Inimõiguste Kohtu suurkoja otsus EL Dublini määruse (varjupaigataotluste läbivaatamine) rakendamise kohta

21.01.2011 tegi Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) suurkoda otsuse kohtuasjas M.S.S vs. Belgia ja Kreeka (kaebus nr 306969/09), milles hindas Euroopa Liidu (EL) nn Dublini määruse (II) kohaldamist.

Kaebaja oli Afganistani kodanik, kes lahkus Kabulist 2008. aastal. Reisides läbi Iraani ja Türgi sisenes ta ELi läbi Kreeka ja liikus sealt edasi Belgiasse, kus esitas ka varjupaigataotluse. Belgia ei vaadanud seda taotlust läbi ja lähtudes Dublini määrusest (II) saatis kaebaja tagasi Kreekasse.

Selgituseks, et EL nõukogu 18. veebruari 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 343/2003, st nn Dublini määrusega määratakse kindlaks varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik ja see näeb ette põhimõtte, mille kohaselt saab välismaalase varjupaigataotluse sisuliselt läbi vaadata ainult ühes liikmesriigis. Kui selgub, et isik on juba mõnes teises riigis varjupaika taotlenud või on riiki jõudnud mõne teise EL liikmesriigi kaudu, siis saadetakse ta sinna tagasi ja menetlemise võtab üle sealne varjupaigamenetlusega tegelev ametiasutus.

Kaebaja leidis, et Belgia rikkus tema Kreekasse tagasisaatmisega konventsiooni artikleid 3 (piinamise keeld), 2 (õigus elule) ja 13 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile), kuna kinnipidamis- ja elutingimused Kreekas on alandavad ja ebainimlikud ning et tal ei ole Kreekas võimalik esitada kaebusi artiklite 2 ja 3 rikkumise peale. Kaebaja leidis, et tal ei ole ka Belgias võimalik oma õigusi kaitsta.

Esmalt kohaldas EIK kaebaja kaebuse saamisel kohtureeglite reeglit 39, st kohaldas esialgset õiguskaitset, keelates Kreekal kaebaja väljasaatmise Afganistani EIK menetluse toimumise ajal.

Sisuliselt arutas kaebust EIK 17-liikmeline suurkoda, kes leidis esiteks, et Kreeka on rikkunud konventsiooni artikleid 3 ja 13 sellega, et kaebaja kinnipidamis- ja elutingimused Kreekas on inimväärikust alandavad; samuti sellega, et Kreekas varjupaiga taotlemise menetlus on puudulik. Edasi leidis EIK, et Belgia omakorda on rikkunud kaebaja Kreekasse tagasisaatmisega konventsiooni artikleid 3 ja 13, kuna kaebaja tagasisaatmisega pani ta kaebaja olukorda, kus viimane pidi taluma artikliga 3 vastuolus olevaid kinnipidamis- ja elutingimusi Kreekas ning kus kaebaja oli seatud Kreeka varjupaigataotlemise menetluse puudulikkusest tulenevatesse ohtudesse. Samuti leidis EIK, et ka Belgias puudus kaebajal tõhus õiguskaitsevahend artikliga 3 tagatud õiguste kaitseks.

EIK kinnitas, et saab aru EL piiririikidel olevast pagulastega seotud koormusest ja et ta möönab, et artikkel 3 ei pane liikmesriikidele kohustust tagada varjupaigataotlejatele rahalist abi teatud elatustaseme tagamiseks. Samas leidis EIK, et Kreekas valitsevad tingimused sunnivad pagulasi olema äärmises vaesuses ja viletsuses ning hindas olukorda artikliga 3 vastuolus olevaks. Ka leidis EIK, et Kreekas toimunud varjupaigataotluse menetlus oli aeglane ja puudulik (sh infopuudus, tööjõupuudus, tõlkidepuudus) ning et pagulase staatuse saamise protsent jääb Kreekas alla 0,1%, samas kui keskmine edukusprotsent viies – kuues teises EL liikmesriigis, kes samuti saavad väga palju varjupaigataotlusi, on 36,2%.

Belgia suhtes leidis EIK, et Belgia ametivõimud pidid olema teadlikud Kreekas valitsevatest oludest. Kuigi EIK on 02.12.2008 asjas K.R.S vs. Ühendkuningriik kinnitanud, et Dublini määruse (II) alusel isiku Kreekasse saatmine ei riku konventsiooni, siis on hiljem mitmed rahvusvahelised organisatsioonid tuvastanud Kreekasse tagasisaatmise süsteemi probleemsuse. Niisiis oleks Belgia EIK arvates pidanud mitte üksnes eeldama, et Kreeka täidab konventsiooni nõudeid, vaid kontrollima, kuidas Kreeka tegelikult neid nõudeid täidab. Seda Belgia teinud ei olnud ja seega rikkus Belgia konventsiooni artiklit 3.

EIK leidis ka seda, et Belgias ette nähtud kaebemenetlus (väljasaatmise peale) ei ole piisav. Välismaalaste apellatsioonikojal (Aliens Appeals Board) ei olnud EIK väitel piisavat pädevust kaebuse sisu uurimiseks ja kohase heastuse määramiseks, mistõttu ei pidanud EIK seda piisavaks ning tuvastas ka konventsiooni artikli 13 rikkumise.

Otsus on paljude EL riikide, sh Hollandi, Taani, Rootsi, Soome jt jaoks väga oluline, kuna need riigid puutuvad Dublini määruse (II) rakendamisega kokku igapäevaselt. EIK tänase otsuse kohta võib öelda, et see seab Dublini määruse (II) täitmisele ja EL liikmesriikidele rangemad nõuded varjupaigataotlejate tagasisaatmisel riiki, mille kaudu isik ELi sisenes.