SELETUSKIRI Vabariigi Valitsuse 14. detsembri 2006. a määruse nr 256 "Välislähetustasu ja abikaasatasu maksmise ning teenistuja kulude katmise kord" muutmise eelnõu kohta

Sissejuhatus

Eelnõuga muudetakse Vabariigi Valitsuse 14. detsembri 2006. a määrust nr 256 "Välislähetustasu ja abikaasatasu maksmise ning teenistuja kulude katmise kord" (edaspidi määrus), täpsustades tasude ja hüvitiste maksmise korda ja tingimusi.

Eelnõu on välja töötanud Välisministeeriumi juriidilise osakonna õigusloome ja rahvusvahelise õiguse büroo direktor Kairi Künka (6377431; kairi.kunka@mfa.ee), sama büroo nõunik Dea Hannust (6377403; dea.hannust@mfa.ee), personaliosakonna peadirektor Eve-Külli Kala (6377321; eve-kulli.kala@mfa.ee), personalibüroo direktor Toomas.Kukemilk@riigikantselei.ee Erle Ignatjev (6377327; erle.ignatjev@mfa.ee) ja rahandusosakonna peadirektor Malle Soidla (6377311; malle.soidla@mfa.ee). Keeleliselt on eelnõu toimetanud juriidilise osakonna keeleekspert Piret Grigorjeva (6377409; piret.grigorjeva@mfa.ee).

Eelnõu eesmärk

Välislähetustasu ja abikaasatasu maksmise ning teenistuja kulude katmise kord jõustus 1. jaanuaril 2007. a. Määruse pooleteiseaastase rakendamise jooksul on selgunud mõned kitsaskohad ja probleemid, mille lahendamiseks on otstarbekas määrust muuta ning tasude ja hüvitiste maksmise korda täpsustada.

Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Määruse § 2, milles sätestatakse välislähetustasu ja abikaasatasu väljamaksmise ning kulude katmise üldised põhimõtted, täiendatakse uute lõigetega, mis puudutavad eelkõige kulude jagamist juhul, kui nende hüvitamise kohustus on mitmel ministeeriumil. Välisteenistuse seaduse (edaspidi VTS) § 32 kohaselt maksab erialadiplomaadile palka ja hüvitisi lähetajaministeerium ning muud kulud jagatakse lähetajaministeeriumi ja Välisministeeriumi vahelise kirjaliku kokkuleppe kohaselt. Praktikas on aga olukordi, kus ühe perekonna liikmed töötavad samas välisesinduses, kuid erinevatest ministeeriumidest lähetatutena, mistõttu nt eluruumi kulude hüvitamise kohustus on mõlemal ministeeriumil. Määruses sätestatakse (§-le 2 lisatav lõige 3), et sellisel juhul hüvitab kumbki ministeerium poole asjaomastest kuludest.

Määruse § 2 täiendamisel lõikega 4 täpsustatakse, et teenistuja pöördub kulude katmise ja hüvitiste maksmise taotlustega selle ministeeriumi poole, kelle soovil on ta lähetatud, ning nõusolekut tuleb küsida enne kulutuse tegemist. 

Määruse § 2 täiendamisel lõikega 5 sätestatakse peamine kulude hüvitamise põhimõte. Määruse mitmete sätete kohaselt on lähetajaministeeriumil või Välisministeeriumil kaalutlusõigus, kas konkreetne kulutus hüvitada või mitte. Sellisel juhul peab otsustusõigusega ametiisik kaaluma, kas kavandatav kulutus on silmas peetava eesmärgi saavutamiseks vajalik ning tagab selle parimal võimalikul moel. Siin tuleks lähtuda eelkõige säästlikkusest ja eelarve võimalustest, kuigi teatud juhtudel võivad põhjendatud olla ka tavapärasest suuremad kulutused (nt äriklassis reisimine kiireloomulise ülesande täitmiseks). Kuludokumentide õigeaegse esitamise tagamiseks sätestatakse taotluste hüvitamiseks esitamise tähtaeg, millest hiljem esitatud kulude hüvitamise taotlusi ei rahuldata.

