Inimõiguste kohus pidas Vene Föderatsioonis kehtivat riigisaladuse teadmisest sõltuvat liikumiskeeldu ebaproportsionaalseks

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) tegi 10.02.2011 otsuse asjas Soltysyak v. Russia (kaebus nr 4663/05), milles tuvastas konventsiooni protokolli nr 4 artikli 2 (liikumisvabadus) rikkumise Venemaa poolt.

Kaebaja on Vene Föderatsiooni kodanik, kes elab Kasahstanis, Baikonuri kosmodroomi alal. Kaebaja teenis seal 1983 – 2004 sõjaväelasena ning teenistusajal oli tal juurdepääs kõige kõrgemalt klassifitseeritud salastatud teabele. Pärast erruminemist taotles kaebaja endale passi väljastamist, et ta saaks Kasahstanist välismaale reisida. Kaebajale keelduti passi väljastamast põhjusel, et tal oli viimati juurdepääs riigisaladustele aastal 2003 ning seega lõppes talle töölepinguga ja Vene Föderatsiooni riigisaladuseseadusega ette nähtud 5-aastane reisimiskeeld alles 2008. aastal.

EIK asus seisukohale, et kuigi kaebaja oleks saanud ületada Vene-Ukraina või Vene-Kasahstani piiri ka muu isikut tõendava dokumendi alusel, siis mis tahes muusse riiki ei olnud tal võimalik sõita. EIK möönis, et sellisel piirangul oli Vene Föderatsiooni seadusandluses seaduslik alus. Samas leidis EIK, et selline blanketne norm, mille kohaldamine ei olnud seatud sõltuvusse sellest, kas kaebaja reisimine välismaale oleks ka tegelikult riigi julgeolekule kahju tekitanud, on Euroopa Nõukogul liikmesriikides ainulaadne ning asus seisukohale, et Vene Föderatsioonis kehtiv keeld ei ole proportsionaalne eesmärgiga tagada riiklik julgeolek ja ei ole seega demokraatlikus ühiskonnas vajalik. EIK rõhutas muuhulgas, et protokolli nr 4 artikkel 2 tagab liikumisvabaduse nii tsiviilisikutele kui relvajõudude liikmetele

Otsus:
http://cmiskp.echr.coe.int/tkp197/view.asp?action=html&documentId=881297...