Eesti ja NATO

Liikmesus NATOs kindlustab eelkõige Eesti sõjalise julgeoleku, võimaldab tulemuslikult osaleda rahvusvahelises julgeolekukoostöös ja kõige otstarbekamalt tagada Eesti riigi kaitse. Aktiivne liikmesus NATOs jääb Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitika pikaajaliseks strateegiliseks prioriteediks. Selle eesmärgi täitmiseks elluviidavate reformide alus on kaitsejõudude keskpikk arengukava, mille rõhuasetus on sarnaselt teiste NATO liikmesriikidega mobiilsete ja jätkusuutlike relvajõudude arengul ning rahvusvahelistesse rahuoperatsioonidesse panustamise võime tõstmisel. Uute julgeolekuohtudena, mis on ka Eesti jaoks aktuaalsed, on NATOs päevakorda tõusnud küber- ja energiajulgeolek.

29. märtsil 2009 täitus viis aastat Eesti NATO liikmesusest. Sel puhul avati Eesti NATO Ühingu, NATO Rahvusvahelise Sekretariaadi Avaliku Diplomaatia osakonna, Eesti Välisministeeriumi ja Eesti Sõjaajaloo muuseumi koostöös fotonäitus „NATO 60. Eesti-NATO 5“ ning mis hiljem on tutvustanud Eesti NATO-liikmesuse lugu mitmetes Eesti linnades.

2009. aasta jääb Eesti-NATO suhete ajalukku mitmete kõrgetasemeliste visiitide poolest – juulis käis lahkumisvisiidil Eestis NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer ning oktoobris väisas Eestit augustis NATO peasekretärina tegevust alustanud Anders Fogh Rasmussen. Samuti toimus septembris välisminister Urmas Paeti ja NATO peasekretäri kohtumine.

Oktoobris 2009 toimus Tallinnas NATO sõjalise komitee terminoloogide sügiskonverents.

22.-23. aprillil 2010 võõrustab Eesti NATO mitteametliku välisministrite kohtumise raames Tallinnas nii alliansi kui ka Rahvusvahelistesse Julgeolekujõududesse (ISAF) panustavate riikide välisministreid.

Eesti osalemine rahuoperatsioonides

Eesti julgeolekupoliitika oluline osa on rahvusvaheline julgeolekukoostöö ning selle üks elemente on osalemine rahvusvahelistes kriisireguleerimis- ja rahuoperatsioonides. See on meie olulisim panus koostöösse NATO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega. Alates 1995. aastast, mil Eesti alustas osalemist rahvusvahelistes operatsioonides kuni tänaseni, on erinevatel missioonidel viibinud rohkem kui 1700 Eesti kaitseväelast. 2010. aastal viibib erinevatel operatsioonidel pidevalt keskmiselt 200 Eesti kaitseväelast, hetkel on kõige enam kaitseväelasi Afganistanis (150). Eesti on kriisipiirkondadesse saatnud erinevaid üksusi ja spetsialiste järgmistelt sõjaväelistelt erialadelt: jalaväelased, sõjaväepolitseinikud, staabiohvitserid, meedikud, demineerijad (EOD), lennujuhid, sõjalised vaatlejad, transporditeenindajad ja kaubakäitlejad. Lähemalt Eesti osalemisest sõjalistes NATO, EL jt operatsioonides: http://operatsioonid.kmin.ee.

Panustamisel sõjalistesse operatsioonidesse lähtub Eesti põhimõttest, et rahu- ja stabiilsuse loomiseks ei piisa üksnes sõjalistest operatsioonidest, vaid seda tuleb toetada tsiviilpanuste ja arenguabiga.

