SELETUSKIRI Vabariigi Valitsuse määruse "Välislähetustasu ja abikaasatasu maksmise ning teenistuja kulude katmise kord" eelnõu kohta

Sissejuhatus

10. mail 2006 vastu võetud ja 1. jaanuaril 2007 jõustuva “Välisteenistuse seaduse” (edaspidi VTS) kohaselt makstakse välisesinduses töötavatele teenistujatele välislähetustasu ning kaetakse nende lähetuses viibimisega seonduvad kulud. Teenistuja mittetöötavale abikaasale makstakse abikaasatasu. Käesolevas määruses täpsustatakse, kuidas nimetatud tasusid arvutatakse ja makstakse.

Eelnõu väljatöötamisel on lähtutud “Välisteenistus seaduse” seletuskirjale lisatud rakendusakti kavandist ja Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 1996. aasta määrusega nr 29 kinnitatud “Eesti Vabariigi diplomaatide välisteenistustasu ja hüvitiste suuruse ning nende maksmise korrast”. Arvestatud on Vabariigi Valitsuse 9. jaanuari 1996. aasta määrusega nr 5 kinnitatud “Riigiametniku teises paikkonnas ametikohale nimetamisel ametniku ja tema perekonnaliikmete sõidu- ja varaveokulude hüvitamise korda” ning 26. veebruari 1997. aasta määrusega nr 47 kinnitatud “Teenistuja välislähetusse saatmise korda”. Arvesse on võetud ka Välisministeeriumi praktikat ning teiste ministeeriumide ettepanekuid.

Eelnõu on välja töötanud Välisministeeriumi töögrupp ministeeriumi haldusküsimuste  asekantsleri Mati Vaarmanni (637 7092; mati.vaarmann@mfa.ee) juhtimisel. Seletuskirja on koostanud juriidilise osakonna nõunik Dea Hannust (637 7403; dea.hannust@mfa.ee;). Eelnõu on keeleliselt toimetanud juriidilise osakonna keeleekspert Riina Martinson (637 7404; riina.martinson@mfa.ee).

Määruse eesmärk

VTS  välislähetustasu ja kulude hüvitamist käsitlevad paragrahvid näevad ette, et hüvitiste maksmise alused ja kord kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määruses. Asjassepuutuvad paragrahvid on §-d 63 ja 66 (välislähetustasu), § 65 (kolimis-, majutus-, ravi-, koolitus- ja sõidukulud) ning § 67 (abikaasatasu), samuti §-d 68 ja 69 (erandid). Eelnõuga sätestatakse tasude ja hüvitiste arvutamise ja väljamaksmise kord ning tingimused. Välislähetuses tasu ja hüvitiste maksmise näeb ette ka kehtiv välisteenistuse seadus, kuid sellekohane regulatsioon on liiga üldine ja lünklik. Uude VTS on üle võetud paljud senini Vabariigi Valitsuse või madalama taseme õigusaktides sisaldunud sätted. Nii on käesoleva rakendusakti ülesandeks sätestada peamiselt tehnilisi üksikasju ja protseduuriküsimusi, kuid temaatikast parema ülevaate saamiseks on eelnõus mõnikord korratud ka seaduse asjassepuutuvaid sätteid. Samas on näiteks hüvitiste väljamaksmisega seotud toimingud (taotluste kooskõlastamine, ülekannete tegemine jms) asjaomastes asutustes tõenäoliselt erinevad. Seega on neid otstarbekam reguleerida Välisministeeriumi ja lähetajaministeeriumide asjaajamiskorras ning raamatupidamise eeskirjades. Eelnõu on üles ehitatud peatükkide ja paragrahvide kaupa. Esimeses ja viimases peatükis sisalduvad kogu määruse kohta käivad üldsätted. Teises peatükis käsitletakse välislähetustasu ja selle suurendamist, kolmandas abikaasatasu ning neljandas teenistuja kulude hüvitamist. Kehtib põhimõte, et välislähetustasu ning hüvitised makstakse otse teenistujale ning see on seotud lähetuses viibimisega. Kulud kaetakse üldjuhul esitatud arvete alusel või lepingute põhjal – kas siis arve esitanud teenistujale või otse isikule, kellega on sõlmitud teenuse osutamise leping. Abikaasatasu aga on teenistuja abikaasa tulu ning see makstakse tema  arveldusarvele Eestis.

Eelnõus nähakse ette ka enammakstud summade tagasinõudmise kord ning teenistuja ja hüvitise väljamaksja vastutus.

Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Määrusesse on koondatud mitu VTS volitusnormi alusel kehtestatavat rakendusakti, mis on loetletud §-s 1. Selguse huvides ning VTS-ga “Tulumaksuseadusse” tehtud muudatust arvestades sätestatakse, et välislähetustasu, abikaasatasu ning kuluhüvitisi ei loeta teenistuja palgaks.

