Jää on hakanud liikuma, härrased vannutatud mehed (või ei ole see kunagi seisma jäänudki)

Helene Tedre
kultuurinõunik Eesti saatkonnas Moskvas

2009. aasta alguses Eesti Vabariigi Moskva suursaatkonda kultuurinõuniku töökohale asudes kohtusin õige pea mõne nädala Moskvas uues ametis olnud Austria kolleegiga. Kuuldes, et tema vastas on samasugune algaja, küsis ta minu käest: „Mida sa kavatsed teha? Mida sellist, mida Moskva veel näinud ei ole, võiks Eesti- või Austria-sugusel väikeriigil pakkuda olla?“. Küsimus jahmatas, ehk ka ehmatas, kuid pani tegelikult uue olukorra üle realistlikumalt järele mõtlema.
Elu näitab, et tegelikult pole norutamiseks vähimatki põhjust. Venemaa on kultuurivahendustöö sihtriigina oivaline paik. Venelased armastavad väärtkultuuri, teavad, väärtustavad ja hindavad oma kuulsuste panust loojatena. Tuntakse näitlejaid, muusikuid, filmiloojaid, kirjanikke, kunstnikke ning armastus suurte loovisikute vastu on tingimusteta. Muidugi väljendub vene suur joon ka lillebukettides, mida tuuakse ammu esinemised lõpetanud lauljannale lugupidamise ja jumaldamise märgiks sünnipäevaks sadade kaupa.

Oma ülevaadet Eesti kultuurist Venemaal tahaksin alustada sõnaga „ajalugu“ – nimelt teavad ja mäletavad venelased meid mitme impeeriumi päevilt. Siin võib musta huumorina sellest kontekstist kõrvale jäävale Austria kolleegile kaasa tunda. Eesti vanema põlve loovisikud on erialaringkondades siiani teatud-tuntud ning olen päris sageli pidanud vastama küsimustele, kuidas läheb mõnel meie heliloojal, näitlejal, arhitektil või kunstnikul. Sageli aitavad sellised mälestused ka praegustele projektidele soodsa pinnase luua.

Muidugi tuleb kolleegiga mõnes mõttes nõustuda – Moskva ja Peterburi on linnad, mida on raske üllatada. Samas on nende suurus ka plussiks, sest alati on mõni huvigrupp, kellele just konkreetne üritus huvi pakub. See pole alati kerge – kas või igal õhtul toimuvate lugematute konkureerivate kultuurisündmuste tõttu.

Kõigepealt peab rääkima ühest suuri lootusi ja ootusi tekitavast objektist ehk 27. novembril 1860 Peterburis sisseõnnistatud Jaani kirikust. Neoromaani stiilis kirikule sai peale 18-süllane kullatud ristiga torn, Ofitserskaja tänavalt tõusis esinduslik paraadtrepp, kirikus oli altar, kantsel, kooripealne, orel ja kaks suurt kullatud kroonlühtrit. Kirikus oli 800 istekohta. Ligi 70 aastat oli see meie kultuurilise, vaimuliku, aga kindlasti ka poliitilise olemise keskuseks lähimas metropolis. Jaani kirik polnud üksnes pühakoda, vaid eestlaste keele ja meele säilitaja võõras kultuurikeskkonnas ning meie professionaalse muusika häll, mistõttu juhib tänapäeval taastamistöid meie suurim riiklik kontserdikorraldaja Eesti Kontsert.

150. aasta pärast avajumalateenistust – 2010. aasta – oli täis olulisi teetähiseid kiriku neliteist aastat kestnud taastamissaagas. 2009. aasta alguses alanud restaureerimistööde esimene etapp, mille käigus valmis pühakoja välisilme, sai punkti ehk 8 meetri kõrguse ja 6,5 tonni kaaluva kullatud ristiga tornikiivri 2010. aasta 7. märtsil. Selle sündmuse järel sai Jaani kirik pärast 80-aastast pausi tagasi oma algse välisilme. Meie suured unistused seoses „oma“ kontserdisaaliga täituvad ehk Jaani kiriku valmimisega.