Riigi raamatupidamise üldeeskirja § 15 sätestab, et raamatupidamise sise-eeskirjas nähakse ette nõuded raamatupidamise algdokumentide koostamiseks ja kontrollimiseks, andmete sisestamiseks raamatupidamise infosüsteemi, raamatupidamisregistrite inventeerimiseks ja dokumentide säilitamiseks. Samas sätestatakse nõuded dokumentide ja aruannete esitamise tähtaegade kohta. Välisministeeriumi raamatupidamise sise-eeskirja kohaselt on nimetatud tähtajaks 1 kuu alates arve saamisest.

Määruse § 2 täiendamisel lõikega 6 kajastatakse Välisministeeriumis välja kujunenud praktika, mille kohaselt taotlused, mille puhul Välisministeeriumi haldusküsimuste asekantsleril on kaalutlusõigus, arutab asekantsler läbi koos rahandus-, haldus- ja personaliosakonna spetsialistidega, küsides vajaduse korral ka teiste asjaomaste isikute arvamust.

Määruse § 3 lõike 4 lisamisel peab teenistuja teatama enda ja oma perekonnaliikmete lähetuskohta jõudmise ja sealt lahkumise tegelikud kuupäevad. Nimetatud andmed on vajalikud määruse § 6 lõike 1 ning §-de 12 ja 13 rakendamiseks. Teenistuja lähetamise käskkirjas nimetatud lähetuse alguse ja lõpu kuupäevad ei pruugi kattuda tema tegeliku saabumise või lahkumise kuupäevadega (nt võib lähetust alustada või lõpetada puhkusega, mis veedetakse Eestis), kuid kuna VTS kohaselt makstakse välislähetustasu välisesinduses töötamise ajal ning abikaasatasu teenistujaga kaasasolemise ajal, on tasu maksmine seotud asukohariiki saabumise ning sealt lahkumise täpsete kuupäevadega.

Määruse §-des 10 ja 13 tehtava täiendusega täpsustatakse teenistuja abikaasa asukohariigis kohaloleku arvestust. VTS kohaselt ei suurendata teenistuja välislähetustasu abikaasa kaasasoleku eest, kui abikaasa on asukohariigist ära. Samas eeldatakse suursaadiku puhul sageli, et ta osaleb protokollilistel üritustel koos abikaasaga. Kui tegemist on mitmesse riiki akrediteeritud suursaadikuga, siis on Välisministeerium sellisel juhul hüvitanud ka kaasasoleva abikaasa reisi- ja majutuskulud. Hinnangu ja kooskõlastuse selle kohta, kas abikaasa osalemine asjaomasel üritusel väljaspool asukohariiki on vajalik, annab Välisministeeriumi protokolliosakond. Samas ei ole selle aja eest teenistujale makstud suurendatud välislähetustasu. Lähtudes välislähetustasu suurendamise eesmärgist – katta perekonna kaasasolekust põhjustatud suuremad kulud – tuleb arvestada, et teenistujaga teenistuslähetuses kaasas olemise korral need kulud ei vähene, mistõttu Välisministeerium leiab, et kaasasoleva abikaasa kaasasolekut teenistuja teenistuslähetuses ei tuleks lugeda asukohariigist äraolekuks.

Määruse § 15 lõiget 5 muudetakse ning jäetakse väljamakstava abikaasatasu kinnitamine Välisministeeriumi või lähetajaministeeriumi pädevusse analoogiliselt § 5 lõikega 3, mis sätestab välislähetustasu arvestuse kinnitamise.

Paragrahvi 16 lõikes 3 täpsustatakse kulude hüvitamise korda ja sätestatakse, et kulude hüvitamise taotlus tuleb esitada juba enne kolimist ning tegelik hüvitis makstakse esitatud arvete kohaselt. Selline korraldus võimaldab kolimiskulusid eelarves paremini planeerida.

Paragrahvi 16 lõikes 4 tehtava täiendusega täpsustatakse põhimõtet, et üldjuhul hüvitatakse teenistujale vaid kolimisega kaasnevad tavakulud. Kui teenistuja soovib kolida asju, mis nõuavad tavapärasest erinevat käsitlust (nt antiikesemed, sõidukid vms), hüvitatakse selliste asjade kolimiskulu vaid juhul, kui lähetajaministeerium või Välisministeerium peab seda põhjendatuks.