Välislähetustasu, abikaasatasu ning kuluhüvitisi makstakse kooskõlas VTS § 32 lõikega 4 Välisministeeriumi, lähetajaministeeriumi või selle valitsemisala asutuse eelarves selleks ette nähtud vahenditest ().


§ 3. Välislähetuse kestus ja lähetusaasta

Kõik käesolevas määruses käsitletud tasud ja hüvitised on seotud lähetuses olemisega ning üldjuhul sõltuvad ka lähetuse ajast. Kuigi mõistet lähetusaasta  kasutatakse ka VTS-s, ei ole seda seal määratletud, samas on selle määratlemine oluline õigusakti parema arusaadavuse huvides. Nii korrataksegi käesolevas paragrahvis, et lähetuse kestus on määratud teenistuja lähetamise käskkirjas (VTS § 29 lg 5 kohaselt määrab teenistuja lähetusaja Välisministeeriumi kantsler), ning täpsustatakse, et lähetusaasta ei ole mitte kalendriaasta, vaid lähetuses oldud aasta. Ka perekonnaliikmetele makstavate hüvitiste puhul  arvestatakse kohalolekut teenistuja lähetusaasta alusel, välja arvatud § 3 lg 3 sätestatud juhul. Nimetatud lõikes käsitletakse olukorda, mil teenistuja pereliige saabub esmakordselt lähetuskohta hiljem kui teenistuja, kusjuures hilisemaks saabumiseks loetakse ka perekonna suurenemist (abielu, lapse sünd) välislähetuses olles. Sellisel juhul arvestatakse hiljem saabunud perekonnaliikme lähetusaastat eraldi kuni teenistuja järgmise lähetusaasta alguseni, mistõttu sellise pereliikme esimene lähetusaasta on lühem, kui 12 kuud.

Eelnõu II peatükk käsitleb välislähetustasu maksmist.

Välislähetustasu (mida seni kehtivas seaduses nimetatakse välisteenistustasuks) reguleerivad sätted pärinevad peamiselt eespool viidatud Vabariigi Valitsuse määrusest diplomaatide välisteenistustasu kohta. Välislähetustasu makstakse kõigile välisesindusse lähetatud teenistujatele ning selle eesmärk on, nagu lühemaajalise lähetuse päevarahalgi, hüvitada lähetuses viibimise kulud. Eelnõu §-s 4 kehtestatakse järgmised välislähetustasu lähtesummad:

                                              Tasu summa kuus (Eesti kroonides)

Diplomaadid

1) erakorraline ja täievoliline suursaadik, kes juhib välisesindust    12 000 
2) erakorraline ja täievoliline suursaadik, kes ei juhi välisesindust; 
    saadik, asjur, peakonsul, konsul (välisesinduse juhina),
    asekonsul (välisesinduse juhina),  välisesinduse asejuht          11 000
3) minister-nõunik, talituse direktor                                               10 500    
4) nõunik, kaitseatašee, divisjoni direktor,
    pressiesindaja, jurist                                                               9000
5) abi, lauaülem, konsul, asekonsul                                             8500
6) karjääridiplomaadi kandidaat                                                  7500

Haldusteenistujad

1) välisesinduse allüksuse juht                                         8300
2) vanemametnik                                                              7500
3) nooremametnik                                                             6500

Eelnõus toodud määrad pärinevad VTS seletuskirjale lisatud rakendusakti kavandist. Kehtiva korraga võrreldes on neid pisut suurendatud ning ametnike gruppide piires ühtlustatud. Teenistujate välislähetustasu ei määrata enam teenistusastme järgi, nagu praegu, vaid ametikoha järgi ning selle kujundamisel on mh arvesse võetud, kuivõrd teenistujad täidavad lähetuses olles esindusfunktsioone. Samuti käsitletakse nüüd nii karjääridiplomaatide kui ka erialadiplomaatide ning haldusteenistujate välislähetustasu maksmist ühes määruses ning samasuguste põhimõtete kohaselt.

VTS väljatöötamisel on arvestatud asjaoluga, et nii teenistujate palgad kui ka välislähetustasu (mille praegu kehtivad lähtesummad pärinevad 2004. aastast) ei vasta enam tegelikele vajadustele. Samas on püütud saavutada olukorda, kus teenistuja sissetuleku peamise osa moodustab tema palk, mitte lähetustasu.  Ühtlasi tuleb tagada, et uue arvutamise metoodika järgi kellegi reaalne sissetulek ei väheneks, mistõttu lähtesummasid on keskmiselt 1000 krooni võrra suurendatud.

Sarnaselt VTS-s linnade koefitsientide kohta sätestatuga nähakse ette välislähetustasu lähtesummade regulaarne ülevaatamine.