Kiriku torni tipus olev rist valmis Peterburi/Leningradi kõrgkoolides õppinud eestlaste annetuste toel ning see pühitseti koguduse, välisministeeriumi, kultuuriministeeriumi, Eesti Peterburi peakonsulaadi ja Eesti Kontserdi esindajate juuresolekul päev varem Jaani kiriku ruumides. Ristialusesse munasse asetati ilmastikukindel kapsel 144 annetaja nimega, ajalehtede Peterburi Teataja ja Eesti Kirik värsked numbrid, Eestis ja Venemaal käibel olevad rahatähed ning Peterburi Jaani kiriku koguduse ja Eesti Kontserdi vahelise halduslepingu koopia. 29. märtsil sai Estonia kontserdisaali laval allkirjad Jaani kiriku taastamise teise etapi finantseerimisleping, mis määras ehituse lõpptähtajaks 2010. aasta jõulud ja kasutusloa üleandmise ehitajalt 2011. aasta veebruari. 20. veebruaril 2011 toimub Peterburi Jaani kiriku avajumalateenistus ja -kontsert, mille järel algab Eesti Kontserdi planeeritud kontserttegevus.

Nüüd aga kokkuvõtlikult Eesti kultuuri värskemaist esindajaist Venemaal: kui vaadelda teatrivaldkonnast kitsamalt draamaetendusi, võib ainuüksi neist igal õhtul Moskvas valida pea 80 lavastuse vahel. Väiksematele riikidele on tähelepanu püüdmiseks suurepäraseks võimaluseks rahvusvahelised festivalid. Olles hõlmatud näiteks Kuldse Maski, Baltiiski Domi, Stanislavski-nimelise teatrifestivali või Raduga programmi, on kohalike teatrisõprade huvi kindlustatud. Nii näiteks püüdsid 2009. aasta Kuldsel Maskil tähelepanu rahvusooper Estonia lühiballetid „Hamlet. Libahunt“, teatri No99 „GEP“ ja nukuteatri „Mängurid“. Sama moodi on Peterburis hiilgavalt esinenud nii Tallinna Linnateater lavastusega „Meie, kangelased“ kui No99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“. Von Krahli traditsioonidest vägagi tugevalt erinev Anton Tšehhovi „Kajakas“ tõi Moskvas elavaid vastukajasid (rääkimata saali läbinud kahinast, kui Venemaal tuntud ja armastatud filminäitleja Lembit Ulfsak Arkadinana esimest korda lavale astus). Eraldi tuleb kiita nukuteatrit koostöö eest laste- ja noorteteatrile pühendatud festivaliga Kovtšeg, tänu millele on Eesti lavastusi näinud ka lapsed Sahhalini saarel, rääkimata lähematest väiksematest Vene linnadest.

Moskva ja Peterburi nõudlikku publikut saab muidugi alati rõõmustada ka juba meie kindlateks „kaubamärkideks“ muutunud autorite ja kollektiividega. Vanamuusikaansambel Hortus Musicus on täistabamus. Nende kontsert „Muusikaline palverännak“ päädis 17. novembril 2009 Moskva konservatooriumi Rahmaninovi saalis püsti aplodeeriva publikuga ning sama juhtus ka eelmisel päeval Peterburi Filharmoonia väikese saali kontserdil. Viimase suures saalis 18. veebruaril 2010 toimunud Eesti Filharmoonia Kammerkoori meie maailmakuulsate heliloojate Arvo Pärdi ja Erkki-Sven Tüüri loomingust koosnev kontsert tekitas esmalt saalis vaikuse ja siis ovatsioonid. Ning muidugi oli täiesti erakordne Arvo Pärdi Hodorkovskile pühendatud sümfoonia „Los Angeles“ Venemaa esiettekanne 6. novembril 2009, mis näitab, et kultuuri vallas jäävad ametliku poliitika käed lühikeseks.