Suuremad sõjalised operatsioonid

Afganistan. Eesti alustas sõjalist tegevust Afganistanis 2002. aastal USA juhitavas terrorismivastase võitluse operatsioonis "Kestev vabadus". Alates 2003. aastast osaleb Eesti NATO juhitavates rahvusvahelistes julgeolekuabijõududes (ISAF - International Security Assistance Force in Afghanistan), millest tänaseks on saanud alliansi tähtsaim välisoperatsioon. NATO liikmesriigina on osalus ISAFis üks Eesti välispoliitilistest prioriteetidest. See on meie kaitsejõudude suurim ja tähtsaim sõjaline operatsioon, kus osaleb ligikaudu 150 Eesti kaitseväelast. Suurem osa Eesti kontingendist (105 kaitseväelasest koosnev jalaväekompanii) paikneb Lõuna-Afganistanis, riigi stabiliseerimise seisukohalt tähtsas Helmandi provintsis. Olemasolevale kontingendile lisaks saatis Eesti 2009.a. juulis 140 kaitseväelast eesmärgiga aidata kaasa julgeoleku tagamisele Afganistani presidendi- ja provintsivalimiste ajal. Sellega oli Eesti ajavahemikul juulist kuni detsembrini 2009.a. ISAFi suurim per capita panustaja riik. Ka täiendavalt saadetud üksus tagas julgeolekut Helmandi provintsis.

Eesti peab Afganistani riikliku ülesehituse seisukohalt hädavajalikuks sõjaliste ja tsiviilsete vahendite koordineeritud kasutamist, mistõttu on Afganistan lähiaastatel üks Eesti arengukoostöö prioriteetseid sihtriike. Ühtlasi oleme sinna lähetanud oma esimesed tsiviilametnikud - diplomaatilise missiooni juhi, tervishoiueksperdi, kaitsealase nõustaja ja neli politseinikku Euroopa Liidu politseimissiooni (EUPOL) raames. Eesti on üheks oma prioriteetseks tsiviilpanustamise valdkonnaks Afganistanis valinud Helmandi provintsi tervishoiusüsteemi arendamise. Eestist saadetud tervishoiuekspert alustas oma tööd 2008. aasta märtsis (vt täiendavalt: Eesti suhted Afganistaniga ja Eesti panus Afganistani ülesehitusse).

Kosovo. Eesti osaleb NATO rahutagamisoperatsioonis Kosovos (KFOR - Kosovo Forces) alates 1999. aastast. Eesti kaitsevägi lõpetas jalaväerühmaga (30 kaitseväealast) panustamise KFORi Taani pataljoni koosseisu Põhja-Kosovos 8. veebruaril 2010. aastal, kuid jätkab panustamist missiooni ühe staabiohvitseriga KFORi peakorteris. Eesti vähendas märgatavalt oma panustamist vastavalt NATOs vastuvõetud otsusele alustada KFORi jõudude vähendamist ning liikumist heidutava jõu positsioonile ning seoses Taani plaaniga oluliselt vähendada oma panustamist KFORi. Kuivõrd Kosovo puhul on tegemist Euroopas asuva probleemiga, mille lahendamine on tähtsal kohal nii NATO kui ka ELi päevakorras, jätkab Eesti panustamist KFORi, kuni vastav vajadus püsib.

Iraak. Olulise tähtsusega Eesti jaoks on olnud osalemine julgeoleku ja stabiilsuse tagamisel Iraagis. Alates 2003. aastal osales Eesti rahvusvahelise koalitsiooni koosseisus operatsioonis "Iraagi vabadus" jalaväerühmaga ESTPLA. Nüüdseks lõppenud missioonil osales kokku 11 ESTPLA rotatsiooni, viimane neist, ESTPLA-17, saabus operatsioonialalt tagasi detsembris 2008. Eesti jalaväerühmad saavutasid oma professionaalse tegevusega nii liitlaste kui ka kohalike elanike tunnustuse. Iraak oli Eesti kaitseväelaste jaoks esimene rahvusvaheline operatsioon, kus osaleti aktiivses rahukehtestamises – koos liitlastega toetati Iraagi valitsust nende võitluses ebaseaduslike relvarühmituste vastu. Eesti jätkab osalemist Iraagis NATO Iraagi väljaõppemissiooni raames kuni kolme staabiohvitseriga. (Vt täiendavalt: Eesti ja Iraagi suhted).

NATO partnerlussuhted ja koostöö

Võimalikud ohud Eesti julgeolekule on suures osas globaalse taustaga, mistõttu Eesti väärtustab tõhusat dialoogi ja koostööd NATO partnerlusprogrammides osalevate riikidega, et tagada seeläbi euroatlantiline julgeolek. Eesti pooldab paindlikku lähenemist partnerlussuhetele, mis võimaldaks üleatlandilise julgeoleku tagamise eesmärgil teha koosööd kõikide riikidega, kellega NATOt seovad ühised väärtused või huvid.