§ 5. Välislähetustasu arvutamine

Nagu praegu, kehtestab ka edaspidi VTS § 63 lõike 4 kohaselt välisminister kooskõlastatult Rahandusministeeriumiga välisesinduste asukohalinnade koefitsiendid.  Individuaalne välislähetustasu lähtesumma saadakse, korrutades välisesinduse ametikohale vastava lähtesumma asjakohase koefitsiendiga.  Välislähetustasu arvutamisel kasutatavate elukalliduskoefitsientide määramisel lähtutakse rahvusvahelisest inflatsioonistatistikast, valuutakursside muutumisest, turvariskidest ja muudest asjaoludest.  Jälgitakse ja võetakse arvesse ka teiste riikide praktikat ning koostatud analüüse. Juhul, kui teenistujal ei ole õigus saada lähetustasu terve kuu eest (vt ka § 7), makstakse tasu ainult nende päevade eest, mil tal see õigus oli.


§-d 6 – 8. Välislähetustasu maksmine ja tagastamine

Välislähetustasu on mõeldud lähetuskulude katteks ja seda makstakse teenistujale ainult välislähetuses olles – seega alates teenistuja lähetuskohta saabumisest, kuid mitte enne lähetamiskäskkirjas märgitud lähetuse alguse kuupäeva, kuni teenistuja lähetuskohast lahkumiseni, kuid mitte kauem kui lähetamise või tagasikutsumise käskkirjas märgitud lähetuse lõpu kuupäevani. Nimetatud säte täpsustab, et Välisministeeriumi praktikas kasutatava teenistuskohaga eelneva tutvumise ajal välislähetustasu ei maksta – ka juhul, kui tutvumine vahetult eelneb lähetusele. Samuti ei maksta välislähetustasu pärast lähetuse lõppemist, kui teenistuja otsustab näiteks lähetuse lõppemisele järgneva puhkuse veeta asukohariigis.

Kuna välislähetustasu on ette nähtud lähetuskulude katteks, makstakse see teenistujale ette. Kui teenistujale on välislähetustasu makstud aja eest, mil tal ei olnud õigust seda saada (sellised juhud on loetletud §-s 7, mis kordab VTS § 63 lõikeid 5 ja 6), vähendatakse üldjuhul järgmise kuu välislähetustasu eelmisel kuul enammakstud summa ulatuses. Kui tasaarvestus ei ole võimalik, lepivad ministeerium ja teenistuja kokku, kuidas enammakstud summa tagastatakse.

Kuna välislähetustasu kasutatakse eeldatavasti peamiselt asukohariigis, makstakse  see üldjuhul välja selle riigi valuutas. Samas tuleb arvestada, et on riike, kus valuutakurss võib väga suures ulatuses kõikuda või kus majanduslik ja poliitiline olukord võib olla muutnud riigi rahandussüsteemi ebausaldusväärseks. Sellisteks puhkudeks on analoogiliselt riigilõivuseaduses sätestatuga ette nähtud võimalus maksta välislähetustasu välja mõnes muus valuutas. Üldjuhul kantakse välislähetustasu teenistuja asukohariigi pangakontole, kuid jällegi tuleb arvestada, et on riike, kus pangaülekanded võtavad väga kaua aega või on nii kallid, et mõistlikumaks võib osutuda tasu muul moel välja maksta (nt tšekiga või isegi sularahas). Niisugused küsimused on otstarbekas reguleerida välisesinduse või lähetajaministeeriumi raamatupidamise eeskirjas.


§-d 9–11. Välislähetustasu suurendamine kaasasoleva perekonnaliikme eest

Hõlbustamaks välislähetustasu kujunemise mõistmist on § 9 lõigetes 1–3 kasutatud VTS § 66 sõnastust. Selle kohaselt suurendatakse diplomaadi välislähetustasu mittetöötava abikaasa kaasasoleku korral 30% võrra ja haldusteenistujal 25% võrra ning iga kaasasoleva lapse eest suurendatakse teenistuja välislähetustasu 15% võrra lauaülema välislähetustasust. Lõikes 4  täpsustatakse, et teenistuja välislähetustasu suurendatakse sellekohases käskkirjas märgitud kuupäevast või perekonnaliikmete asukohariiki saabumise kuupäevast (olenevalt sellest, kumb neist on hilisem).

Teenistuja on kohustatud pidama oma perekonnaliikmete lähetuses kaasasoleku arvestust ning esitama andmed iga kuu ministeeriumile. Andmed esitatakse 1 nädal enne kuu viimast tööpäeva (so samaaegselt andmetega teenistuja tööaja arvestamiseks). Välisministeeriumis on selleks otstarbeks välja töötatud aruandevorm (tabel), milles esitatud andmete õigsust kinnitab teenistuja kooskõlas määruse §-ga 22 oma allkirjaga.