Ka määruse § 16 lõike 5 täiendamisel on silmas peetud võimalust, et teenistuja võib soovida kasutada oma eluruumi sisustamiseks isiklikke väärtuslikke esemeid, nt kunsti- või raamatukogu. Kui sellise teenistuja eluruumi kasutatakse ka esindusruumidena (eelkõige residentside puhul), on mõeldav, et Välisministeerium või lähetajaministeerium võtab väärtusliku vara kindlustusriski enda kanda erandjuhtudel ja eelneval nõusolekul.

Määruse § 17 lõike 1 punkti 2 lisatakse ühise arusaadavuse ja õigusselguse huvides viide eluruumile kehtestatud nõuetele, mis annab ministeeriumile võimaluse nõuetele mittevastava eluruumi üüri hüvitamisest keelduda. Selline võimalus tuleb kõne alla eelkõige siis, kui ei arvestata piisavalt eluruumi valiku üldiste põhimõtetega, nt soovitakse üürida liiga suurt korterit. Eelnõu § 2 kohaselt hakatakse seda põhimõtet kohaldama ainult pärast määruse jõustumist sõlmitavatele uutele lepingutele, kehtivate lepingute puhul jätkatakse eluruumi kulude hüvitamist samadel tingimustel nagu senini.

Muudatus annab lisaks majanduslikule motivatsioonile teenistujale suurema valikuvõimaluse eluruumi valikul kaasarääkimisel ning samas suurendab ka teenistuja vastutust  eluruumi valikul ja kasutamisel, mis ühtlasi aitab riigil kokku hoida eluruumi üürimise kulusid. Alates 2011. aastast lisandub suuruse nõudele ka üleüldine 10% suurune teenistuja omaosalus eluruumi üürimisel. Omaosalust ei kohaldata residentsidele ega Välisministeeriumi eluruumile, kuna nende puhul ei saa teenistuja sageli eluruumi ise valida.

Paragrahvi 18 lõikes 3 tehtava muudatusega täpsustatakse ravikindlustuse seaduse alusel kehtestatud määruse kohaldamise ulatust.

Määruse § 19 esitatakse uues sõnastuses, millega lihtsustatakse koolieelse lasteasutuse ja lapsehoidja tasu hüvitamise põhimõtteid. Üldise põhimõtte kohaselt hüvitatakse abikaasaga koos lähetatud teenistujale 50% ning ilma abikaasata lähetuses olijale kuni 90% koolieelse lasteasutuse tasust. Kuna aga riigiti on koolieelsete lasteasutuste võimalused ja tingimused väga erinevad (nt võib olla keelatud alaealist last üksi koju jätta, kuid lasteaed töötab vaid pool päeva, laps ei saa haiguse tõttu lasteasutusse minna; aeg-ajalt peavad teenistujad töötama ka väljaspool tööaega või viibima lähetuse tõttu kodust eemal), nähakse ette võimalus hüvitada ka lapsehoidja tasu teenistuja igakordse taotluse ning samade määrade alusel.

Määruse § 20 lõike 1 punktis 4 täpsustatakse transpordikulude hüvitamise määrasid. Transpordi all peetakse silmas kooli korraldatud transporti (nn koolibuss) ning see hüvitatakse erandjuhul ja eelneval nõusolekul 75% ulatuses, kuna niisugune transport on tavaliste võimalustega (nt ühissõiduki kuupiletiga) võrreldes väga kallis. Täielikult hüvitatakse transpordikulud kooli ja tagasi vaid teises riigis asuva kooli korral (nt Strasbourg'i rahvusvaheline kool).

Määruse § 21 muutmisega täpsustatakse reisikulude hüvitamise põhimõtteid. Lõikes 3 nähakse ette reisikindlustuse hüvitamine eraldi sõidukuludest. Lõikega 41 suunatakse aga teenistujaid kasutama odavaimat reisimisvõimalust. Samuti täpsustatakse, et ka isikliku autoga reisimise korral hüvitatakse kulud vaid siis, kui see ei ole kallim, kui oleks muu transpordi kasutamine.

