SELETUSKIRI välisministeri määruse "Välisesinduses töötava teenistuja kasutusse antav eluruum ja selle taotluse vorm" kohta

Sissejuhatus

10. mail 2006. a vastu võetud ja 1. jaanuaril 2007. a jõustuva “Välisteenistuse seaduse” (edaspidi VTS) kohaselt antakse välisesinduses töötava teenistuja kasutusse eluruum. Eelnõu on välja töötanud Välisministeeriumi töögrupp kantsleri abi Maris Tippo (tel 637 7005; maris.tippo@mfa.ee) juhtimisel. Seletuskirja on koostanud juriidilise osakonna rahvusvahelise õiguse ja õigusloome büroo direktor Kairi Künka (tel 637 7431; kairi.kunka@mfa.ee). Eelnõu on keeleliselt toimetanud Välisministeeriumi juriidilise osakonna keeleekspert Piret Grigorjeva (tel 637 7409; piret.grigorjeva@mfa.ee).

Määruse eesmärk ja sisu

“Välisteenistuse seaduse” § 64 alusel kehtestatava määruse eesmärgiks on õiguslikult reguleerida välisesinduses töötava teenistuja kasutusse antavat eluruumi puudutavad tingimused ja kehtestada menetlus, kuidas antakse eluruum nii Välisministeeriumi koosseisuliste kui ka koosseisuväliste teenistujate kasutusse.

Paragrahv 1 sätestab määruse reguleerimisala, millega kehtestatakse välisesinduses töötava teenistuja kasutusse antava eluruumi suuruse normid, selle andmise ning kulude hüvitamise alused ja kord ning eluruumi taotluse vorm. Määrust, välja arvatud eluruumi taotluse ja eluruumi üürilepingu muutmise taotluse vormi, ei kohaldata välisesinduse juhi residentsile. Välisesinduse juhi residentsi kasutamine, sisustamine ja kulude hüvitamine reguleeritakse “Välissuhtlemisseaduse” § 5 lõike 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega.

Eelnõu väljatöötamisel ja reguleerimisala sätestamisel on lähtutud “Välisteenistuse seaduse” seletuskirjale lisatud rakendusakti kavandist, Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 1996. a määrusega nr 29 kinnitatud “Eesti Vabariigi diplomaatide välisteenistustasu ja hüvitiste suurusest ning nende maksmise korrast” (edaspidi määrus) ja selle punkti 14 alusel välisministri 26. mai 1998. a käskkirjaga nr 72 kinnitatud “Välisesindustes töötavatele diplomaatidele ja teistele teenistujatele reisi-, kolimis-, majutus- ja laste koolituskulude hüvitamise juhendist” (edaspidi juhend). Arvestatud on Välisministeeriumi senist praktikat, teiste riikide kogemusi ja õiguslikku regulatsiooni eluruumide üürimisel, rahvusvahelist tava ning VTS väljatöötamise käigus teiste ministeeriumide tehtud ettepanekuid.

Paragrahv 2 sätestab eluruumi valiku üldpõhimõtted. Eluruumi all mõistetakse “Võlaõigusseaduse” § 272 lõike 1 kohaselt elamut või korterit, mis on kasutatav alaliseks elamiseks. Teenistuja eluruumi valikul tuleb arvestada üüri suurust ja üürimisega kaasnevaid kulusid, samuti eluruumi seisundit, turvalisust ning paiknemist välisesinduse, ühistranspordi ja sotsiaalse infrastruktuuri suhtes. Üldjuhul üüritakse remonti mittevajav eluruum. Kui eluruum valitakse lastega teenistujale, tuleb arvestada ka teenistujaga kaasasolevate laste arvu ning võimaluse korral eluruumi paiknemist lasteaedade ja õppeasutuste suhtes. Kui võimalik, juhindutakse põhimõttest, et sama eluruumi saaks kasutada ka järgmine välisesindusse roteeriv teenistuja.