Eelnevaid paragrahve aluseks võttes kujuneb teenistuja igakuine välislähetustasu järgmiselt:

- vastavalt teenistuja ametikohale määratakse § 4 järgi välislähetustasu lähtesumma;

- sõltuvalt perekonnaliikmete kaasasolekust suurendatakse § 9 kohaselt lähtesummat;

- saadud lähtesumma korrutatakse esinduse asukohalinna koefitsiendiga;

- vajaduse korral tehakse tasaarveldused eelmisel kuul makstud tasuga (nt seoses perekonnaliikmete äraolekuga);

- saadud summa Eesti kroonides arvestatakse asukohariigi valuutasse ja makstakse teenistujale.

Välislähetustasu suurendamise mõte on perekonnaliikmete kaasasolekust tingitud suuremate elamiskulude katmine. Seetõttu ei ole  välislähetustasu suurendamine õigustatud, kui teenistuja abikaasa käib tööl või kui perekonnaliikmed ei viibi tegelikult teenistuja asukohariigis – s.o viibivad seal vähem kui 183 päeva lähetusaasta jooksul.

VTS § 68 näeb sellegipoolest ette erijuhud, mil teenistuja või tema perekonnaliikmete äraolekust hoolimata siiski jätkatakse suurendatud välislähetustasu maksmist. Need juhud on loetletud ka määruse §-s 11.

Kuigi maksmist jätkatakse, võetakse need päevad arvesse perekonnaliikme alalise kohaloleku arvestamisel, märkides need äraoldud päevadena.

Eelnõu 3. peatükk käsitleb abikaasatasu.

VTS §-s 67 kehtestatud abikaasatasu teenib kolme eesmärki. See võimaldab välislähetuses oleva teenistuja abikaasal teha sissemakseid II samba pensionifondi, on tasuks abikaasa esindustegevuse eest välisesinduses ning võimaldab pisutki kompenseerida töökoha kaotust, mille abikaasaga välislähetusse minek toob üldjuhul kaasa. Abikaasatasu suurus on Eesti kahekordne alampalk.

§-d 12–15. Abikaasatasu maksmine

Samamoodi kui välislähetustasu makstakse ka abikaastasu abikaasa välislähetuses kaasasoleku ajal, alates käskkirjas määratud kaasasoleku alguse päevast ja lõpetades abikaasa välisesindusest lahkumise kuupäevaga. Abikaasatasu maksmine lõpetatakse, kui abikaasa lahkub asukohariigist, asub elama omaette või asub tööle. Nimetatud asjaoludest on teenistuja kohustatud ministeeriumi teavitama.

Abikaasatasu makstakse vaid mittetöötavale abikaasale, so abikaasale,  kes ei tee välislähetuses kaasas olles tööd ega osuta teenust, mille eest saab tulumaksuga maksustatavat korrapärast tulu (VTS § 2 p 13). Lisaks avalikule teenistusele ja töölepingu alusel töötamisele on teenuse osutamisena mõeldud ka võlaõiguslikke teenuse osutamise lepinguid, nagu näiteks töövõtu-, käsundus-, maakleri-ja agendilepingud. Korrapärase tulu all on lisaks igakuisele sissetulekule silmas peetud ka muud regulaarset tasu. Näiteks tasu, mis saadakse lepingu alusel kord kolme nädala jooksul, kord kahe kuu jooksul, kord kvartalis, kord poole aasta jooksul jne. Kui kaasasolev abikaasa jätkab töötamist Eestis asuva tööandja heaks või töötab asukohariigis, saab ta palka ega vaja riigi toetust. Palgatöö puudumine on ka üks olulisi tingimusi riigitoetuste saamiseks. Palgast maksab abikaasa asjaomase riigi makse, mis annab talle selles riigis kehtivad sotsiaalsed tagatised. Kaasasoleva mittetöötava abikaasa muud sissetulekud teenistuja välislähetustasu suurendamist ei mõjuta (VTS § 66 lg 4).

Teenistuja välislähetustasu kaasasoleva abikaasa eest ei suurendata, kui abikaasa ajutise töötamise või teenuse osutamise eest saadud tulu kvartalis ületab kahekordselt abikaasatasu määra. Sellisel juhul ei maksta abikaasatasu lõppenud kvartalile järgneval kuul.

Nii mittetöötava abikaasa eest suurendatav välislähetustasu kui ka abikaasatasu on mõeldud just juhuks, kui abikaasal ei ole muud sissetulekut. Siiski on VTS-is ette nähtud erand (§ 66 lg 4), mille kohaselt teatud summa piiresse jäävate ajutiste töiste sissetulekute puhul välislähetustasu suurendamist endiselt jätkatakse. See põhimõte on üle võetud teistelt riikidelt. Selle kohaselt ei ole välistatud ühekordsed tööd (näiteks ajakirjanduslik kaastöö, loengud ülikoolis), kui nende eest makstav tasu kvartalis ei ole suurem kui kahekordne abikaasatasu. Ka ei ole välistatud sellised sissetulekud, mis ei ole töised. Näiteks pärandus, lotovõit, dividendid jne. Abikaasatasu ei maksta ka siis, kui abikaasa ei viibi püsivalt asukohariigis (VTS § 68 lg 8, määruse § 13). §-s 14 nähakse ette erandid, mil äraolekust olenemata jätkatakse abikaasatasu maksmist.

