Euroopa Liidu energiajulgeolek

Energiajulgeolekul puudub siiani kindel kokkulepitud mõiste ja metoodika selle hindamiseks. Erinevad riigid ja organisatsioonid määratlevad energiajulgeolekut erinevalt, kuid üldjuhul mõistetakse seda mõnes alljärgnevas tähenduses,

• varustuskindlus;
• sõltumatus impordist;
• infrastruktuuri julgeolek;
• tarnijate stabiilsus ja paljusus;
• energiaallikate mitmekesisus.

Energiajulgeolekut käsitletakse paljudes rahvusvahelistes organisatsioonides ja foorumitel. Eesti jaoks on olulisim energiajulgeolek kui ELi ühtse energiapoliitika osa. Liikmesriikide ja Euroopa Liidu kui terviku energiajulgeolekut mõjutavad menetletavad siseturu ning kliima- ja energiapoliitika õigusaktide eelnõud. Eesti seisukohalt vaadates ei ole võimalik pidada neid arutelusid ilma energiajulgeoleku küsimusi arvestamata (eelnõude mõju liikmesriikide energiajulgeolekule).

Euroopa Liidu energiajulgeoleku tagamiseks on vajalik tarnijate mitmekesistamine, täiendavate energiaühenduste rajamine liikmesriikide vahel ja toimiva energiaturu loomine Euroopa Liidus. 10. novembril 2010 Euroopa Komisjoni poolt avaldatud Energiastrateegia ja 17. novembril 2010 avaldatud Infrastruktuuri teatis koos energiaturu toimimist tagava 3. energiapaketi rakendamisega ning 7.09.2011 avaldatud EL-i energiapoliitika välismõõtme teatis on peamised vahendid selle eesmärgi saavutamiseks. Oluline on energiaprojektide finantseerimise seos uue finantsperspektiiviga 2014-2020.

Eesti probleemid energiavaldkonnas on eelkõige seotud julgeolekuaspektidega, nagu ühenduste puudumine või vähesus ning varustuskindluse ja sõltumatuse tagamine. Tulenevalt Eesti geograafilisest asendist, infrastruktuuri ajaloolisest kujunemisest ja olemasolevatest ühendustest on Eesti energiajulgeoleku võtmeküsimused teistsugused kui enamikus teistes liikmesriikides ning nende lahendamine kohati keerulisem ning kindlasti kallim. Seetõttu peab energiajulgeolek Eesti hinnangul hõlmama laiemat valdkonda ning sisaldama muu hulgas ka energiasüsteemi haavatavuse hindamist, elektri ja gaasi varustuskindluse tagamist ning ühenduste loomise vajadust nii Euroopa Liidu siseselt kui ka kolmandate riikidega.

Suhtluses kolmandate riikidega on oluline osa tarnehäirete ennetamisel või selleks valmisolekul võimalikult varajases staadiumis. Sel eesmärgil on loodud varajase hoiatuse mehhanism Venemaaga. Eesti toetab sarnase süsteemi loomist kõigi oluliste tarne- ja transiidiriikidega.

Tarnekindluse tagamise üks võimalusi on pikaajalised kahepoolsed lepingud tarnijariikidega. Eesti arvates peab Euroopa Komisjonil olema selles protsessis suurem roll, mille abil liigutakse ka ühendusepõhise lähenemise suunas, st läbirääkimisi erinevate tarnijatega võidakse pidada ühenduse tasemel, mitte ainult kahepoolselt.

Eestile on oluline, et energeetika-alaste lepingute sõlmimine kolmandate riikidega oleks läbipaistev. Liikmesriikidel peab olema kohustus teavitada enne kolmandate riikidega kokkulepete sõlmimist sellest nii komisjoni kui teisi liikmesmaid, kusjuures avaldada tuleks nii kokkulepete sisu kui ka nende võimalik mõju teistele liikmesriikidele.

Lisaks Euroopa Liidule on oma rolli energiajulgeoleku tagamisel määratlenud ka NATO ja Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA). NATO keskendub eelkõige kriitilise infrastruktuuri julgeoleku tagamisega seotud küsimustele, nagu liikmesriikide toetamine kriitilise energiainfrastruktuuri kaitsmisel viimaste palvel, riskide ja arengute üleüldine jälgimine ning hindamine ja kriisihaldus. IEA, millega Eesti soovib liituda pärast OECD liikmeks saamist, on hinnatuim energiaanalüüsiga tegelev rahvusvaheline organisatsioon, mis tegeleb lisaks ka energiavarude temaatikaga. Oma roll energiajulgeolekus on veel Rahvusvahelisel Aatomienergiaagentuuril (IAEA) ja regionaalsetel organisatsioonidel.

Lisalugemist:

Euroopa Komisjon
Taani eesistumise seisukohad EL energiapoliitika teemadel
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium