kes aga ei kuule ega näe midagi. Ausalt, Ilmar Raag on teinud unustamatu loo, mida tuleks kohustuslikus korras näidata meie koolides ja ka ajateenijatele armees – patriootilise kasvatuse asemel. (Новые Известия, 25.03)

Eesti mängufilm „Klass“ avaldab muljet. Mitte näitlejatööga (mille tase on tavaline keskmine). Mitte lummava pildiga (mis on igav nagu Eesti ilm). Ka mitte eelarvega (mis on kopikas isegi sõltumatu kinotööstuse seisukohalt). Film avaldab muljet hoopis tooni argisusega, millega Ilmar Raag koolivägivallast jutustab. „Klass“ jõuab nüüd Venemaa levisse, originaalkeeles, subtiitritega. Kindlasti oleks pidanud filmi dubleerima, sest soomeugri intonatsioon ei ole vene kõrvale nii veenev kui romaani või germaani oma. Kogu filmi esteetika ja tegevustik on valuliselt tuttavlik. Sellest, et tegevus toimub Eestis, mitte aga kusagil Leningradi oblastis, annavad märku üksnes tegelaste nimed ja räägitav keel. Ehkki Raag kasutas filmi tegemisel koolilastest konsultante, on märgatav, et tegemist on sügavalt isikliku filmiga. „Klass“ pole lihtsalt teravalt sotsiaalne, vaid ka šokeeriv. Mitte koduperenaisi või rahvasaadikuid, vaid keda iganes šokeeriv. Ning asi pole pildi verisuses, vaid toimuva kohutavas argisuses. (Взгляд, 25.03)

Venemaa kinolevisse jõuab Ilmar Raagi film „Klass“. See film tõestab, et hetkeolukorra analüüsimisel on Baltimaade filmindus esirinnas. Kuigi Raagi film on pärinud parimad žanri traditsioonid, tuleb seda vaadelda siiski Baltimaade klassikalise dokumentaalfilmi voolus, mis oma naturalismi ja saksapärasusega eristus juba Nõukogude ajal venepärasest ja nõukogulikust.
Sama võib öelda ka „Klassi“ kohta – see on hea Euroopa film. Raag tegi küll mängufilmi, kuid töötas nagu dokumentalist. Ega ta midagi uut ei ütle, ikka need vanad tõed noortemaailma julmustest. Kuid midagi värsket siin siiski on, mida mujal pole. Meelde jääb laste siirus ja avameelsus, mille sissetoomine žanrisse on juba isemoodi väike revolutsioon. (Независимая газета, 31.03)

Raagi film on teiste samalaadsete näidetega võrreldes küps filmikunst. Baltimaade filmikunst arenes alati oma rada, ka impeeriumi aegadel. Kui balti rahvad kaldusid rohkem detektiivide ja seikluste poole, siis eestlased tegid mõtlemapanevaid filme noortele. Seikluste eest vastutas Tallinnfilmis venelane Grigori Kromanov („Viimne reliikvia“, „Briljandid proletariaadi diktatuurile“, „Hukkunud Alpinisti hotell“). Koos nõukogude kinotööstusega mattus vaikellu ka Eesti filmikunst, ärgates alles sel sajandil. Nüüd on neil nii patriootiline tähtteos („Nimed marmortahvlil“), biograafiline retromelodraama („Georg“) ning esmaklassiline filmifestivalikunst, kus peale Ilmar Raagi on silma paistnud Veiko Õunpuu.
Vaatamata eestlaste üsna tublidele saavutustele oma riigis korra majja loomisel meeldib filmikunstnikele ikka otsida nurgataguseid, mis meenutavad Nõukogude aega. Seda on küllaga ka Raagi filmis. (Cinematheque, 01.04)

Igaühele midagi

Washingtonis näidatakse Jaak Kilmi dokumentaalfilmi „Disko ja tuumasõda“. Film räägib Nõukogude ajal läbi raudse eesriide Soomest televiisori vahendusel siia jõudnud popkultuuri mõjust kohalikele inimestele. Räägitakse kunagisest megahitist „Dallasest“ , mida vaid Soome televisiooni nägevad eestlased näha said ning mida siis sugulastele ja tuttavatele ümber jutustati. „Disko ja tuumasõda“ veenab vaatajat, et lääne kultuuri imbumine läbi raadio ja televisiooni siinsete inimesteni oli üks Nõukogude Liidu lagunemise eelpõhjustest. Räägitakse ka „Knight Rideri“ ja prantsuse erootikafilmi „Emmanuelle’i“ mõjust siinsele rahvale. Dokumentaalfilm kirjeldab propagandasõda Nõukogude Liidu ja lääne vahel ning annab mitteametliku ülevaate muutuvast bürokraatiast Nõukogude Liidus ja Eestis Gorbatšovi ajal. (The New York Times, 12.11)

Tumedates toonides sürreaalne reis läbi keskastme ametniku keskeakriisi – Veiko Õunpuu „Püha Tõnu kiusamine“ on Eesti valik kandideerimaks parima välismaise filmi Oscarile.

Mart Tanieli intrigeeriva operaatoritööga 114-minutilist filmi on võime poolest publikut provotseerida võrreldud David Lynchi parimate töödega. (Variety.com, 10.09)

Filmitööstuse olulisemaid rahvusvahelisi ajakirju Screen International avaldas Sundance’i festivali kajastavas eriväljaandes Screen Daily Veiko Õunpuu mängufilmi „Püha Tõnu kiusamine” väga soosiva arvustuse. Howard Feinsteini artikkel nimetab Õunpuu filmi julgeks ja kaasaegseks teoseks, mis ületab võimsalt „Sügisballiga“ tekitatud ootused. Kiidetakse Õunpuu võimet mängida maagilise realismi ja sürrealismiga, filmi nimetatakse „oivaliseks ja mõjukaks mustvalgeks teoseks“. Eraldi tuuakse välja Taavi Eelmaa õnnestunud roll filmi nimikangelase kehastamisel, Mart Tanieli lummav operaatoritöö ja Ülo Kriguli mitmekülgne originaalmuusika. (Screen International, 04.02)

Usutlus Veiko Õunpuuga. Noor režissöör, n-ö poiss maalt, sai üleöö Euroopas kuulsaks oma filmiga „Sügisball“. Nüüd on järjekorras „Püha Tõnu kiusamine“. Õunpuu ise ütleb, et Veneetsia filmifestivali žüriis on mugav istuda. Mugavam on olla kohtunik kui kohtualune. Kuid samas, kui pead filme vaatama ja arvamust avaldama osana oma tööst, on kogu lust justkui kadunud. Žürii – see on muidugi vinge, kuid eelkõige ränk töö.
Eestis finantseerib kultuuri ja sporti üks ja seesama asutus. Kusjuures sportlased on Eestis kuulsamad kui kultuuritegelased. Kui tuli „Sügisballi“ võit Veneetsias, oli see Eesti kultuuri võiduks Eesti spordi üle. Kuldmedal on ikka kuldmedal, ja eestlane on selle üle uhke. „Olen omamoodi nagu kultuuriatleet,“ märgib Veiko Õunpuu. (Частный Корреспондент, 15.07)

Iga-aastane Põhjamaade filmifestival Viinis laieneb, esimest korda osalevad festivalil lisaks Põhjamaadele ka Baltimaad. Festivali avab 15. aprillil Eesti film „Püha Tõnu kiusamine“, kavas on ka Ilmar Raagi film „Klass“. (Der Standard, 31.03)

Viimastel aastatel on Soomes tekkinud Eesti ajaloo vastu uus huvi, seda lisaks Sofi Oksanenile suures osas ka tänu Imbi Pajule. Dokumentalist ja kirjanik Paju on uurinud Eesti vaikitud ajalugu. Seda teeb ta ka oma filmis „Soome lahe õed“, mis jutustab paralleelselt Soome Lotta Svärdi liikumisest ning selle sõsarorganisatsioonist Eestis, nimelt Naiskodukaitsest.
Paju sõnul on teema suhtes olnud palju negatiivseid eelarvamusi. „Ka mulle räägiti neist inimestest kui fašistidest, kuid neid tundma õppides ei kohanud ma äärmuslasi.“ Organisatsioonide ajalugu uurides ei leidnud Paju ka sellist võimuvõitlust, mida Soome ja Eesti vahel mõnikord muidu on peetud. Film toobki esile rahvastevahelist õelikkust, sõprust ja jagamist. „Räägin lugusid naiste kaudu, mis loob teistsuguse õhustiku võrreldes traditsioonilise ajalookirjeldusega. Naiste ajaloos tõusevad esile argikogemused ja empaatia, ka vaenlase suhtes,“ ütleb Paju.
Ajaloost tuleb Imbi Paju sõnul rääkida. „Kui me ei jaga, kandub sõja koorem edasi järgmistele põlvkondadele ning võtab uusi vorme.“ Paju tahabki olla ühenduste looja. Selle kohta on ka julgustavaid näiteid: Paju romaan „Tõrjutud mälestused“ ilmus Eestis äsja vene keeles ning on saanud vene noortelt positiivset vastukaja. (Kaleva, 21.04)