Paragrahvi 14 lõikes 4 käsitletakse VTS § 68 lõikes 5 toodud erandjuhtumit, mil abikaasatasu makstakse ka pärast teenistuja välislähetusest naasmist. Enamasti on välislähetuse lõppemise päev teenistujale teada juba välisesinduse ametikohale asumisel ja see võimaldab teenistuja abikaasal hakata tööd otsima aegsasti enne Eestisse naasmist. Siiski on võimalik, et teenistuja välislähetus lõppeb ootamatult (nt tunnistab asukohariik ta persona non grata’ks või vajatakse teda lähetajaasutuses) ning kui ta naaseb koos perekonnaga, ei pruugi töökoha otsimiseks jääda piisavalt aega. Kuna sellisesse ebasoodsasse olukorda sattumine ei sõltu üldjuhul teenistuja abikaasast endast, nähaksegi ette võimalus jätkata abikaasatasu maksmist, kui abikaasal ei ole  õnnestunud tööd leida.

Abikaasatasu arvestamise aluseks on teenistuja edastatud andmed abikaasa töötamise ja asukohariigis viibimise kohta (§ 22 kohaselt vastutab tasude arvestamise aluseks olevate andmete õigsuse eest teenistuja; abikaasaga ei ole lähetajal lepingulist suhet, mis võimaldaks nõuda aruandeid). Abikaasatasu on palgale alternatiivne sissetulek, mis mõeldud eelkõige Eesti sotsiaal- ja pensionikindlustuse tagamiseks, seetõttu makstakse see abikaasa arvelduskontole.

Kuna abikaasatasu makstakse proportsionaalselt lähetuses kaasasoldud ajaga, siis nähakse § 15 lõikes 4 ette, kuidas vajaduse korral arvutatakse välja tagastatav summa.

Määruse 4. peatükk käsitleb teenistuja ning temaga kaasasoleva perekonnaliikme kulude hüvitamist.


§ 16. Kolimiskulud

Kolimiskulude hüvitamine on sätestatud samamoodi kui kehtivas korras. Välisministeeriumi senise praktika kohaselt korraldab teenistuja isikliku vara veo asukohariiki ja tagasi ministeerium, tavaliselt riigihanke korras leitud ettevõtja abil. Teenistuja ülesandeks jääb vara pakkida (kui see ei sisaldu teenuse hinnas) ning sihtkohta jõudmisel vastu võtta. Kolimist korraldatakse üks kord lähetusse minekul ja üks kord Eestisse tagasitulekul. Vara edasi-tagasi toimetamist vahepealse aja jooksul kolimiseks ei loeta ning seda Välisministeerium ei korralda ega hüvita; samas on teenistujal võimalik kokkuleppel ministeeriumiga mõne asja järelesaatmiseks kasutada Välisministeeriumist välisesindustesse posti ja kauba toimetamise sõidukit, kui selles on ruumi. Välisministeeriumi praktikas esitab teenistuja kolimise korraldamiseks taotluse, kus on märgitud teenistuja ja tema perekonnaliikmete riigist lahkumise kuupäev,  kolitava vara hulk (maht kuupmeetrites), soovitav transpordiviis ning teenuse hind. Kui kasutatakse kolimisfirmat, võtab teenistuja hinna teadasaamiseks ministeeriumi haldusosakonna kaudu riigihanke korras leitud kolimisfirma hinnapakkumise ja soovitavalt ka mõne muu pakkumise; lõpliku valiku tegemisel tuleks eelistada soodsaimat ja odavaimat varianti. Taotlus esitatakse vähemalt kaks kuud enne kavandatavat kolimist.

Lõikes 3 nähakse ette veose maht. Üldjuhul hüvitatakse kuni 21 m3 vara vedamise kulud.   Kui teenistujal on suur pere, on tal tõenäoliselt rohkem asju, mistõttu antakse talle võimalus kolida ka suuremas mahus. Muudel juhtudel hüvitatakse suurema mahuga vara vedamise kulu vaid põhjendatud juhul Välisministeeriumi haldusküsimuste asekantsleri või, koosseisuvälise diplomaadi puhul, lähetajaministeeriumi kantsleri kirjalikul nõusolekul. Põhjendatud juhuks loetakse siin näiteks ka see, kui teenistujale on lähetusse minekul lubatud rohkem vara kaasa võtta.