Euro-Atlandi partnerlusnõukogu (The Euro-Atlantic Partnership Council, EAPC)

Külma sõja lõppemisega võttis NATO suuna tihedamale koostööle ja dialoogile väljaspool allianssi olevate Balkani, Ida-Euroopa, Lõuna-Kaukasuse ja Kesk-Aasia riikidega. 1991.a. loodi Põhja-Atlandi Koostöönõukogu, mis 1997. a. NATO Madridi tippkohtumisel arendati edasi Euro-Atlandi Partnerlusnõukoguks (EAPC), muutes selle julgeolekufoorumi osalevate riikide jaoks senisest laiemaks ja sügavamaks.

Tänaseks istuvad EAPC laua taga 50 riiki, millest 28 on NATO liikmed ja 22 on partnerriigid.

Partnerlus rahu nimel (Partnership for Peace, PfP)

"Partnerlus rahu nimel" on NATO praktilisele koostööle suunatud partnerlusprogramm, mis loodi 1994. aastal eesmärgiga aidata programmis osalevaid Kesk- ja Ida-Euroopa riikidel arendada demokraatiat, ümber korraldada ja üles ehitada oma riigi sõjalist struktuuri ning võimalust osaleda NATO juhitud rahuoperatsioonidel. PfP annab partnerriigile võimaluse arendada oma koostööd NATOga vastavalt oma prioriteetseid koostöövaldkondi silmas pidades.

Eesti osales nii EAPCs kui PfP programmis aktiivselt alates 1994. aastast, mis andis meile hea raamistiku valmistamaks Eesti riigi kaitsestruktuurid ette NATO liikmeks saamiseks, olulist osa pakkus PfP programmi poolt pakutav Eesti sõjaväelaste ja julgeolekupoliitikaga tegelevate ametnike väljaõpe, aga samuti koostöökogemused alliansi riikidega rahuoperatsioonidel.

NATO-Ukraina komisjon (NATO-Ukraine Commission, NUC)

Eesti välispoliitika üheks oluliseks ülesandeks on aidata Ukrainat tema teel NATOsse ja ELi. NATO ja Ukraina vahel on tänaseks välja arenenud väga tihe koostöö ja partnerlus, mis põhineb 1997. a. Madridi tippkohtumisel sõlmitud eripartnerlushartal (Charter for a Distinctive Partnership), millega loodi alaline NATO-Ukraina komisjon. Komisjon annab hinnangu harta rakendamisele ja teeb ettepanekuid, kuidas koostööd parendada ja edasi arendada. 1997. a. mais avati Kiievis NATO informatsiooni- ja dokumendikeskus, mis oli esimene selline NATO poolt partnerriiki rajatud keskus. Kiievis tegutseb hetkel ka NATO sidekontor (NATO Liasion Office), mille töösse Eesti aktiivselt panustab.
2002. a. NATO tippkohtumisel Prahas kiideti heaks NATO-Ukraina tegevuskava - strateegiline dokument, mis defineerib NATO koostöö ja eesmärgid Ukrainaga.

2008. a. jaanuaris avaldas Ukraina valitsus soovi alustada NATO liikmesuse tegevuskava täitmisega (Membership Action Plan, MAP), et alustada protsessi NATO liikmeks saamiseks. NATO tippkohtumisel Bukarestis 2008. a. aprillis otsustati Ukrainale MAPi veel mitte anda, kuid otsustati, et Ukrainast saab NATO liige. NATO alustas Ukrainaga koostööd Intensiivistatud Dialoogi raames ning detsembris 2008 toimunud välisministrite kohtumisel otsustati alustada Ukrainaga iga-aastast riiklikku programmi (Annual National Program, ANP), millega antakse NATOle ülevaade temaatiliselt jagatud valdkondades: poliitika ja majandus; kaitsevägi; ressursid; salastatud teabe kaitse; seadusandlus. Eesti jagab Ukrainale oma kogemusi ANP koostamisest nagu ka muid liitumisprotsessi käigus omandatud reformikogemusi.

Ukraina on andnud partnerriigina märkimisväärse panuse rahu loomisesse ja tagamisse, osaledes tänaseks kõikides NATO rahutagamisoperatsioonides.

NATO-Gruusia komisjon (NATO-Georgia Commission, NGC)

Gruusia toetamine ja abistamine oma reformikogemuse jagamisel on olnud Eesti üks välispoliitika prioriteete ning seda on tehtud regulaarselt nii bilateraalsel tasemel kui multilateraalselt NATOs ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides.

Gruusia on olnud NATO aktiivne koostööpartner alates 1992. aastast (EAPC, PfP). 2002. a. teatas Gruusia ametlikult oma soovist saada NATO täisliikmeks ning alustas 2004. a. individuaalse partnerluse tegevuskava (Individual Partnership Action Plan, IPAP) täitmisega, mis on praktiliseks abiks riigis demokraatlike, institutsionaalsete ja kaitsereformide läbiviimisel. 2008. a. alguses teatas Gruusia oma soovist alustada NATO liikmesuse tegevuskavaga (MAP), NATO tippkohtumisel Bukarestis MAPi andmiseks positiivset otsust ei tehtud, kuid otsustati, et Gruusiast saab NATO liige. Gruusiaga alustati seejärel Intensiivistatud Dialoogi. Septembris 2008 loodi suuresti augustikuisest Vene-Gruusia konfliktist tingituna alaline NATO-Gruusia komisjon, et maksimeerida NATO abi Gruusiale ning tõhustada liikmesust taotleva riigiga strukturaalset koostööd ja dialoogi.

2008. a. detsembris toimunud välisministrite kohtumisel otsustati alustada Gruusiaga iga-aastast riiklikku programmi (Annual National Programme, ANP), millega antakse NATOle ülevaade temaatiliselt jagatud valdkondades: poliitika ja majandus; kaitsevägi; ressursid; salastatud teabe kaitse; seadusandlus.
Gruusia osaleb NATO rahutagamisoperatsioonis Afganistanis, kus tema panus per capita saab pärast täiendavate üksuste saabumist olema kõrgeim ISAFi riikide hulgas.

NATO-Vene nõukogu (NATO-Russia Council, NRC)

NATO-Vene suhted lähevad tagasi 1991. aastasse, mil Venemaa sai NATO Euro-Atlandi koostöönõukogu liikmeks (praegu EAPC), eesmärgiga arendada Nõukogude Liidu kokkukukkumise järel Venemaaga avatud dialoogi ning luua usalduslikud suhted. 1997. a. kirjutati alla "NATO-Vene alusaktile vastastikuseks suhtlemiseks, koostööks ja julgeolekuks" (NATO-Russia Founding Act on Mutual Relations, Cooperation and Security) - NATO-Vene suhted olid 90ndate aastate lõpuks oluliselt paranenud ja praktiline koostöö võttis hoogu. 2002. aastal jõuti NATO-Vene nõukogu loomiseni, mis oli alaliseks koostööfoorumiks, kus pidada dialoogi aktuaalsetel julgeolekupoliitilistel teemadel ning arendada praktilist koostööd vastastikku huvipakkuvates valdkondades. NRC osutus mõlemapoolselt vajalikuks foorumiks poliitilise dialoogi pidamisel ning on saavutanud edu mitmete praktiliste koostööprojektide elluviimisel ja edasi arendamiseks (võitlus narkootikumide levitamise vastu Afganistanis, terrorismi- ja massihävitusrelvade leviku vastane võitlus, tsiviilõnnetused jt.).
NATO–Vene suhted jahtusid oluliselt Venemaa ja Gruusia konflikti tõttu augustis 2008, sh peatati täielikult poliitiline dialoog ning sõjaline koostöö. Alates 2009. aastast on koostöö järkjärgult taastatud erinevates valdkondades mõlemapoolsest huvist lähtudes (Afganistan, terrorism, massihävitusrelvade leviku tõkestamine, piraatlus jt). Samal ajal on NATO–Vene nõukogu kohtumiste päevakorras jätkuvalt ka teemad, milles ollakse erinevatel seisukohtadel. Põhimõttelised erimeelsused on näiteks Euroopa tavarelvastuse leppe (CFE), NATO laienemise ning Gruusia territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse austamise osas. Viimases küsimuses järgib NATO aktiivset mittetunnustamispoliitkat Lõuna-Osseetia ning Abhaasia osas ja nõuab Venemaalt 2008. a. vaherahulepete täitmist. 2009. a. detsembris toimus esimene ametlik NRC välisministrite kohtumine pärast pooleteise aastast pausi, kus kiideti heaks kolm dokumenti, mille alusel edasi töötada: „Taking the NRC forward“, „The NRC Work Programme for 2010“ ja alustati ühise julgeolekuväljakutsete ülevaatega „Joint Review of 21st Century Common Security Challenges“. Nende dokumentide alusel toimub hetkel NATO-Vene nõukogu töö ümberkujundamine ja tõhustamine, eesmärgiga muuta seda sisul põhinevaks, paindlikuks ning dünaamiliseks koostööraamistikuks.