Paragrahv 3 reguleerib eluruumi üürimise kulude planeerimist. Eluruumi üüri suuruse ja üürimisega kaasnevate kulude suuruse planeerimisel tuleb arvestada eelnevalt samalaadsete eluruumide üürimisel tehtud kulutusi, asukohariigi kinnisvaraturul toimuvaid protsesse ning elukallidust. Eelkõige tuleb lähtuda eluruumi valikul välisesinduse eelarvest või lähetajaministeeriumi või selle valitsemisala asutuse eelarves koosseisuvälise teenistuja lähetamiseks eraldatud vahenditest. Eesmärgiks on vältida eelarvet ületavate kulude teket.

Paragrahv 4 sätestab välisesinduses töötava teenistuja kasutusse antava eluruumi suuruse normid. Kehtiv juhend näeb ette eluruumi üldpinna piirmäärad inimese kohta (korteri üldpinna piirmäärad on 20 m² täiskasvanu ja 15 m² lapse kohta ning lisaks 20 m² (diplomaadi puhul 35 m²) pere kohta). Selline normeerimine on kaasa toonud tiheda eluruumide vahetamise (kaasasolevate perekonnaliikmete arvu muutumise ja roteerimise tõttu) ning Välisministeeriumi kantslerile lisatöökoormuse eluruumi üürimise taotluste läbivaatamise näol, kui võimalik üüritav korter on normist mõne ruutmeetri võrra suurem. Samas on ka tihti raskendatud sellise eluruumi leidmine, mille üldpind vastaks kehtivatele normidele, kuna olukord üüriturul on riikide lõikes erinev. Tuginedes väljakujunenud praktikale ja jõusolevatele üürilepingutele (üüritud ja üüritavad korterid on vahemikus 55–75 m²), peame põhjendatuks kehtiva korra muutmist paindlikumaks nii piirnormide kui ka eluruumi kasutusse andmise menetlemise sätestamisel. Välisministeeriumi eesmärgiks on tagada teenistujatele elamisväärsed tingimused välisesinduse asukohariigis ja samas hoida kokku põhjendamatuid kulusid. Võrreldes kehtiva korraga ei ole suurenenud eluruumi üldpinna piirmäärade lubatud maksimumsuurus. Välisministeerium peab põhjendatuks sätestada eluruumi üldpinna piirmäär, kuid see ei tähenda seda, et hakatakse rahuldama kõiki ülempiirmääraga taotlusi. Eluruumi üürimine on protsess, kus tuleb arvestada paljusid lisatingimusi alates laste kaasasolekust kuni esindusülesannete täitmise vajaduseni, olukorraga asukohariigi kinnisvaraturul, eelarveliste võimalustega jne. Eelnõuga nähakse ette, et välisesinduses töötava teenistuja kasutusse antakse eluruum, mille üldpind on diplomaadi puhul kuni 75 m² ja haldusteenistuja puhul kuni 60 m². Esindusülesannete täitmise vajaduse korral võib anda ka suurema eluruumi. Kuna haldusteenistujatel ei ole esindusülesannete täitmise vajadust, on neile lubatav üldpinna piirmäär väiksem võrreldes diplomaatidele lubatud üldpinna suurusega. Nimetatud eluruumi suuruse normid kehtivad nii kaasasoleva abikaasaga kui ka ilma abikaasata väliesinduses töötava teenistuja kohta. Kui välisesinduses töötaval teenistujal on kaasasolev laps, antakse teenistuja kasutusse eluruum, mille suurus on ühe lapse kohta § 4 lõikes 1 sätestatust kuni 15 m² võrra suurem. Selguse huvides on eraldi sätestatud, et eluruumi üldpinna hulka ei arvestata rõdu, terrassi, pööningut, keldrit, üldkoridori, ehituskonstruktsioone, tehnoruume ega muid ruume, mida ei saa kasutada elamispinnana. Eluruumi üldpinna ruutmeetrite piirmäära ei kohaldata üldjuhul Välisministeeriumi omanduses olevate eluruumide suhtes, kuna tihti on sellised eluruumid suuremad. Kuivõrd erinevates riikides on üüriturg ja hinnad erinevad, on jäetud võimalus juhtumiteks, mil nimetatud eluruumi suuruse norme ei ole võimalik rakendada, või kui majanduslikult on otstarbekam üürida muu eluruum.