Lõige 5 käsitleb teenistuja vara kindlustamist kolimise ajal. Senini ei ole vara kindlustamist reguleeritud ja kuigi vara ei kindlustata alati, tuleks seda siiski pidada soovitavaks. Mõne kolimisfirma puhul on hinna sees ka kindlustus. Viimase aasta põhjal võib öelda, et Välisministeeriumi teenistujate vara on üldiselt kindlustatud 200–300 tuhande krooni väärtuses (kindlustusmakse u 1000 krooni). Samas on olnud juhtumeid, kui teenistuja on võtnud kaasa kunstikogu või muud vara, mille kindlustamine on oluliselt kallim, ja seetõttu peame vajalikuks sätestada kindlustushüvitise ülempiiri. Praktikas tähendab see, et kui teenistuja soovib oma vara kindlustada suurema summa ulatuses, maksab ta osa kindlustusest ise.

Kuna kogu vara kohaletoimetamine mõnesse kaugemal asuvasse riiki võib võtta kaua aega, antakse teenistujale analoogselt kehtiva korraga võimalus hädavajalikud esemed lennukisse kaasa võtta lõike 6 alusel.


§ 17. Majutuskulud

VTS-s on majutuse kohta kaks volitusnormi: VTS § 65 lõige 1 sätestab, et majutuskulud hüvitatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustel ja korras, ning § 64 näeb ette, et eluruumi suuruse normid, selle andmise ning kulude hüvitamise alused ja korra kehtestab välisminister. Kuna üldjuhul majutatakse esinduse teenistujad üüritud eluruumidesse (Eesti riigi omandis olevaid eluruume on välismaal väga üksikuid; teenistujate majutamine majutusasutusse on tavaliselt ajutine ja väga lühiajaline lahendus) ning välisministrile antav volitus on oluliselt täpsem, siis antakse käesolevas paragrahvis vaid teenistujale hüvitatavate kulude loetelu.  Hüvitamise tingimused nähakse ette välisministri asjakohastes määrustes teenistuja eluruumi ning esinduse juhi residentsi kohta. Viimane määrus kehtestatakse  “Välissuhtlemisseaduse” alusel.


§ 18. Kindlustus ja ravikulud

Ravikulude hüvitamise (nagu ka enamiku teiste VTS-s ette nähtud hüvitiste) eesmärk on tagada, et teenistuja ei satuks välisriigis ebasoodsamasse olukorda, võrreldes Eestis  töötamisega. Kuna teenistujad ja nende pered viibivad välisriigis pikka aega, on ravikulude hüvitamise otstarbekaimaks vormiks teenistuja kindlustada. Välisministeerium kasutab selleks riigihanke korras leitud kindlustusfirma teenust. Kindlustusega kaetud kulud loetletakse lõikes 2. Kuna teenistuja kindlustamine kõigi võimalike haigusjuhtude vastu  oleks väga kallis, nähakse lõikes 3 ette, et raviteenuste puhul, mida kindlustus välisriigis ei kata, kuid mis on kantud Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatud Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetellu  hüvitatakse sellise teenuse kulud teenistujale esitatud arvete alusel.

Eraldi on välja toodud raseduse ja sünnitusega seoses tekkinud kulud. Välisministeerium on kaalunud ka raseduse ja sünnituse hõlmamist teenistujatele üldiselt antava kindlustusega, kuid kuna see teeks kogu teenuse oluliselt kallimaks, soovitame edaspidi, et teenistuja või tema perekonnaliige sõlmiks vajaduse korral asjakohase kindlustuslepingu ise ning ministeerium hüvitab selle hiljem. Praktikas on nii juba ka toimitud.


§ 19. Koolieelse lasteasutuse tasu või lapsehoidja palga  hüvitamine

Praegu kehtiva korra kohaselt kannab koolieelse lapsehoiu kulud teenistuja. Eestis hüvitab lasteasutuste kulud suures osas riik ja kohalik omavalitsus. Nii näiteks moodustab Tallinnas lapsevanema makstav 250 krooni umbes 5% lasteaiakoha maksumusest. Välisriigis maksavad lapsevanemad üldjuhul palju suuremaid summasid. Näiteks on lasteaia kuutasu Norras ligi 8000 krooni, Rootsis 1600 krooni. Mõnes riigis sõltub kuutasu vanemate sissetulekust. Isegi riikides, kus osa lasteaiakoha maksumusest kannab riik või omavalitsus, ei pruugi Eesti teenistujate lapsed sellistesse lastaedadesse pääseda lasteaiakohtade nappuse tõttu. Nii mõneski Lääne-Euroopa riigis tuleb laps “lasteaiajärjekorda” panna juba sündides; teisal on jällegi sätestatud, et doteeritud lasteaiakohtadele ei võeta välismaalasi.