Koostöö Vahemere Dialoogi (VD) riikidega

Vahemere-dialoogi algidee on pärit jaanuaris 1994 toimunud Brüsseli tippkohtumise deklaratsioonist, milles NATO riigipead ja valitsusjuhid viitasid Lähis-Ida rahuprotsessi positiivsetele tulemustele. 1995. aasta veebruaris kutsuti Egiptus, Iisrael, Mauretaania, Maroko ja Tuneesia osa võtma dialoogist NATOga. Novembris 1995 laienes kutse Jordaaniale ja veebruaris 2000 Alžeeriale. Dialoogi eesmärk on toetada stabiilsust ja julgeolekut Vahemere piirkonnas, saavutada parem teineteisemõistmine ning korrigeerida Vahemere-dialoogis osalevate riikide ettekujutusi NATOst. 1997. a. Madridi tippkohtumise otsuse põhjal loodi koostöö formaliseerimiseks Vahemerekoostöö Grupp (Mediterranean Cooperation Group). 1999. a. aprillis otsustasid alliansi liidrid Washingtoni tippkohtumisel laiendada dialoogi nii poliitilises kui ka praktilises mõõtmes. NATO koostöö Vahemere-dialoogi riikidega tähtsustus oluliselt pärast terrorirünnakuid USAle.

Koostöö VD raames toimub individuaalsete koostööprogrammide alusel (Individual Cooperation Programmes) ning aastaste tööprogrammide kaudu, eesmärgiga edendada poliitilist dialoogi ja kujundada praktilist koostööd lähtudes partnerite huvist ja vajadusest. Vahemere Dialoog keskendub praktilisele koostööle julgeoleku- ja kaitse- ning informatsiooni-, tsiviilhädaabi planeerimise ja teaduse vallas. Üha tähtsamaks on muutunud terrorismivastase võitluse ja merelise julgeolekuga seonduv (ennekõike piraatlusevastane võitlus) ning koostöö energiajulgeoleku ja avaliku diplomaatia vallas.

Istanbuli koostööalgatus (Istanbul Cooperation Initiative)

NATO tippkohtumisel Istanbulis 2004. a. otsustati pakkuda senisest laiemale Lähis-Ida piirkonnale Istanbuli koostööalgatuse (ICI) kaudu võimalust koostööd teha. 2005. a. juuniks olid algatusega liitunud Bahrein, Kuveit, Katar ja Araabia Ühendemiraadid, uks on avatud ka teistele Pärsia lahe koostöönõukogu riikidele – Omaanile ja Saudi Araabiale. ICI põhineb ühisel omalusel, st NATO ja osalevate riikide vastastikuste huvide täielikku austamist, võttes samas arvesse nende riikide eripärad ja vajadused. ICI eesmärk on edendada nii multilateraalset koostööd kui ka vastastikku kasulikke kahepoolseid suhteid regiooni riikidega eelkõige kaitse- ja julgeolekuküsimustes. NATO ja ICI partnerite vahel nähakse koostööd järgmistes valdkondades: terrorismivastane võitlus, massihävitusrelvade leviku tõkestamine, energiajulgeoleku tagamine, piraatlusevastane võitlus.

NATO-EL

EL ja NATO teevad koostööd aitamaks kaasa kriiside ja relvastatud konfliktide ennetamisele ja lahendamisele Euroopas ja väljaspool Euroopat. Kahe organisatsiooni praktiline koostöö on seni toimunud nn "Berliin Pluss" (2003) kokkulepete alusel. Kokkulepped võimaldavad ELil teatud juhtudel juurdepääsu NATO kollektiivsetele vahenditele ja võimetele ELi juhitud operatsioonides kasutamiseks. NATO võimaldab kasutada vahendeid, mida ta ise hetkel ei vaja ning mida saab vajadusel kiiresti tagasi kutsuda. NATO ja EL esimene praktiline koostöö "Berliin Pluss" raames oli operatsioon CONCORDIA (märts-detsember 2003) Makedoonias. EL-NATO suhetes on viimastel aastatel olnud suurema tähelepanu keskpunktis koostöö piraatlusevastase võitluse vallas Aafrika Sarve piirkonnas (EL mereväeoperatsioon ATALANTA, NATO pikaajaline operatsioon Ocean Shield, koostöö African Union Mission in Somalia raames).