Paragrahv 5 reguleerib eluruumi taotlemise korda. Eraldi on välja toodud taotlemise kord Välisministeeriumi koosseisuliste ja koosseisuväliste teenistujate puhul.    Välisministeeriumi koosseisuline teenistuja esitab enne eluruumi üürilepingu sõlmimist Välisministeeriumi haldusküsimuste asekantslerile otsustamiseks eluruumi taotluse, millele lisavad kooskõlastuse või eriarvamuse välisesinduse juht ja Välisministeeriumi haldusosakond. Välisministeeriumi koosseisuväline teenistuja esitab enne eluruumi üürilepingu sõlmimist taotluse lähetajaministeeriumi kantslerile otsustamiseks. Analoogselt lisab taotlusele kooskõlastuse või eriarvamuse välisesinduse juht. Välisesinduse juhi kooskõlastus või eriarvamus on vajalik eelkõige seetõttu, kuna üldjuhul allkirjastab ta sõlmitavad üürilepingud välisesinduse nimel. Eluruumi taotluse peab esitama ka teenistuja, kes jätkab mõne teise teenistuja kasutuses olnud eluruumi kasutamist.

Paragrahv 6 sätestab üürilepingu sõlmimise korra. Võrreldes kehtiva korraga ei ole muutusi üürilepingu sõlmimisel, vaid on täpsustatud teenistujaid, kes peavad andma nõusoleku üürilepingu sõlmimiseks. Uudse momendina on sisse toodud Välisministeeriumi koosseisuväliste teenistujate jaoks üürilepingu sõlmise kord. Lisaks lähetajaministeeriumi heakskiidule peab välisesinduse juht olema teadlik üüritavast eluruumist ja esitama oma arvamuse üürilepingu sõlmimise kohta, kuna välisesindus on üheks lepingu pooleks, millega kaasneb lepinguline vastutus. Kuna üürilepingu sõlmimisega kaasneb vastutus, peame vajalikuks ka Välisministeeriumi haldusjuristi arvamuse olemasolu. Samas see ei välista, et üürilepingu kavand kooskõlastatakse ka lähetajaministeeriumiga, kui viimane peab seda vajalikuks. Et tagada samaväärsed üldpõhimõtted eluruumi kasutusse andmisel nii Välisministeeriumi kui ka lähetajaministeeriumi teenistujatele, on kehtestatud ühine taotluse vorm ja samad eluruumile esitatavad tingimused. “Välisteenistuse seaduse” alusel vastutab välisesinduse juht välisesinduse töö korraldamise eest ja seega on eesmärgiks vältida olukordi, kus Välisministeeriumi ja lähetajaministeeriumi teenistujaid ei kohelda eluruumide andmisel võrdväärselt. Samas on esinenud olukordi, kus lähetajaministeeriumi teenistuja lahkumisel esitatakse välisesindusele maksmata arveid. Nende vältimisele aitabki kaasa ühtne lähenemine ja menetluse kord eluruumide üürimisel ning teenistuja kasutusse andmisel. Seetõttu loeme põhjendatuks, et välisesinduse juht on teadlik sõlmitavatest lepingutest ja nende tingimustest ning on nende kohta arvamust avaldanud.