Koolieelse lasteasutuse või lapsehoidmise tasu on ette nähtud ka paljude teiste riikide välisteenistuses.

Selleks, et mitte panna lapsevanemaid Eesti oludega võrreldes palju ebasoodsamasse olukorda, on eelnõus ette nähtud lapsehoiukulude hüvitamine 50% ulatuses. Kui vanem on välislähetuses ilma abikaasa või muu isikuta, kes võiks last hoida, hüvitatakse 90% lapsehoiu kuludest. Välistamaks võimalust, et teenistuja sõlmib lapsehoidmise lepingu mõne oma perekonnaliikmega, on ette nähtud, et sellisele isikule lapsehoidja palka ei hüvitata. Lähisugulasteks loetakse siin, analoogiliselt “Korruptsioonivastase seadusega,” teenistuja lähimaid perekonnaliikmeid, so vanemaid, vanavanemaid, õdesid-vendi, lapsi ja lapselapsi.

Üksikjuhtumite korral, mil teenistuja peab töökohustuste tõttu eemal viibima (nt mitmesse riiki akrediteeritud diplomaadi mitmepäevane lähetus) või on laps haige ega saa lasteaeda minna, võidakse hüvitada teenistujale lapsehoidmise kulu 90% ulatuses. Kui Eestis on enamikul lapsevanematel võimalik laps ajutiselt kellegi hoolde jätta, siis esinduse töötajatel tavaliselt sellist toetavat sotsiaalset võrgustikku ei ole. Siinkohal on oluline rõhutada, et nii mõneski riigis on keelatud last kas või lühikeseks ajaks üksi jätta. Niisuguste normidega arvestades on kehtestatud ka lapse, kelle lapsehoidmise kulud võidakse hüvitada vanusepiiriks 12 aastat.


§ 20. Hariduse omandamise kulude katmine või hüvitamine

Laste koolikulud kaetakse välisesinduse teenistujatele ka praegu. Samas on hüvitamise regulatsioon (määrus diplomaatide välisteenistustasu ja hüvituste kohta) üsna üldsõnaline, nähes lisaks õppemaksule ja õppematerjalile ette “muud kohustuslikud koolikulud”. Seega sõltub kulude hüvitamine praegu suuresti lapsevanema põhjendamis- ja veenmisoskusest. Eelnõu autorid on seisukohal, et välismaal koolis käimisega ei peaks kaasnema põhjendamatuid soodustusi Eestis õppimisega võrreldes ning nii nähakse selles määruses ette ammendav hüvitatavate kulude loetelu. Sinna hulka kuuluvad eelkõige õppemaks ning sellega seotud deposiidid (kõige suurem Välisministeeriumi  makstud õppemaks on olnud üle 300 000 krooni aastas; üldjuhul on see ligikaudu 100 000 krooni) ja kooli antud kohustuslikud õppematerjalid (nagu õpikud). Muid kooliga seotud kulutusi – pliiatsid, vormiriided, huviringid jms – ei hüvitata. Kui kool määrab lapsele õppekeele järeleaitamistunnid, hüvitatakse ka need. Erandjuhul on võimalik hüvitada ka lapse transpordikulud, eelkõige juhul, kui kool on teenistuja elukohast väga kaugel (Välisministeeriumi praktikas on juhus, mil teenistuja laps pidi koolis käima lähetuskoha naaberriigis). Hüvitise maksmine sõltub lapse vanusest ja koolikohustuse algusest asukohariigis. Üldiselt hüvitatakse hariduse omandamise kulud alates lapse 5. eluaastast; kui asukohariigis algab koolikohustus varem, mistõttu laps peab minema kohalikku üldhariduskooli, hüvitatakse ka noorema kui viieaastase lapse koolikulud.

Kuna Eesti välisteenistuses kehtib karjäärisüsteem, võib eeldada, et lapse vanem on karjääri jooksul välislähetuses mitu korda. Lapse haridustee jätkumise võimaldamiseks Eestis ja teistes riikides on oluline, et kooli valikul ei lähtutaks mitte ainult selle maksumusest või mugavusest. 

§ 21. Reisikulud

Selles paragrahvis käsitletakse nii puhkusele sõitu (VTS § 65 lg 1 p 6), lähetusse minekut ja sealt tagasitulekut (§ 65 lg 1 p 1) kui ka perekonnaliikmete küllatulekut (§ 68 lg 10). Jällegi kehtib põhimõte, et hüvitatakse odavaim pilet või muu sõidukulu.

Nagu praegugi, hüvitatakse teenistujale ja tema perekonnaliikmetele lähetusse suundumise ja sealt tagasi Eestisse tulemisega seotud kulud. Eestisse  puhkusele ja tagasi sõidu kulu hüvitamist on õigus kasutada üks kord lähetusaasta jooksul (s.o hüvitisi ei maksta osade kaupa ega lähetusaastate eest ette või tagantjärele). Hüvitise saamiseks ei pea teenistuja ja perekonnaliikmed reisima koos.