Praktilisest vajadusest tulenev koostöö operatsioonidel, uued julgeolekuohud (küberterrorism, energiajulgeolek, rahvusvaheline organiseeritud kuritegevus, piraatlus) ja julgeolekupoliitiliselt päevakajalised teemad muudavad julgeoleku ühisel tagamisel laiema poliitilise koostöö ning konsultatsioonid kahe organisatsiooni vahel vältimatuks. Eesti toetab algatusi, mis aitavad kaasa EL-NATO koostöö süvendamisele nii poliitilisel kui operatiivsel tasandil. Eriti aktuaalne on koostöö seoses EL tsiviilmissioonidega Kosovos ja Afganistanis.

NATO suhtlemine avalikkusega

Aasta-aastalt pöörab NATO üha rohkem tähelepanu avaliku diplomaatia arendamisele. NATO peakorteri avaliku diplomaatia osakond (Public Diplomacy Division) tegeleb meedia-, teadus- ja uurimisalase tegevusega ning avalikkusele suunatud NATO-teabe levitamisega. Osakond aitab liikmesriikide valitsustel ja partnerriikidel avardada NATO rolli ja poliitika avalikku mõistmist mitmesuguste programmide ja tegevuste kaudu. Alliansil on infobürood Moskvas ja Kiievis ning kontaktsaatkonnad rohkem kui kolmekümnes partnerriigis.

Eesti kui NATO kontaktsaatkond Rootsis

Alates 1992. aastast töötati NATOs välja NATO kontaktsaatkondade süsteem, eelkõige eesmärgiga teha partnerriigiga tihedamat koostööd informatsiooni vahendamise osas. Selleks töötati välja süsteem, kus iga NATO liikmesriik võtab endale kohustuse esindada läbi oma suursaatkonna NATOt avaliku diplomaatia vallas ühes või mitmes partnerriigis kaheaastase perioodi jooksul. Teabe jagamise eesmärk on selgitada regulaarselt NATO eesmärke ja tegevusi partnerriigi avalikkusele, akadeemilistele huvigruppidele ja valitsusvälistele organisatsioonidele, korraldades selleks erinevaid seminare, loenguid ja visiite.

Eesti on esindanud NATOt kontaktsaatkondade tegevuse kaudu alates 2004. aasta septembrist, mil Eesti suursaatkond Helsingis alustas tegevust NATO kontaktsaatkonnana. Neid ülesandeid täitis esindus kuni 2007. aasta veebruarini. 2007-2010 täidab NATO kontaktsaatkonna ülesandeid Eesti suursaatkond Stockholmis.

Õhuturve

Õhuturve on NATO rahuaja tavapärane sõjaline kaitsetegevus, mille eesmärgiks on liitlasriikide õhuruumi järjepidev kontrollimine. Kuna Eestil endal puudub võime tagada oma õhuruumi turvalisus, siis alates Eesti liitumisest NATOga 2004. aastal teostavad rotatsiooni korras Eesti kohal õhuturvet meie liitlaste hävituslennukid. Eesti õhuruumi kaitstakse koos Läti ja Leedu õhuruumiga, lennukite baas asub Leedus Šiauliais. Balti riigid suurendavad järk-järgult omapoolset panustamist NATO õhuturbeoperatsioonide läbiviimisel. Samuti jätkab Eesti Ämari lennubaasi väljaarendamist, et edaspidi saaks õhuturbe lende teostada ka Eestist.
Eesti jaoks on NATO õhuturve tähtis nii praktiliselt kui ka poliitiliselt, sest tegemist on osaga NATO ühiskaitsest, mis on olnud NATO nurgakiviks organisatsiooni loomisest alates. (Vt ka Balti riikide koostöö, vt täiendavalt: http://www.mod.gov.ee/).

Küberjulgeolek

Viimastel aastatel sagenenud küberrünnakud arenenud infoühiskondade infosüsteemide toimimise häirimiseks on tõstnud küberruumi kuritarvitamise uute julgeolekuohtude hulka. 2007. aastal toimunud koordineeritud küberrünnakud Eesti vastu olid esimesed riigi kui terviku vastu suunatud küberründed.