Kirjanik ja režissöör Imbi Paju kohtus Tornios ajaloo- ja Eesti-huvilistega, tutvustas neile oma loomingut ja näitas filmi „Soome lahe õed“. „Rasketel teemadel tuleb rääkida, muidu kannatab inimlikkus,“ tsiteeritakse Paju, kes paljuski oma perekonna läbielamiste põhjal kirjutab ja teeb dokumentaalfilme Eesti lähiajaloo valusatest ja Nõukogude ajal mahavaikitud kogemustest, nagu küüditamine ja piinamine. (Pohjolan Sanomat, 27.05)

Eestis esitleti Euroopa Oscareid

Tallinnas koguneb Euroopa filmitööstuse paremik Euroopa Filmiauhindade galaüritusele ehk „Euroopa Oscarite“ jagamisele. Sel aastal toimub üritus Tallinnas Nokia kontserdimajas. Õhtujuhtideks on Anke Engelke ja Eesti staar Märt Avandi. Ka Eesti kuulub juba Euroopa filmimaade hulka. Parima filmi tiitlile kandideerivad „Liibanon“ Iisraelist, „Mesi“ Türgist, „Inimestest ja jumalatest“ ning Polanski „Variautor“. (Der Tagesspiegel 02.12)

Tallinnas Nokia kontserdimajas toimus Euroopa 23. filmiauhindade auhinnatseremoonia.
Euroopa filmiauhindade pidulik jagamine toimub igal teisel aastal Berliinis, vahepealsetel aastatel aga mujal. Tänavu 23. korda toimuvat filmimaailma suursündmust on au võõrustada Tallinnal. Euroopa filmiakadeemia tegevdirektori Marion Döringu sõnul juhib auhinnagala maailma tähelepanu Tallinnale kui 2011. aasta Euroopa kultuuripealinnale. (Ria Novosti, 04.12)

Euroopa Filmiauhindade jagamine ja Tallinn 2011 ettevõtmistega seisab Eesti kaks korda rambivalguses. Sibeli Kekili seismas Nevski katedraali ees ja Anke Engelke jalutamas Tallinna vanalinnas – neid pilte võib näha sel nädalavahetusel Tallinnas, kus toimub Euroopa filmiauhindade jagamine. See on ideaalne üritus juhatamaks sisse kultuuripealinna aasta, mis toimub paralleelselt Tallinnas ja Turus. Hoolimata majandusraskustest suutis kõrgtehnoloogia poolest tuntud Eesti kriisi ületada ning riigis võetakse aastavahetusel kasutusele euro. Suuri ümberehitusi, mida eelmised kultuuripealinnad on teinud, 400 000 elanikuga linn endale lubada ei saa. Sumedatest suveõhtutest ja põhjamaisest külalislahkusest peab piisama. Külastajal tuleb meeles pidada, et 1991. aastani oli Tallinn suletud raudse eesriide taha. Nüüd saab jalutada mööda merepromenaadi, mis viib restaureeritava vesilennukite angaari ehk uue meremuuseumini. Peamiselt külastatakse Tallinna suvekuudel, mil seal võib kohata ka keskaegsetes riietes tudengineiusid. Odavlennuliinid Riiast on Tallinna toonud ka peohuvilisi. Kultuurihuvilistele pakuvad 2011. aasta suvel Tallinnas toimuvad keskaja päevad kindlasti huvi. Skype’i leiutamise poolest kuulsas linnas Tallinnas leidub vaatamisväärsusi ka väljaspool vanalinna, näiteks 2008. aastal Euroopa aasta muuseumiks nimetatud Kumu. Tallinn tähistab kultuuripealinna aastat koos Turu linnaga. (Merian, 2010)

Kultuuripealinn 2011 – Tallinn

Tallinna merepäevad 2010 on omamoodi ettevalmistus 2011. aastaks, mil linnast saab Euroopa kultuuripealinn. Idee peaks inimestele meelde tuletama, et otse Tallinna külje all on meri. Paljud on sellega nii harjunud, et ei pane enam tähelegi. Eripalgeliste ürituste korralduspaigaks on muu hulgas maailma arhitektuuripärandisse kuuluvad haruldased lennusadama angaarid, kuhu rajatakse tulevaks aastaks meremuuseumi uus ekspositsioon. Selle juurde hakkab kuuluma ka praegu külastajatele avatud allveelaev Lembit. Aselinnapea Taavi Aas räägib lähemalt, mis on sel aastal teistmoodi, mida uut pakutakse merepäevadel linnakodanikele. Eriliseks tuleb pidada puksiiride valssi ja purje varjuteatrit. (ТВ Центр-Москва, 18.07)

Autori hinnangul on Tallinn üks kõigi aegade ilusamaid Euroopa kultuuripealinna tiitlit kandvaid linnu. Parima vaate saab Patkuli vaateplatvormilt, kust linn laiub vaataja ees kui mängukindlus. Antakse paarilauseline ülevaade keskaegsest elust kõrgete linnamüüride vahel ning avaldatakse imestust selle üle, et Nõukogude Liidu lõpuaastatel oli kunagi taanlaste ehitatud Toompea kõle ja külastamiseks ohtlik paik. Kuid pärast taasiseseisvumist on mitmed vanalinna hooned saanud värske lihvi. Autori sõnul on mõistetav, miks linnamüürid nii kõrged on ning meid alati vallutada on püütud, sest nii mitmedki riigid on arvanud, et Tallinna omamine olnuks väga hea mõte. Vaadates kas või linna suurepäraseid kohvikuid ja restorane, on ka selge, et just Eesti juhtis pärast taasiseseisvumist Balti riikide majandusarengut. (Daily Mail 20.10)

Tallinn ja Turu on 2011. aastal Euroopa kultuuripealinnad. Juba 26 aastat on kultuurikrooni linnast linna edasi antud ning seekord on kultuurilinnasid ühendamas Läänemeri. Tallinn on populaarne kruiisilaevade sadam, tuntud oma keskaegse vanalinna poolest, samas kui Soome vanim linn Turu peidab endas samuti keskaegset lossi. Antakse lühiülevaade mõlemast linnast. (Chicago Tribune, 28.12)

Tallinnast saab kultuuripealinn 2011.
See, et Tallinn asub Läänemere kaldal, on aga vaevu märgatav. Tallinna kultuuripealinna projektiga seotud Mikko Fritze sõnul on sellele lihtne selgitus: „Nõukogude ajal oli ligipääs merele suuremal või vähemal määral piiratud, see oli sadama- või tööstusala. Seetõttu ei arenenud seal välja infrastruktuur, kus inimesed end hästi tunneksid.“
Punaste viilkatustega kivist kaitsetornid seisavad alistamatutena ümber Tallinna vanalinna. Need olid kord Põhja-Euroopa ühed paremad kaitserajatised, millest on palju säilinud. Erinevalt keskajast on külalised praegu endises hansalinnas teretulnud ning nii saabuvadki turistid suvel hordidena. Aastate jooksul on Tallinnast kujunenud kruiisilaevade armastatud sihtpunkt. Kui sõita Tallinna kevadel, on võimalik avastada seda ainulaadset keskaegset ja moodsat linna ilma turistide hulgata ning kohata arvukalt kohalikke, kes pole veel suveks linnast jalga lasknud. Pärast erakordselt karmi talve kasutavad tallinlased iga võimalust väljas istuda ja päikest nautida, olgu siis Raekoja platsil või mõnes vanalinna sisehoovis. Mida lähemale jõuab suvine pööripäev, seda valgemad on õhtud ning ilusa ilmaga toimuvad vanalinnas õuekontserdid. Parimaks teejuhiks vanalinnas on iseenda uudishimu: fassaade rikastavad rohked arhitektoonilised detailid, Pikal tänaval vaatab üks must kass katuselt alla tänavale. Mööda Pikka Jalga tasub tõusta üles Toompeale, kust hea ilma korral avaneb vaade vanalinnale ning horisondil on näha praamid, mis Tallinna ja Helsingi vahel pendeldavad. Riigikogu hoone vastas troonib võimas Nevski katedraal. Kes otsib lõõgastust, leiab Tallinnast kõiksugu erinevate maade restorane. Külastamist väärt on uus kohvik Komeet, kus noor kokk Anni Arro moodsalt eesti kööki tõlgendab. Täieliku puhkuse soovi korral tuleks järgida soomlaste eeskuju, kes end arvukates spaades hellitada lasevad.
Tallinn kogus kuulsust sellega, et külastajad võisid ükskõik millises vanalinna punktis traadita internetis surfata. Kuid puhkuse ajal tuleks arvuti siiski koju jätta – vanalinnas jagub uudistamist, pole mõtet internetis surfata. (Süddeutsche Zeitung, 29.04)

Aegsasti on Tallinn 2011 kultuuripealinna projektidest alustanud 300-kohaline vabaõhukino. Esimese kuuga on korraldajate ootused ületatud. „Kuna majanduslik olukord on selline nagu ta on, oleme pannud oma jõuvarud ühendustesse ja üllatavatesse projektidesse,“ ütleb kultuuripealinna projektijuht Jaanus Rohumaa. Linnaelanikud, kunstnikud ja seltsid said esitada ideid kultuuripealinna programmi. 600 ideest nopiti lõpuks välja 250, programmi kandvaks teemaks on „Mereäärsed lood“. Nõukogude ajal polnud inimestel mere äärde asja. Nüüd on selle hõivanud miljonid laevaturistid. „Tallinn pole kunagi sel viisil merd omaks võtnud nagu näiteks Oslo või Kopenhaagen. Vanalinnas ei anna mere lähedus peaaegu üldse tunda. Tahame linna merele avada ja laiendada kultuuriruumi sadamasse,“ räägib Rohumaa. Kultuuriaasta planeerimine pole sujunud vaidlusteta. Esialgne eelarve on kokku kuivanud. Projektile on varju heitnud ka valitsuse ja Tallinna linna vaheline vägikaikavedu. Märtsis toimuvate valimiste tõttu on kardetud, et Keskerakond rakendab Tallinn 2011 projekti osaliselt oma valimiskampaania teenistusse. Jaanus Rohumaal on aga auahne visioon: „1990ndatel läksid noored kunstitegijad Londonisse ning 2000ndatel Berliini. Meie eesmärgiks on, et 2020ndatel tuldaks paariks aastaks Tallinna. Ning mitte ainult odava õlle pärast, vaid seetõttu, et siin on vilgas, ka väljaspool institutsioone pulbitsev kultuurielu.“ (Helsingin Sanomat 31.07)

Tallinnast saab 2011. aastal Euroopa kultuuripealinn. Tallinn ja kogu Eesti pakuvad külastajale palju huvitavat ja ootamatut nii suvel kui ka talvel.
Muhu, Saaremaa ja Hiiumaa on Eesti vetes asuvad kolm ahvatlevat saart, mis ootavad külastajaid.
Põhjamaise Eesti, kus elab napilt 1,5 miljonit inimest, pealinn on Tallinn. Umbes sama palju kasvab riigis kuuski ja kaski, elavad mõned karud ja palju põtru.
Hiiu naised, kelle mehed vanasti püüdsid merel kala, kuid tänapäeval teenivad leiba Tallinnas või Soomes, on seetõttu väga iseseisvad naised ning näevad sealjuures väga noored välja. Isegi Hiiumaa kohanimed kannavad naiselikke nimesid, näiteks Emmaste. Sama ainulaadne kui on vaprad naised, on Kõpu tuletorn, mida paljud kunstnikud ja filmitegijad oma töödes kasutavad.
Saaremaa on Eesti suurim saar. Kuressaares asub veega täidetud vallikraaviga ümbritsetud restaureeritud linnus. Suvekuudel toimuvad seal keskajaturud ja vabaõhukontserdid. Omanäoline on Vilsandi rahvuspark, kus asub ka mõnus külalistemaja. Perekond Kullapere Kusti talus pakutakse selle piirkonna traditsioonilisi toite. Rahvuspargis on võimalik näha lugematul arvul linde ja unustamatut floorat.
Tallinna tagasi sõiduks tuleb sõita üle Muhu saare, kus asuvad Hellamaa ortodoksi kirik ja esmaklassiline restaureeritud Pädaste mõis.
1997. aastal kanti Tallinna keskaegne vanalinn UNESCO maailmapärandi nimekirja. Giidiga Tallinna vanalinnas tuuri tehes märkab iga külastaja tallinlaste armastust oma kodulinna vastu. Tänapäeval on heatujuliste inimestega täidetud Tallinna vanalinn üks Põhja-Euroopa meeldivamaid reisisihtpunkte. Talvel võivad külastajad nautida lumist vanalinna ning Raekoja platsil asuvat jõuluturgu koos traditsiooniliste kuumade talvejookidega. (Weltexpress 03.12)