Lõikega 7 lisatakse, sama moodi kui määruse teistes paragrahvides, üldine säte kulude hüvitamise korraldamise kohta.

Eelnõu § 2 sätestab, et eluruumi üüri hüvitamise kohta tehtavat muudatust kohaldatakse ainult pärast määruse jõustumist sõlmitavatele uutele lepingutele, s.o kehtivate lepingute puhul jätkatakse eluruumi kulude hüvitamist samamoodi nagu senini.

Eelnõu terminoloogia

Eelnõus ei kasutata uusi termineid.

Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõus käsitletud küsimustel ei ole puutumust Euroopa Liidu õigusega.

Eelnõu mõjud

Määruses tehtavate muudatustega antakse ühised alused hüvitiste jagamiseks mitme ministeeriumi vahel ning täpsustatakse eluruumi üüri, reisikulude, hariduse omandamise ja koolieelse lapsehoiu kulude hüvitamise põhimõtteid. Selgete ja ühtsete põhimõtete kehtestamine võimaldab kulude hüvitamise taotlusi kiiremini menetleda ning vähendab asjaomaste asutuste halduskoormust. Selgemad põhimõtted aitavad kaasa eelarve efektiivsemale kasutamisele.

Määruse rakendamise kulud

Eelnõuga ei kehtestata uusi hüvitisi. Mõnevõrra võivad väljamaksed suureneda seoses abikaasa teenistuslähetuses kaasasoleku arvestamisega ning tööajal lapsehoiu hüvitamise võimaluse tõttu. Samas on tegemist siiski väga väheseid teenistujaid puudutavate erandjuhtudega, mistõttu ei ole ette näha eelarvekulude märkimisväärset suurenemist. Eluruumi üürimise ning reisikulude hüvitamise põhimõtete täpsustamise tõttu aga võib eeldada nende kulude vähenemist.

Määruse jõustumine ja rakendamine

Määrus jõustub 1. jaanuaril 2009. a. Määrusega viiakse vastavusse ka välisministri 27. novembri 2006. a määrus nr 7 "Välisesinduses töötava teenistuja kasutusse antav eluruum ja selle taotluse vorm". Muutmise eelnõu kavand on seletuskirjale lisatud.

Määruse kooskõlastamine

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks teistele ministeeriumidele eelnõude elektroonilise kooskõlastamise süsteemi e-Õigus kaudu. Selgitused kooskõlastamisel tehtud märkuste arvestamise või arvestamata jätmise kohta on toodud seletuskirjale lisatud tabelis. Kaitseministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Haridus- ja Teadusministeerium kooskõlastasid eelnõu märkusteta. Siseministeerium, Sotsiaalministeerium, Justiitsministeerium ja Rahandusministeerium teavitasid vaikimisi kooskõlastamisest. Kuna teised ministeeriumid ei ole ettenähtud tähtaja jooksul eelnõude kooskõlastamise infosüsteemi kandnud kirja eelnõu heakskiitmise või eelnõuga põhjendatult mittenõustumise kohta ega taotlenud tähtaja pikendamist, loetakse, et nad on eelnõu heaks kiitnud tulenevalt Vabariigi Valitsuse reglemendi punktist 253.

Põllumajandusministeerium

 

Eelnõu kohaselt nähakse alates 1. jaanuarist 2011. a ette 10% suurune omaosalus välisesinduses töötava teenistuja eluruumi üürimisel. Omaosaluse kehtestamine mõjub kõnealuste teenistujate suhtes kahtlemata koormavalt, mistõttu peaks selline muudatus olema selgelt vajalik ja põhjendatud. Eelnõu seletuskiri nendib antud muudatuse osas lakooniliselt, et omaosaluse sätestamine võimaldab kontrolli all hoida üürikulusid, vältides ebamõistlikult suurte eluruumide üürimist. Oleme seisukohal, et kehtiv määrus tagab kontrolli nii üürikulude kui ka eluruumide suuruse üle, sest eluruumi sobivuse üle ei otsusta välisesinduses töötav teenistuja ise, vaid Välisministeeriumi asekantsler või lähetajaministeeriumi kantsler, kellel on pädevus oma heakskiitu mitte anda. Välisesindused on tegutsenud juba piisavalt pika aja jooksul ning kahtlemata on ministeeriumites olemas ka üldine teadmine erinevates riikides valitseva turuolukorra kohta.