Kuna küberruumi ei ole võimalik piiritleda riigipiiridega ja sealt tulenevad ohud on oma loomult ülemaailmsed, on rahvusvaheline koostöö küberjulgeoleku tagamisel võtmetähtsusega. Seoses sagenenud küberrünnakutega on küberjulgeolek tõusnud mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide ja riikide tähelepanu keskmesse.

Eesti teeb ulatuslikku koostööd teiste riikidega ja rahvusvaheliste organisatsioonidega küberjulgeoleku üleilmseks tugevdamiseks.

2008. aasta mais kiitis Vabariigi Valitsus heaks küberjulgeoleku strateegia aastateks 2008-2013. Strateegia eesmärgiks on vähendada riigi küberjulgeoleku haavatavust. Strateegia sisaldab ka rahvusvahelise koostöö eesmärke.

Tallinnas tegutseb NATO Kooperatiivse Küberkaitse Kompetentsikeskus, mis asutati 14. mail 2008 seitsme asutajariigi - Eesti, Saksamaa, Slovakkia, Itaalia, Leedu, Läti ja Hispaania - poolt.
Kompetentsikeskus on rahvusvaheline sõjaline organisatsioon, mis on Põhja-Atlandi Nõukogu otsusega saanud NATO akrediteeringu. Keskuse missiooniks on edendada NATO ja selle partnerriikide küberkaitsealast võimekust.

Terrorismivastane võitlus

Terrorism ohustab riikide julgeolekut, demokraatlikke väärtusi ning elanike õigusi ja vabadusi. Terrorismi laienev levik on muutunud globaalseks julgeolekuohuks. Terrorismiohuga võitlemine on suureks väljakutseks riikidele ja selle vastase võitluse edu aluseks on tihe rahvusvaheline koostöö.
Eesti, jagades demokraatlikke väärtusi ja olles osa globaalsest julgeolekusüsteemist, pöörab senisest enam tähelepanu ja ressursse terrorismivastasele võitlusele.

Lähtudes Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alustest (2004), mõistab Eesti hukka terrorismi kõikvõimalikud vormid ning peab poliitilist vägivalda ja rahvusvahelist terrorismi oluliseks ohuks rahvusvahelisele julgeolekule ja rahule.

Lähemalt Eesti terrorismi vastase võitluse tegevustest: http://www.kapo.ee/terrorism.html

NATO uus strateegiline kontseptsioon

Kehtiv NATO strateegiline kontseptsioon (SK) pärineb 1999. aastast ning mitmed selle osad on tänaseks aegunud või vajavad tulenevalt julgeolekupoliitilises keskkonnas toimunud muutustest uuendamist.

Strasbourg/Kehli tippkohtumisel 03.-04.04.2009 anti mandaat alliansi strateegilise kontseptsiooni koostamiseks eesmärgiga see järgmisel tippkohtumisel 2010. aastal heaks kiita.
Peasekretär Rasmusseni korraldusel on moodustatud strateegilise kontseptsiooniga tegelev ekspertide kogu (Group of Eminent Persons), kuhu kuulub 12 liiget ja seda juhib USA endine välisminister Madeleine Albright. Eesti, Läti ja Leedu poolt esitati ühiskandidaadina grupi liikmeks Aivis Ronis, Läti endine suursaadik NATO juures. Ekspertkogu liikmed külastasid Eestit 22. märtsil 2010.

Töörühm esitas oma ettepanekud peasekretärile ja Põhja-Atlandi Nõukogule 17. mail 2010. Raportiga töörühma ettepanekutest on võimalik tutvuda NATO kodulehel http://www.nato.int/strategic-concept/expertsreport.pdf

NATO uue strateegilise kontseptsiooni teemalised arutelud NATO ja raporti väljatöötanud ekspertide rühma vahel jätkuvad juuni algul. NATO uus strateegiline kontseptsioon on kavas vastu võtta NATO tippkohtumisel Lissabonis käesoleva aasta novembris.

SK koostamisel on oluline roll ka liikmesriikide avalikkusel, julgeolekupoliitikaga tegelevatel teadlaste ja valitsusvälistel mõttekodadel, kes on oodatud oma seisukohti SK osas avaldama kontseptsiooni kodulehel.