Üürilepingu tohib sõlmida alles pärast taotluse suhtes heakskiitva otsuse saamist. Üldjuhul sõlmitakse eluruumi üürileping välisesinduse nimel ning üürilepingule ja sellega kaasnevatele dokumentidele kirjutab alla välisesinduse juht. Praktikas on esinenud juhtumeid, kus üürileandja ei ole nõus üürilepingu sõlmimisega välisesinduse nimel. Sellistel juhtudel sõlmitakse üürileping teenistuja nimel alles pärast selle kooskõlastamist välisesinduse juhiga. Sõlmitud üürileping registreeritakse ja säilitatakse välisesinduses. Üürilepingu koopia edastatakse Välisministeeriumile, Välisministeeriumi koosseisuväliste teenistujate puhul tuleb koopia edastada lähetajaministeeriumile. Eluruumi üürilepingu tingimuste muutmisel tuleb järgida §-des 3 - 6 sätestatut, esitades eluruumi üürilepingu muutmise taotluse. Üürilepingu sõlmimisel üürileandja või tema esindajaga tuleb võimaluse korral lisada üürilepingusse diplomaatiline klausel, mis näeb ette õiguse lõpetada pikaajaline, vähemalt 1 aasta kestev üürileping enne tähtaega ja mille korral üürileandja peab tagastama üüritagatise.

Paragrahv 7 näeb ette Välisministeeriumile kuuluva eluruumi andmise. Välisministeeriumile kuuluva eluruumi teenistuja kasutusse andmiseks ei pea teenistuja taotlust esitama ning andmise otsustab välisesinduse juht, arvestades eelnõus sätestatud põhimõtteid. Välisministeeriumile kuuluva eluruumi võib anda Välisministeeriumi ja lähetajaministeeriumi eelneval kokkuleppel ka koosseisuvälise teenistuja kasutusse. Välisministeeriumile kuuluva eluruumi teenistuja kasutusse andmisel sõlmitakse teenistujaga kasutamisleping, mis registreeritakse ja säilitatakse välisesinduses. Analoogselt üürilepinguga edastatakse kasutamislepingu koopia Välisministeeriumile, Välisministeeriumi koosseisuväliste teenistujate puhul ka lähetajaministeeriumile.

Paragrahv 8 reguleerib eluruumi ja selle sisustuse vastuvõtmist ja üleandmist. Üüri- ja kasutuslepingu pinnal tekkida võivate vaidluste vältimiseks on kehtestatud kohustus eluruumi ja selle sisustuse vastuvõtmine ja üleandmine fikseerida kirjalikult ja kinnitada allkirjaga. Kui eluruumi üüri- või kasutamislepinguga kaasneb sisustuse nimekiri, peab teenistuja eluruumi sisustuse vastuvõtmisel ja üleandmisel kontrollima nimekirjas loetletud esemete olemasolu ja seisundit ning fikseerima nende ilmsed puudused. Juhul, kui üürilepinguga sisustuse nimekirja ei kaasne, tagab teenistuja asjaomase nimekirja koostamise, märkides selles ka esemete seisundi ja fikseerides nende ilmsed puudused, kinnitades seda oma allkirjaga ja võttes sellele ka eluruumi üürileandja allkirja. Loomulikult peab teenistuja veenduma, et eluruumis olevad (näiteks pliit, elektrisüsteem, vesi ja kanalisatsioon jne) seadmed oleksid töökorras. Kasutamiselepingu sõlmimisel tagab sisustuse nimekirja välisesindus. Samu nõudeid järgitakse nii eluruumi vastuvõtmisel üürileandjalt, lahkuvalt teenistujalt või välisesinduse vastutavalt teenistujalt kui ka üleandmisel üürileandjale, uuele teenistujale või välisesinduse vastutavale teenistujale. Samas kui eluruumi üürilepingu sõlmimisel või lõpetamisel võtab eluruumi vastu või annab üle välisesinduse esindaja, kes ei asu ise eluruumi kasutama, järgib ka tema § 8 lõigetes 1 - 3 nimetatud nõudeid. Sama tehakse ka eluruumi ja selle sisustuse üleandmisel ja vastuvõtmisel välisesinduselt eluruumi kasutama hakkavale teenistujale.