Ülevaatlik artikkel Tallinnast kui Balti tõusvast tähest. Autor kirjeldab ilusat vanalinna, suurepärast hotelli ja restorani. Lisab lõigu Eesti lähiajaloost Venemaaga ning kiidab Saaremaa ilusat loodust ja spaasid. Kokkuvõtvalt usub autor, et Euroopa kultuuripealinn 2011 Tallinn ei ole enam pelgalt poissmeestepidude koht. (London Evening Standard, 15.12)

Tallinn kultuuripealinn 2011 aasta programm tuleb hoolimata kärbitud eelarvest sisult mitmekülgne ja kvaliteetne, kinnitab sihtasutuse Tallinn 2011 programmijuht Jaanus Rohumaa. „Näitame, et õigeid valikuid tehes ei ole vaja kümneid miljoneid.“ Kultuurikatla ja Kultuurikilomeetri ehitamine on üksikud konkreetsed ehitustööd, mida kultuuripealinna staatuse tõttu linnas tehakse, kuna kultuuri infrastruktuur on Tallinnas juba olemas. Seetõttu soovivad SA Tallinn 2011 juhatuse liige Jaanus Mutli ja Jaanus Rohumaa enam, et kultuuripealinna aasta algataks eestlastes hingelise muutuse. „Eestis on palju kultuurialaseid oskusi, kuid meil pole julgust. Soovime süstida kultuuritegijate usku iseenesesse ja sellesse, et nad võivad olla edukad ka välismaal,“ ütles Rohumaa.
Koos teise kultuuripealinna Turuga on Tallinnal kaheksa ühisprojekti, ning parimad teatrietendused tehakse samuti koostöös Turuga. (Turun Sanomat, 15.12.)

Tallinnas valmistutakse kultuuripealinna aastaks. Ettevalmistused pole lõppenud ning tööd ei lõpe vist kunagi. Meremuuseumi ümbruses kostab kopsimist. Kuigi muuseum ei valmi enne 2011. aasta keskpaika, vaatab Urmas Dresen objekti rahuloleva pilguga. 20. sajandi keskpaigast kuni 1991. aastani olid Tallinna sadamad suletud. 2011. aastal kannab linn koos Soomes asuva Turuga kultuuripealinna tiitlit. Üheskoos viiakse läbi ka üritust nimega „Ajalood merel“. Uues meremuuseumis näidatakse laeva Suur Tõll ning ainukest Eestile kuulunud allveelaeva. SA Tallinn 2011 sõnul soovitakse mahajäetud mereäärne piirkond linnas muuta atraktiivsemaks, kahjuks ei saa kõik ehitised 2011. aastaks küll valmis, kuid neid ei ehitata vaid kultuuripealinna aasta pärast. Tallinna linnal on üks väiksemaid kultuuripealinna eelarveid üldse. See on ka põhjus, miks viiakse ellu vaid odavaimad kultuuripealinna projektid. Ajalooline Tallinna vanalinn on külalistele vaatamiseks juba ammu avatud. Paljud vanalinna müürid restaureeriti 1980. aasta olümpiamängude jaoks. Tallinna, kunagise nimega Revali, lõid keskajal saksa kaupmehed. Pika Hermanni tornis on sellest ajast lehvinud mitmete valitsejate lipud. Kuid ka Tallinna vanalinn ei saa kunagi valmis. See on hea, kuna legendi kohaselt uputab Ülemiste järve vanake linna, kui see valmis saab. Juba praegu upub Tallinn suvekuudel turistidesse. (Süddeutsche Zeitung, 07.12)

Naabritele nähtavaks

Helsingi Taidehallis saab nautida Eesti maalikunsti näitust „Viron värit. 150 vuotta virolaista maalaustaidetta Enn Kunilan kokoelmasta“ („Eesti värvid. 150 aastat eesti maalikunsti Enn Kunila kogust“).
Sinine, must ja valge on Eesti värvid – nii õppisid soomlased, kui nad võtsid aastatel 1980–1990 südamega osa Eesti iseseisvumisvaludest. Nõukogude Liidu ajal nõudis kunstnikult julgust peita sinimustvalget oma teosesse. Nüüd, paarkümmend aastat hiljem, ei näi sinimustvalge Eesti nüüdiskunstnike seas enam olevat teemakohane. Ettevõtja Enn Kunila, kelle abiliseks on kunstnik Olev Subbi, on eesti kunsti kogudes rõhutanud klassikalist ja rahvusvahelist ulatust, samas vältinud poliitilist tähendust. (Kaleva, 14.11)

Helsingi Taidehallis avatud näitusel „Eesti värvid“ esitletakse eesti kunsti alates 1850. aastatest.

