Euroopa Liidu energiajulgeolek

Energiajulgeolekul puudub ühtne mõiste ja metoodika selle hindamiseks. Erinevad riigid ja organisatsioonid määratlevad energiajulgeolekut erinevalt, kuid üldjuhul mõistetakse seda mõnes alljärgnevas tähenduses,

• varustuskindlus;
• sõltumatus impordist;
• infrastruktuuri julgeolek;
• tarnijate stabiilsus ja paljusus;
• energiaallikate mitmekesisus.

Energiajulgeolekut käsitletakse paljudes rahvusvahelistes organisatsioonides ja foorumitel. Eesti jaoks on olulisim energiajulgeolek kui ELi ühtse energiapoliitika osa. Nii näiteks kavatsetakse Euroopa Komisjoni 2008. aasta lõpus esitatavas 2. strateegilises energiaülevaates keskenduda eelkõige energiajulgeoleku küsimustele. Liikmesriikide ja Euroopa Liidu kui terviku energiajulgeolekut mõjutavad ka hetkel menetletavad siseturu ning kliima- ja energiapoliitika õigusaktide eelnõud. Eesti seisukohalt vaadates ei ole võimalik pidada neid arutelusid ilma energiajulgeoleku küsimusi arvestamata (eelnõude mõju liikmesriikide energiajulgeolekule).

Eesti probleemid energiavaldkonnas on eelkõige seotud julgeolekuaspektidega, nagu ühenduste puudumine ning varustuskindluse ja sõltumatuse tagamine. Tulenevalt Eesti geograafilisest asendist, infrastruktuuri ajaloolisest kujunemisest ja olemasolevatest ühendustest on Eesti energiajulgeoleku võtmeküsimused teistsugused kui enamikus teistes liikmesriikides ning nende lahendamine kohati keerulisem. Seetõttu peab energiajulgeolek Eesti hinnangul hõlmama laiemat valdkonda ning sisaldama muu hulgas ka energiasüsteemi haavatavuse hindamist, elektri varustuskindluse tagamist ning ühenduste loomise vajadust nii Euroopa Liidu siseselt kui ka kolmandate riikidega.

Suhtluses kolmandate riikidega on oluline osa tarnehäirete ennetamisel või selleks valmisolekul võimalikult varajases staadiumis. Sel eesmärgil on loodud varajase hoiatuse mehhanism Venemaaga. Eesti toetab sarnase süsteemi loomist kõigi oluliste tarne- ja transiidiriikidega.

Tarnekindluse tagamise üks võimalusi on pikaajalised kahepoolsed lepingud tarnijariikidega. Eesti arvates peab Euroopa Komisjonil olema selles protsessis suurem roll, mille abil liigutakse ka ühendusepõhise lähenemise suunas, st läbirääkimisi erinevate tarnijatega peetakse ühenduse tasemel, mitte kahepoolselt.

Eestile on oluline, et energeetika-alaste lepingute sõlmimine kolmandate riikidega oleks läbipaistev. Liikmesriikidel peab olema kohustus teavitada enne kolmandate riikidega kokkulepete sõlmimist sellest nii komisjoni kui teisi liikmesmaid, kusjuures avaldada tuleks nii kokkulepete sisu kui ka nende võimalik mõju teistele liikmesriikidele.

Tegevuste mõju hindamiseks energiajulgeolekule oleks vaja välja töötada Euroopa Komisjonis ja EL liikmesriikides üheselt mõistetav energiajulgeoleku definitsioon. See annab ka võimaluse luua EL liikmesriikide energiajulgeoleku hetkeolukorra adekvaatne võrdlev ülevaade.

Lisaks Euroopa Liidule on oma rolli energiajulgeoleku tagamisel määratlenud ka NATO ja Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA). NATO keskendub eelkõige kriitilise infrastruktuuri julgeoleku tagamisega seotud küsimustele, nagu liikmesriikide toetamine kriitilise energiainfrastruktuuri kaitsmisel viimaste palvel, riskide ja arengute üleüldine jälgimine ning hindamine ja kriisihaldus. IEA, millega Eesti soovib liituda pärast OECD liikmeks saamist, on hinnatuim energiaanalüüsiga tegelev rahvusvaheline organisatsioon, mis tegeleb lisaks ka energiavarude temaatikaga. Oma roll energiajulgeolekus on veel Rahvusvahelisel Aatomienergiaagentuuril (IAEA) ja regionaalsetel organisatsioonidel.

Lisalugemist:

Euroopa Komisjon
Prantsusmaa eesistumise ettepanekud energiajulgeoleku teemal
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium