Inimõiguste Kohtu otsus, milles hinnatakse Haagi lapseröövi konventsiooni täitmise tingimusi

01.02.2011 tegi Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) otsused asjades Dore v. Portugal (kaebus nr 775/08) ja Karoussiotis v. Portugal (kaebus nr 23205/08), milles tuvastas konventsiooni artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) rikkumised.

Väidetav rikkumine seisnes mõlemal juhul selles, et laps viidi Portugali kodakondsusega vanema poolt pärast vanemate lahkuminekut Portugali (st riiki, kus vanemad ja laps koos ei elanud) ning teine vanem, kes ei olnud Portugali kodanik ega elanud Portugalis, taotles lapse tagasitoomist vastavalt Ühendkuningriiki ja Saksamaale. Lapsi tagasi taotlevad vanemad toetusid lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelisele konventsioonile (Hague Convention on International Child Abduction, Eesti on ühinenud selle konventsiooniga 21.02.2001), mille kohaselt peavad konventsiooniga ühinenud riigid aitama taotlejat lapse tagastamisel.

Asjas Karoussiotis v. Portugal arutas EIK esiteks oma praktikas uut küsimust: nimelt seda, kas kaebaja alustatud „rikkumismenetlus“ Euroopa Komisjonis (viimase pädevuses on alustada liikmesriigi vastu rikkumismenetlust Euroopa Kohtus) on muu rahvusvaheline uurimismenetlus selles mõttes, et kaebus EIKi tuleb tunnistada konventsiooni artikli 35 lõige 2 punkt b alusel vastuvõetamatuks. Kaebaja oli pöördunud Euroopa Komisjoni, viidates EL nõukogu määruse 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, rikkumisele. EIK asus siiski seisukohale, et selline paralleelne menetlus ei ole kaebuse vastuvõetamatuks tunnistamise aluseks, kuna „rikkumismenetluses“ tehtav otsus ei mõjuta kaebuse esitaja õigusi ning sellega ei saa individuaalselt kantud kahju heastada: Euroopa Kohus võib kohustada vaid asjaomast riiki oma kohustusi täitma.

Sisu osas leidis EIK, et Portugali ametiasutused ei olnud kummalgi juhul tegutsenud lapse tagastamise menetlemisel Haagi lapseröövi konventsioonis ja EL määruses nõutud kiirusega: Dore asjas läks Portugali ametiasutustel lapse leidmiseks peaaegu kuus kuud ja seejärel lapse tagasitoomiseks ametliku taotluse esitamine võttis aega veel kolm kuud; Karoussiotise asjas pidas EIK tagastamismenetluse kestust kaebaja jaoks lausa karistuslikuks, kuna laps oli olnud Portugalist lahkudes alla nelja aasta vana ning lapse Saksamaale tagasitoomise menetlus kestis kahes astmes ligi kolm aastat ja kümme kuud.

EIK leidis, et mõlemal juhul ei olnud Portugali ametiasutused kasutanud piisavalt tõhusaid meetmeid selleks, et kiirendada lapse tagastamise menetlust ning seetõttu olid lapsed neid tagasi taotlevatest vanematest võõrandunud. Seega oli mõlema asja puhul rikutud konventsiooni artiklit 8. Kuna kaebajad ei olnud kahjunõudeid esitanud, EIK hüvitist välja ei mõistnud.

Dore v. Portugal otsus prantsuse keeles

Karoussiotis v. Portugal otsus prantsuse keeles