Kui mainitud heliloojad ja kollektiivid on tõepoolest maailmakuulsad, on meie muusikute seas ka neid, keda ärahellitatud publik veel ei tunne, kuid kes neid see-eest siiralt üllatada ja rõõmustada suudavad – nii võib nimetada vanamuusika ja gregoriaani koraalidega tuntuks saanud Vox Clamantist, kelle 25. aprillil 2010 Moskva roomakatoliku kirikus toimunud kontsert suutis kuulajaskonda positiivselt jahmatada. Sel kontserdil esines ka organist Aare-Paul Lattik, kes on loonud omal käel suurepärase koostööpartnerite võrgustiku ning esineb kontsertturneega lausa Krasnojarskist Sotšini. Peterburis andis Eesti kultuuripäevade raames (27.-28. juuni 2009) vapustava kontserdi Pärnu Linnaorkester Jüri Alperteni juhatusel. Samuti on kuulajate südameid nii Peterburis kui Jaroslavlis võitnud meeskoor Revalia oma karismaatilise dirigendi Hirvo Survaga. Eesti interpreetide tutvustamistöö on muidugi pidev, klassikalisemalt suunalt väärivad veel märkimist Eesti Moskva saatkonnas korraldatud kontserdid – näiteks Anto Pett ja Anne-Liis Poll ning nende maailmas unikaalne improvisatsiooniline mono-ooper kui ka metsosoprani, Covent Gardeni solisti Monika-Evelin Liivi armastatud vene helilooja Rahmaninovi kavaga kontsert.

Venemaal armastatakse džässi. Permis toimunud rahvusvahelisel džässifestivalil Jazz-Lihoradka tõstsid kohalikud džässisõbrad peaaegu iidoli staatusesse trio Jaak Sooäär – Tanel Ruben – Raul Vaigla. Neil on olnud mitu menukat esinemist ka Peterburis ning samuti võeti nad siira vaimustusega vastu suursaatkonna traditsioonilisel jõuluüritusel Jõulujazz. Peame 2011. aastaks plaane ka eesti džässi invasiooniks Jaroslavli, millest on kujunenud selle žanri üks Venemaa põhilisi keskusi. Noori väga huvitavaid muusikuid, kes sealgi suudavad üllatada, on meil õnneks piisavalt. Meie tuntuimad, vanema generatsiooni muusikud Lembit Saarsalu või Villu Veski on nimed, kes siinsetele fännidele tutvustamist ei vaja.

Folkloorifestivalid on üks teema, millega tasub põhjalikumalt tegeleda. Need on Venemaal aina populaarsemaks muutunud ning inimesed huvituvad oma juurtest üha rohkem. Ühel suurel festivalil oleme juba ka osalenud: Permis 29. juulist 1. augustini 2010 toimunud rahvusvahelise etnofuturismi festivalil KAMWA suutis Laudaukse Kääksutajad rahvalaulude töötluste esitlusega publiku oma mõju alla saada.

Venelastele meeldib kõik uuenduslik ja eriline. 4. novembil 2010 esines Moskva klubis Totška ja päev hiljem Peterburis klubis Aurora meie elektroonilise popi bänd Sinine, kel on Venemaal juba arvestatav fänniklubi tekkinud. Samuti kutsus kuulajate rõõmsaid huilgeid esile Kriminaalne Elevant, kelle Moskva-esinemine toimus 8. novembril 2009 multifilmifestivali lõpuüritusel. Saatkonnas korraldasime väikese esinemise ka meie Eurovisiooni-ansamblile Urban Symphony.