Arvestada tuleks ka seda, et välisesinduses töötav teenistuja ei viibi välisriigis oma isiklikes huvides, vaid töötab seal Eesti Vabariigi huvides. Võrdlusena saab välja tuua seda, et lühiajaliste välislähetuste korral

teenistujate omaosalust majutuskulude katmiseks ei rakendata. Kokkuvõttes oleme seisukohal, et 10% suuruse omaosaluse kehtestamine tuleks eelnõust välja jätta.

Kui Välisministeeriumi hinnangul on omaosaluse kehtestamine siiski põhjendatud ja vältimatult vajalik, teeme ettepaneku muuta kehtiva määruse § 12 lõiget 2 ning anda Välisministeeriumi asekantslerile ja lähetajaministeeriumi kantslerile pädevus lubada põhjendatud juhtudel välisesinduses töötava teenistuja eluruumi üürikulu hüvitamine 100% ulatuses. Kehtiv määrus annab sellise võimaluse gaasi- ja elektrikulu hüvitamise osas, seega ei tohiks olla takistusi sarnase regulatsiooni kehtestamiseks eluruumi üürikulu hüvitamise kohta.

Jäetud arvestamata

Erinevalt mõnest teisest riigist lasub praktikas eluruumi otsimine suures osas teenistuja õlgadel, sest meil ei ole olemasolevate rahaliste võimaluste piires võimalik esindustes pidada haldusametnikke, kes otsiksid teenistujatele eluruume. Muudatus annab lisaks majanduslikule motivatsioonile teenistujale suurema valikuvõimaluse eluruumi valikul kaasarääkimisel ning samas suurendab ka teenistuja vastutust  eluruumi valikul ja kasutamisel, mis ühtlasi aitab riigil kokku hoida eluruumi üürimise kulusid. Samas ei pea Välisministeerium ebavõrdse kohtlemise vältimiseks põhjendatuks anda asekantslerile või kantslerile õigus erandite kehtestamiseks eluruumi üürimisel, kuna üürihinnad on võrreldes gaasikuludega märkimisväärselt suuremad. Välisministeerium on kaalunud riikide kaupa turuuuringute tegemist. Samas on kinnisvaraturg pidevas muutumises, mis eeldaks ministeeriumile suurt lisakoormust riikide kaupu kinnisvaraturu muutuste jälgimisel. See ei ole otstarbekas ning tuginedes teiste riikide kogemustele, haldussuutlikkusele ning olemasolevatele ressurssidele, on kehtiv süsteem kõige optimaalsem ja riigile majanduslikult ainusobiv.

Eelnõu kohaselt hüvitatakse täisaastast lühema lähetusperioodi eest sõidukulud proportsionaalselt. Siinjuures jääb arusaamatuks sõidukulude proportsionaalsuse mõte, mistõttu palume esitada eelnõu seletuskirjas selgitused, kuidas mõjutab lähetuses viibimise periood sõidukulude hüvitamist.

Arvestatud – tegemist on juba kehtiva sättega, mille kohta on selgitus antud kehtiva määruse seletuskirjas. Nimetatud säte puudutab puhkusele ja küllasõitu, mille kulude hüvitis on seotud lähetuses veedetud ajaga, nähakse ette nende kulude proportsionaalne hüvitamine. Näiteks kui lähetustähtaeg on kolm ja pool aastat, siis hüvitatakse puhkusele sõit täies ulatuses kolmel lähetusaastal ning viimasel 50% ulatuses.

 

Urmas Paet
Välisminister

Jäta meelde ja levita

del.icio.us del.icio.us Facebook Facebook Google Google Twitter Twitter