Maalid pärinevad ettevõtja Enn Kunila paarikümne aasta jooksul kogutud erakogust. Näituse kuraatori Harry Liivranna sõnul on klassikaline eesti maalikunst olnud kõrgetasemeline, kuid sellist rahvusvahelist läbimurret, nagu tegid soomlased, pole eestlased kunagi suutnud. Kuid veel pole hilja. Enn Kunila erakogu püstitas möödunud kevadel Tallinna Kunstihoones külastajarekordi – näitust käis vaatamas 13 000 inimest. (Helsingin Sanomat, 18.10)

Vene kirjandusmuuseumis on üleval Ülo Soosteri retrospektiivnäitus. Näitus pole suur, vaid kaks näitusesaali taieseid, mis õnnestus kokku korjata sugulastelt, erakogudest ja ühingult Memoriaal. Kuid arvestades Ülo Soosteri rolli kodumaise mitteametliku kunsti arengus, on tegemist grandioosse sündmusega. Kunstnik istus pikka aega vangilaagrites, mingeid illusioone tal režiimi suhtes polnud. 1956. aastal püüdis ta Eestisse tagasi tulla, kuid see oli juba hoopis teine maa. Nii jäi ta naise kodukanti Moskvasse. Üsna peagi sai Soosterist siin autoriteetide autoriteet. Need, kellele Moskvas seni suhu vaadati, vaatasid nüüd suhu sellele vene keelt konarlikult rääkivale eestlasele. Underground suhtus sellesse oma mullast väljakistud taime kaastunde ja lugupidamisega. Sest kui kohalikud nonkonformistid said lääne moodsa kunsti süste vaid vähestes doosides, siis tema oli hoopis teise kultuuri kasvandik ning närtsinuks ilma toetuse ja hooleta. Olles lahti kistud lääne traditsioonist, jätkas ta imekombel tegutsemist selle voolusängis. Venemaa jaoks on näitusel välja pandud teosed haruldused, sest pärast kunstniku surma kinkis abikaasa need enamjaolt Tartu ja Tallinna muuseumidele. (Коммерсантъ, 12.02)

Vene Riiklikus Kirjandusmuuseumis Moskvas on 10. veebruarist avatud Ülo Soosteri maalide, graafika ja raamatuillustratsioonide näitus, esitletakse Lidia Soosteri raamatut „Я с улицы Красина“. Personaalnäitus kuulub traditsioonilisse nonkonformistide loomingule pühendatud näitusesarja. 40 aastat pärast Nõukogude underground’i kultusisiku surma esitletakse moskvalastele selle väljapaistva meistri loomingu mastaapset retrospektiivi. Sooster oli 1962. aasta skandaali keskmes, kui NLKP Keskkomitee peasekretär Hruštšov avangardistid Maneežis toimunud näitusel läbi sõimas. Sooster oli see, kes julges peasekretärile vastu vaielda. Soojalt meenutavad koloriitset eestlast vene nonkonformismi klassikud, kes moodustasid omal ajal kunstniku lähima kaaskonna. Sooster jäi Moskva kunstihuviliste jaoks pikaks ajaks saladuslikuks kujuks, tema loomingut esitleti Moskvas laiemalt alles 1979. aastal. Nüüdse näituse raames näidatakse ka Ülo Soosteri osalusega dokumentaalfilme, millest 1968. aastal valminu keelas omal ajal tsensuur ning pani selle kaheks aastakümneks riiulile. (Музеи России, 09.02)

Pihkvas avati Eesti käsitöönäitus „Käsitöö. Traditsiooniline ja tänapäevane“, kus on esitatud umbes 70 eksponaati. (Pskovskaja Lenta Novostei, 29.10)

Eesti raamatukujundajate näituse idee Pihkvas pärineb Eesti sealse konsuli Carl Eerik Laantee Reintamme abikaasalt Evelt. Kunstiloolane Juri Seliverstov tõdes näituse avamisel, et Eesti on Pihkva oblasti jaoks hea sõber, ajalooline naaber ja lähim Euroopa riik. Reintamme sõnul on tähtis, et pihkvalased ei näeks eestlasi mitte üksnes konsulaadis, kus viisasid vormistavad, vaid näeksid ka seda, et eestlased teevad kultuuri. Fotoreportaaž Eesti lasteraamatute illustratsioonidest. (Новости культуры, 19.02)