Vahel lähevad asjad mõnusalt omasoodu, ja seda õnneks positiivses mõttes. Nii on näiteks juhtunud meie kahe Venemaal toimunud suurema kunstinäitusega. Esimese neist, „Kaasaegse Eesti tekstiilikunsti“, avas meie suursaadik Simmu Tiik Siberis Krasnojarskis asuvas Surikovi-nimelises kunstimuuseumis 20. märtsil 2010 oma ametliku visiidi käigus. Esindatud oli 11 tekstiilikunstnikku rohkem kui 40 tööga. Tähelepanu oli rabav – nimelt selgus, et meie kunstnike kasutatavad tehnikad olid kohalike jaoks suur uudis. Õnneks sai näitusele osaks väga suur publikuhuvi ning kui paar kuud hiljem küsiti, kas võib seda ka mõnes teises linnas eksponeerida, sain pärast läbirääkimisi autoritega rõõmsalt „jah“ öelda. Nii ongi meie tekstiilikunst rõõmustanud publikut veel Divnogorskis (kus oli tegemist esimese välisnäitusega linna ajaloos üldse!) ja Atšinskis.

Analoogne õnnelik saatus „tabas“ ka Eesti raamatuillustratsioonide näitust, mis avati esmalt 4. juunil 2010 Mõtištši linna kunstigaleriis. Tegemist oli kõigi aegade suurima välismaal toimuva illustratsiooninäitusega, kus meie 41 kunstnikku olid esindatud enam kui 200 originaalteosega. Külastajate huvi kujunes nii suureks, et esmalt pikendasime poolteist kuud lahti olnud näitust veel kuu võrra ning siis, jagades näituse kaheks, avasime 2010 oktoobris näitused veel Kolomna ja Krasnoarmeiski linnas. Vastuvõtt on tõepoolest fantastiline – linnade koolide ja lasteaedade õpetajad-kasvatajad korraldavad spetsiaalseid külastustunde, seminare, kirjutavad ja joonistavad meie kunstnikele, muu hulgas räägivad lastele ka Eestist üldisemalt. Mida positiivsemat võiks veel soovida!

Kujutavas kunstis on Moskvas näitustega ja ühisnäitustel esinenud veel kaasaegse kunsti sõprade jaoks vägagi tuttavad nimed Jaan Toomik, Ene-Liis Semper, aga ka Olga Jürgenson, Jaan Elken, Maarit Murka, Urmas Viik ja paljud teised. Oluline on kindlasti ka 8. oktoobril 2010 Permi kunstigaleriis avatud Birgit Püve, Annika Haasi ja Age Petersoni fotonäitus Eesti vanausulistest.
Üks teema, millest kindlasti mööda minna ei saa, on filmikunst. Erilise tähelepanu all on Eesti animatsioon. Tore on see, et ka meie kunstiline ja dokumentaalfilm jõuavad, tõsi, enamasti küll festivalide või spetsiaalsete filmiürituste raames, vene vaatajate ette. Nagu kõikides kultuurivaldkondades, nii on ka filmis loomulikult väga suur tähtsus loojate või produtsentide otsekontaktidel, kuid vahel õnnestub neile ka veidi kaasa aidata. Nii on Kaliningradi Euroopa filmide festivalil 2009. aastal linastunud Rene Reinumäe ja Jaak Kilmi „Sigade revolutsioon“, Arbo Tammiksaare „Fritsud ja blondiinid“, 2010. aastal Meelis Muhu „Aljoša“. Viimast näidati ka 2009. aasta detsembris Moskva dokumentaalfilmide festivalil ArtDocFest. Vaatamata teema sensitiivsusele oli publik režissööriga kohtudes ja küsimusi esitades väga asjatundlik ja sõbralik. Üht meie viimase aja enim tähelepanu äratanud filmi „Püha Tõnu kiusamine“ näidati Moskvas 1. septembril 2010.