Kui kaasasolevatele perekonnaliikmetele hüvitatakse puhkuselesõidu kulud, siis teenistujale, kelle perekonnaliikmed ei ole temaga kaasas, hüvitatakse samadel alustel perekonnaliikmete küllasõidu kulud.

Hüvitatavate kulude all on silmas peetud ennekõike sõidupileteid või kütust (isikliku autoga reisimisel). Samas võib mõnel juhul olla õigustatud ka muude reisikulude hüvitamine. Seepärast nähakse ette, et kavandatavad kulutused tuleb lähetajaasutusega eelnevalt kooskõlastada. Kulud hüvitatakse tegelike ja kuludokumentidega tõestatud kulude ulatuses.

Kuna puhkusele- ja küllasõidu kulude hüvitis on seotud lähetuses veedetud ajaga, nähakse ette nende kulude proportsionaalne hüvitamine. Näiteks kui lähetustähtaeg on kolm ja pool aastat, siis hüvitatakse puhkusele sõit täies ulatuses kolmel lähetusaastal ning viimasel 50% ulatuses.

Samamoodi kehtiva korraga nähakse ette võimalus taotleda sõidukulude hüvitamist erakorraliste asjaolude korral, mis nõuavad teenistuja vältimatut Eestis viibimist (lõige 5). Sellise võimaluse annab ka VTS § 68 lõige 9. Ka võib selle lõike alusel käsitleda juhtumeid, kui näiteks teenistusülesannete laadi või asukohariigi olusid arvestades on põhjendatud teenistuja puhkuselesõit rohkem kui kord aastas.

Eelnõu 5. peatükis nähakse ette vastutus ja määruse jõustumine


§ 22. Vastutus

Käesolevas paragrahvis on sätestatud, et tasude ja hüvitiste õige väljamaksmise eest vastutab välisesinduse juht ning erialadiplomaadi või koosseisuvälise teenistuja puhul lähetajaministeeriumi kantsler. Tasude arvutamise aluseks olevate andmete õigsuse eest vastutab aga teenistuja.

Eelnõu terminoloogia

Eelnõus kasutatakse VTS ning teiste Eesti õigusaktide terminoloogiat. Uusi mõisteid eelnõuga ei looda, kuid täpsemalt määratletakse VTS-s kasutatav lähetusaasta mõiste. Eelnõu § 2 kohaselt loetakse lähetusaasta alguseks välislähetuse alguse kuupäev.

Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Euroopa õigus ei reguleeri eelnõus käsitletud küsimusi.

Määruse mõjud

Eelnõu jõustumine korrastab mitmesuguste lähetustasude regulatsiooni ja praktikat ning võimaldab kõigile teenistujatele – nii diplomaatidele, erialadiplomaatidele kui ka haldusteenistujatele – kohaldada ühtseid põhimõtteid. Hüvitistega seonduvad põhimõtted sätestatakse ühes määruses, mis annab neist parema ülevaate ja hõlbustab arusaamist.

Määruse rakendamise kulud ja eeldatavad tulud

Tehtud kalkulatsioonide põhjal suureneks riigieelarve kulu määruse jõustumisel võrreldes varasemaga järgmiselt. Abikaasatasude maksmiseks (uus tasuliik) on kavandatud 10,6 miljonit krooni arvestusega, et 2007.aastal on miinimumpalk 3300 krooni. Juhul, kui miinimumpalk peaks suurenema näiteks 4050-ni, siis oleks lisakulu 13 miljonit ja vaja läheb täiendavaid vahendeid. Välislähetustasude suurendamine maksab ca. 8,5 miljonit krooni, kaasasoleva lapse koolieelse lasteasutuse tasu hüvitamiseks on kavandatud 2 miljonit krooni. Kokku on suurenemine 21,1 miljonit. Muud hüvitised (kolimiskulud, reisikulud, kulud eluruumide üürimisele, laste koolituskulud jne.) võrreldes käesoleva aastaga olulist täiendavat kulu kaasa ei too.

Määruse jõustumine

Määrus jõustub koos „Välisteenistuse seaduse” jõustumisega 1. jaanuaril 2007.

Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks teistele ministeeriumidele eelnõude elektroonilise kooskõlastamise süsteemi e-Õigus kaudu. Eelnõu kooskõlastasid Haridus- ja Teadusministeerium, Kaitseministeerium, Kultuuriministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Rahandusministeerium ning Sotsiaalministeerium. Selgitused kooskõlastamisel tehtud märkuste arvestamise või arvestamata jätmise kohta on toodud seletuskirjale lisatud tabelis.

Urmas Paet

Välisminister

Jäta meelde ja levita

del.icio.us del.icio.us Facebook Facebook Google Google Twitter Twitter