2009. aastal Veneetsia biennaalil esitatud ja pärast seda Kiasma poolt kollektsiooni ostetud Eesti kunstniku Kristina Normani video- ja skulptuuriinstallatsioon „After-War“ on nüüdsest näha Helsingis Kiasmas. Teose algidee andis kunstnikule Tallinnas asunud pronkssõduri monument, mis teisaldati 2007. aasta kevadel.
„Minu teos kajastab monumendi tähenduse muutumist ajas,“ ütleb Norman. Kunstnik on teinud pronkssõdurist kullavärvilise koopia. Lisaks näitab ta videoid eri aegadel samba juures peetud tseremooniatest, selle teisaldamisega kaasnenud rahutustest Tallinnas ja iseenda performance’ist, kus kunstnik püstitab oma kuldsõduri teisaldatud pronkssõduri endisesse asukohta. (Helsingin Sanomat, 07.10)

Eesti on soomlastele tuttav maa. Informatsiooni naabermaa kohta aga ei saa kunagi liiga palju. Suvilahte rajatud Eesti Majja on koondatud tähtsamad Eesti ja Soome vahelist suhtlust edendavad organisatsioonid. Olgu mainitud Tuglas-seura, Eesti Instituut Soomes, Soome Eesti-ühenduste Liit ja Turismiedendamiskeskus. Ka Tartu Ülikooli esindusel on keskuses oma ruumid.
Keskus pakub teavet ja tegevust nii Eestis huvitunud soomlastele kui ka Soomes elavatele eestlastele. 15. tegutsemisaastat tähistav Eesti Instituut korraldab kirjandusõhtuid nii lastele kui täiskasvanutele. Majas tegutseb ka Tuglas-seura Baltia raamatukogu, mis on maailma suurim väljaspool Eestit asuv eesti kirjandust koondav raamatukogu. Parajasti on käimas koolitusprojekt „Eesti käib koolis“, mille käigus Soome koolilapsed saavad Eesti kohta teadmisi. (Turun Sanomat, 18.09)

Ummamuudu

Pärast esimesi sääsepüüdmismeistrivõistlusi on Eestis vähem sääski.

Tartu linnas peetud võistlustel anti 37 osalejale aega 10 minutit, et kindlaks määratud alal püüda võimalikult palju sääski. Võistelda võis nii meeskondlikult kui üksi ja kinnipüütud sääsed võisid olla nii elusad kui surnud. Korraldaja Triinu Akkermann kommenteeris, et sääski on nii palju ja kuidagi peab nende vastu võitlema. Auhinnaks oli laevasõit Peipsi järvele ning võitjaks osutus 38 sääske püüdnud Rauno Luksepp. Võistluse idee saadi Soomest, kus on sedasorti võistlusi juba varem peetud. (The Telegraph, The Times of India, 17.06)

Vanausuliste omanäoline traditsioon elab Peipsi-äärsetes külades edasi tänu sitketele naistele. Viimase aastakümne jooksul on vanausuliste külad avanenud ka võõrastele: Varnjas ja Kolkjas on avatud muuseum, Kasepääl saab näha näitust vanausuliste argipäevast ning Kolkjas asuv kalarestoran tutvustab end vanausuliste restoranina. Varnjas on võõras teretulnud jälgima ka kõige pühamat tegevust – jumalateenistust. Kahe ja poole tunni pikkune jumalateenistus on samasugune nagu 400 aastat tagasi. Ainult mehed on puudu. Varnjas on vaid paarsada elanikku. Külatänav on päris vaikne. Külast ära läinud noored ei tunne enam vanausuliste kombeid, kuid nad naasevad kodukirikutesse ristimise, matuste või surnuaiapühade ajal. (Helsingin Sanomat, 14.05)

Pekingis on nüüdsest tänu China Radio Internationali ja Radio86 koostööle võimalik kuulda ka eesti- ja leedukeelseid saateid. Esimestes eetrisse jõudnud tervitussaadetes tänati projektiga seotud asutusi ja kiideti võimalust edendada vastastikust mõistmist. Uued kanalid ee.radio86.com ja lt.radio86.com hakkavad edastama raadiosaateid, videoid, fotosid ja informatsiooni, keskendudes majandusele, kultuurile ja reisimisele Hiinas. Uute saitide avamisega tõusis CRI võõrkeelsete kanalite arv 61ni. (ChinaTechNews, 22.02)