Paragrahv 9 sätestab eluruumi kasutamise. Tegemist on enesestmõistetavate  põhimõtetega, mida paraku alati ei järgita ja seetõttu on nad eraldi paragrahvina välja toodud. Teenistuja peab eluruumi ja selle sisustust kasutama heaperemehelikult ja vastavalt selle kasutamise otstarbele ning hoidma seda nii, et selle väärtus ei väheneks, välja arvatud normaalne kulumine. Eluruumi või selle sisustuse kahjustumisest peab teenistuja teatama esimesel võimalusel, arvates kahjustumise või selle avastamise hetkest, välisesinduses haldusküsimuste eest vastutavale teenistujale või selle puudumisel välisesinduse juhile. Koosseisuväline teenistuja teavitab eluruumi või selle sisustuse kahjustumisest ka lähetajaministeeriumi. Teatamise nõue on vajalik teenistuja enda huvides, kuna temal lasub otsene vastutus eluruumi ja selle sisustuse heaperemeheliku hoidmise eest. Olenevalt tekkinud kahjust otsustab välisesinduse vastutav ametnik, kaasates vajaduse korral teenistuja, ning lähtudes sõlmitud üürilepingust, kuidas teavitatakse üürileandjat ja kes seda teeb ning kuidas ennistatakse endine olukord. Teavitamise nõue on vajalik, et vältida hilisemaid kahjunõudeid teenistuja või välisesinduse vastu.

Paragrahv 10 reguleerib eluruumi vahetamist. Eluruumi vahetamine on protsess, millega kaasnevad riigile üldjuhul lisakulutused – kehtiva üürilepingu lõpetamise ja uue üürilepingu sõlmimise kulud, kolimiskulud jne. Seetõttu kehtivad §-s 4 nimetatud eluruumi suuruse normid nii kaasasoleva abikaasaga kui ka ilma abikaasata välisesinduses töötava teenistuja kohta. Eesmärgiks on vältida olukordi, mil abikaasa saabumisel asukohariiki teenistuja välislähetuse kestel hakkab teenistuja uut ja suuremat eluruumi taotlema. Eluruumi vahetamine peab olema põhjendatud ning teenistuja võib välislähetuse ajal taotleda eluruumi vahetamist tingimusel, et vahetamisega ei kaasne olulisi lisakulutusi ning vahetuseks on kirjaliku nõusoleku andnud §-des 5 - 7 nimetatud ametnikud. Üldjuhul ei vahetata eluruumi, kui teenistuja lähetustähtaja lõpuni on jäänud vähem kui 1 aasta. Mõjuvaks põhjuseks ei loeta üldjuhul ka lapse sündi, kui lähetusaja lõpuni on jäänud vähem kui üks aasta. Sarnaselt teenistuja õigusega taotleda eluruumi vahetamist on ka Välisministeeriumil või lähetajaministeeriumil õigus nõuda eluruumi vahetamist teenistujaga kaasas olevate perekonnaliikmete arvu muutumise korral.