Eesti kirjanduse tutvustamine on keeruline, aga siiski põnev. Meie vanema põlvkonna autoreid teatakse väga hästi, uuematest kahjuks aga peaaegu mitte kedagi. Kaasaegseid eesti kirjanikke on kultuurkapitali abiga vene keelde tõlgitud ja välja antud, samuti oleme korraldanud uusi autoreid ja raamatuid tutvustavaid üritusi (Andrus Kivirähki autoriõhtu, kirjandusmessi raames ka Urmas Vadi), kui vaid nüüd juba ärilistel suhetel põhinevad müügiprobleemid ületatud saaks...

Muidugi on meile südamelähedane teema Venemaa eestlased. Juba tsaaririigi ajal 19. sajandi keskpaigas kolisid paljud eestlased paremate elutingimuste otsinguil Venemaale – nii Musta mere äärde, Kesk-Venemaale kui ka Siberisse. Meil on õnnestunud käia nii Sotšis Punasel Lagedal kui Siberis Haidaki, Ülem-Bulanka ja Ülem-Suetuki külas. Esimeses neist asub eesti tuntuima kirjaniku A. H. Tammsaare muuseum, kuhu viimase pooleteise aasta jooksul oleme viinud ka kaks uut näitust. Seda teed tuleb tulevikuski käia – asub meie muuseum ju täpselt 2014. aasta Sotši olümpiamängude peamises keskuses. Loomulikult tuleks nii Eestit, eestlasi kui ka eestlaste ajalugu Punasel Lagedal Sotši külalistele võimalikult tõhusalt tutvustada. Eeltööd on käimas, kaasatud nii välis- kui ka kultuuriministeeriumi ja Eesti Olümpiakomitee esindajad ning loodetavasti suudame oma etteaste edukalt sooritada.

Siberi eesti küladest peaks esmalt tutvustama Haidakki, kus elab umbes 140 inimest, neist pea 80% setod või nende järeltulijad, kellega eesti keelt kõneleda ei saa, peab ikka seto keelt oskama. Eriliseks teeb küla aga kohalike initsiatiivil (eestvedaja kohalik õpetaja Galina Jevsejeva) rajatud seto muuseum, kus leidub nii etnograafilisi esemeid kui küla tänapäevaga seotud väljapanekuid. Külas tegutsevad ka naiste laulukoor Lill ja lasteansambel Kullõrkukk.

See-eest Ülem-Suetukis saab eesti keelega kenasti hakkama. Küla umbes 300 elanikust on kaks kolmandikku eestlased. Kohalikus koolis on juba kaheksandat aastat õpetajaks Eestist saadetud eesti keele õpetaja Airi Lauri, kel jätkub tegutsemis- ja ettevõtmislusti ka muudes külaelu tegevustes. Tegutseb puhkpilliorkester, kes on ka ümberkaudsete külade ja linnakeste elanike seas oodatud esineja. Ülem-Bulanka seevastu on vaid 38 elanikuga, noori külas enam peaaegu pole. Kõikide küladega suhtleb aktiivselt Krasnojarski Eesti Selts, mille esinaine Vera Oinets on teinud eesti kultuuri tutvustamiseks erakordselt palju.

Selline on väike ülevaade Eesti kultuuri tutvustamistööst Venemaal. Kõiki toimunud üritusi ei ole võimalik loetleda. Loodan, et mingi ettekujutuse lugeja siiski sai. Eesti kultuuri teatakse, selle vastu tuntakse huvi ning paljudel kultuuriinimestel on Eestiga seotud soojad mälestused. Ka uusi, Venemaal tundmatuid loovisikuid võetakse vastu suure huviga: kui näiteks armastatud eesti näitleja Marko Matvere ei purjetaks praegu maailmamerel, ootaksid teda pärast esinemist Moskva Näitlejate Maja „Teatrižurnaalis“ praegu nii mõnedki pakkumised Moskva teatritelt.
Kui veel kord algust ehk Ilfi ja Petrovi tsitaati meenutada, siis minule tundub, et tegelikult ei ole Eesti ja Venemaa kultuurisuhetes jäätumist kunagi olnudki.