Paragrahv 11 sätestab eluruumi sisustamise alused ja korra. Arvestades tekkivaid kulutusi inventari ja esemete ostmisel, nende ladustamisel, eluruumi remontimisel ja seadmestamisel, lähtub Välisministeerium põhimõttest, et võimaluse korral üüritakse sisustatud, seadmestatud ja remonditud eluruum. Juhul, kui asukohariigi olusid arvestades ei ole sisustatud ja seadmestatud eluruumi võimalik või otstarbekas üürida, on teenistujal õigus saada Välisministeeriumi või lähetajaministeeriumi ettenähtud korras ja kulul järgmisi esemeid: kirjutuslaud, tool, raamaturiiul; pehme mööbel (diivan, tugitoolid), diivanilaud, nõudekapp; pliit, külmik, söögilaud ja toolid; magamisasemed ja öökapid; riidekapp; valgustid. Esemete nimekiri on üldjoontes üle võetud kehtivast korrast, kuid uuendustena saab magamisaset nüüd soetada ka lapsele ning sisustuse loetelu on pisut üldisem võimaldades rohkem paindlikkust. Näiteks valgustite osas – soetamine ei ole piiratud arvuliselt, kuid peab tagama üldvalguse.  Välisesinduse juhi ja Välisministeeriumi haldusküsimuste asekantsleri või lähetajaministeeriumi kirjalikul nõusolekul võib põhjendatud juhtudel soetada lõikes 2 nimetamata esemeid Välisministeeriumi või lähetajaministeeriumi kulul. Eelkõige on silmas peetud riike, kus on teistsugune elektrivool/sagedus, nagu USA ja Jaapan.

Paragrahv 12 reguleerib kulude hüvitamist. Kulude katmise aluseks on kuludokumendid. Välisministeerium või lähetajaministeerium kannab välisesinduse asukohariigis teenistuja kasutusse antava eluruumi üürilepingu sõlmimise, pikendamise ja lõpetamisega kaasnevad kulud – üüri, maakleritasu, pangagarantii, ettemaksu, üüritagatise, kindlustuse jm. Analoogselt on Välisministeeriumi või lähetajaministeeriumi kanda pliidi, külmiku, pesumasina, nõudepesumasina ja konditsioneeri seadmestamise ja paigaldamise kulud; kommunaalkulud (küte, vesi, kanalisatsioon, prügivedu, hoone halduskulud); gaasikulud 100% ulatuses, kui gaasi kasutatakse ainult eluruumi kütmiseks või vee soojendamiseks; kui peale eluruumi kütmise ja vee soojendamise kasutatakse gaasi ka mujal olmes, hüvitatakse gaasikulu kuni 90% ulatuses;  elektrikulud 10 % ulatuses, kui eluruumis on täiendavaid elektriseadmeid, nagu kliimaseade, soojuspump või soojaveeboiler (edaspidi
täiendavad elektriseadmed) või 70%  ulatuses, kui  elektrit kasutatakse põhikütteallikana või 80% ulatuses, kui elektrit kasutatakse põhikütteallikana ning eluruumis on täiendavaid elektriseadmeid. Eluruumi hooldusremondi kulud kaetakse enne eluruumi üleandmist välisesinduse teisele teenistujale. § 12 lõike 1 punktide 5 ja 6 rakendamisel võib erandeid teha Välisministeeriumi haldusküsimuste asekantsleri või lähetajaministeeriumi otsusega. Võrreldes kehtiva korraga on kaotatud koduse telefoni abonementtasu hüvitamine. Praktikas on enamikul diplomaatidel töökõnedeks ja igal pool, sh kodus, kättesaadaval olemiseks töömobiilid. Mobiilidega seotud abonementtasud ja kõned (limiidi piires) hüvitatakse. Nendele, kel pole töömobiili, saab vajaduse korral koduse telefoni abonementtasu asemel võimaldada mobiiltelefoni abonemendi.  Juhul, kui mingil perioodil või põhjusel on kellelgi vaja olulisel määral kasutada kodust telefoni (või isiklikku mobiili) töö tegemiseks, saab need kulud teenistujale ühekordselt hüvitada kõneeristuse ja arve alusel eelarve piires.

Analoogselt ei hüvitata koduse Interneti abonementtasu – kõik Välisministeeriumi tööalased dokumendid siirduvad hiljemalt järgmisel aastal elektroonilisse dokumendihaldussüsteemi (EDHS), ehk kinnisesse võrku, mille töökohad võivad asetseda “Riigisaladuse seaduse” kohaselt ainult administratiivaladel. Internetti jääb ainult avalik info, ajalehtede lugemine, suhtlemine pere ja tuttavatega.

Samamoodi ei hüvitata lemmikloomade kaasasolekuga põhjustatud kulusid – st kulusid, mis tekivad Välisministeeriumile eluruumi üürilepingu sõlmimisel, muutmisel ja lõpetamisel. Tihti on lemmiklooma kaasasoleku korral eluruumi üürimine raskendatud, mis toob aga kaasa kohustuse eluruum vahetada. Sageli ei soovi eluruumi  omanikud pikendada välisesindusega eluruumi üürilepingut, kui riiki saabuval diplomaadil on lisaks perele ka lemmikloom kaasas. Välisministeeriumile toob aga selline olukord kaasa eluruumi vahetusega kaasnevad kulud – maakleritasu, kolimiskulud, üüritagatise, ettemaksu  jne.

Tihti on juhuseid, kus eluruumi omanik keeldub tagastamast üüritagatist, viitega, et lemmikloom on kahjustanud eluruumi ja selle sisustust. Ka sellised teenistuja lemmiklooma tekitatud kulud jäävad edaspidi teenistuja kanda. Seetõttu ongi väga oluline kirjalikult fikseerida eluruumi ja selle sisustuse seisund, et edaspidi vältida kahjunõudeid ja võimalike vaidluste teket. Teenistuja peab hüvitama ka lemmiklooma poolt Välisministeeriumi eluruumi ja selle sisustuse või lähetajaministeeriumi sisustuse kahjustamise.   

Paragrahv 13 sätestab teenistuja vastutuse. Lähtutud on üldpõhimõttest, et kui teenistuja kasutusse antakse eluruum ja selle sisustus, siis tuleb seda heaperemehelikult hoida ning tagastada samas seisundis, võttes arvesse normaalset kulumist. Teenistuja, tema perekonnaliikmete ja külaliste süülise tegevuse, tegevusetuse või hooletuse tagajärjel, kaasa arvatud lemmikloomade poolt eluruumile või selle sisustusele tekkinud kahju eest vastutab teenistuja, mis tähendab ka kahju korvamist. Kui hüvitamise suuruse ja põhjendatuse üle tekib vaidlus, teeb otsuse Välisministeeriumi haldusküsimuste asekantsler või lähetajaministeeriumi kantsler, küsides välisesinduse juhi kirjalikku arvamust.

Eelnõu terminoloogia

Eelnõus kasutatakse VTS ning teiste Eesti õigusaktide terminoloogiat. Uusi mõisteid ei tarvitata.

Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Euroopa Liidu õigus ei reguleeri eelnõus käsitletud küsimusi.

Määruse mõjud

Eelnõu jõustumine korrastab eluruumide üürimisel ja teenistuja kasutusse andmisel nii teenistuja kui ka Välisministeeriumi ja lähetajaministeeriumi õigused, kohustused ja vastustuse. Eelnõu rakendamine tagab õigusselguse ja sätestab detailsemalt nõuded  eluruumi kasutusse andmisel, kohaldades ühtseid põhimõtteid ja taotlusvormi kõigi teenistujate – nii karjääridiplomaatide, erialadiplomaatide kui ka haldusteenistujate – puhul.

Määruse rakendamise kulud ja eeldatavad tulud

Määruse rakendamine ei too kaasa lisakulusid, vaid pigem võib hoida kokku kulusid, mis kaasnevad eluruumide vahetamiste ja üüritagatiste tagastamisega.

Määruse jõustumine

Määrus jõustub koos “Välisteenistuse seaduse” jõustumisega 1. jaanuaril 2007.

Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu esitati eelnõude elektroonilise kooskõlastamise süsteemi e-Õigus kaudu kooskõlastamiseks kõigile ministeeriumidele ja märkustega on arvestatud vastavalt seletuskirja juurde lisatud märkustega arvestamise tabelile.

Urmas Paet

Välisminister