SAATKONNAD JA VÄLISEESTI KOGUKONNAD
Eestlastel väljaspool Eestit on märkimisväärne osa meie ajaloos ja kultuuris ning eestluse edendamine maailmas on ka välisesinduste üks tegevusvaldkondi. Praegu elab väljaspool Eestit ligikaudu 160 tuhat eestlast, kõige enam Venemaal (üle 40 tuhande), Ameerika Ühendriikides, Kanadas, ja Rootsis (igas riigis ligikaudu 20 tuhat), Soomes (üle 10 tuhande), Austraalias ja Saksamaal (umbes 5 tuhat), aga ka Ukrainas, Gruusias, Lätis, Kasahstanis ja Suurbritannias.
Välis-eesti kogukondadel on oma seltsid, koolid, klubid ja sündmused, ent küllaltki tähelepanuväärne nii kogukondade kui ka saatkondade tegevuses on omavaheline koostöö.
Eestlased Soomes
Eesti ja Soome sõlmisid diplomaatilised suhted enam kui 80 aastat tagasi, ent läbikäimine praeguste Soome ja Eesti territooriumide vahel on sama vana kui Soome laht. Tihedamad sidemed tekkisid 19. sajandi keskel, eestvedajaks mõlema rahva teadlased, folkloorikogujad ja ärimehed. 20. sajandi esimese kümnendi lõpuks oli eestlastest moodustunud väike kogukond, umbes 2000 inimest, mis kasvas osaliselt just eesti üliõpilaste arvel. Tollastest üliõpilastest tuntuim on kahtlemata väljapaistev kirjanik ja ühiskonnategelane Hella Wuolijoki (sünd Murrik), kes hiljem jäigi Soome.
Eestlaseid lisandus ka seetõttu, et Soome pakkus rahulikku varjupaika Venemaa 1905. aasta revolutsiooni ajal. Poliitiliste pagulaste hulgas olid sellised tuntud kultuuriinimesed, nagu Friedebert Tuglas, Eduard Vilde, Nikolai Triik ja Konrad Mägi. Soome lahe põhjakallas pakkus tsaarivõimude eest kaitset Eesti iseseisvust taotlenud poliitikuile, kelle hulgas olid Konstantin Päts, Otto Strandman, Jaan Teemant. Ka Eesti nn tulivee- kaupmeestel oli põhjust soomlastega asju ajada, kuna Soomes kehtis aastatel 1919-1932 kuiv seadus.
1933. aastal valmis Helsingi Kaivopuistos ajalooline hoone – esimene Eesti riigi ehitatud saatkonnahoone, kus praegugi tegutseb Eesti saatkond. Neil aastail elas Helsingis 500 ja mujal Soomes 1500 eestlast. Aktiivsemad olid üliõpilased. Helsingi Ülikooli juures tegutses soome-eesti üliõpilasklubi, tähistati soome-eesti üliõpilaspäevi. Soomes tegutses ka mitmeid eesti seltse.
Soome vabaduse ja Eesti au eest võitles Jätkusõjas üle 3000 eestlase, kellest praeguseks on elus paarsada. 1944. aastal naasis suur osa nn soomepoistest Eestisse, kus paljud neist langesid uute võimude repressioonide ohvriks. Pärast Jätkusõda katkesid suhted Eesti ja Soome vahel pikaks ajaks.
Laevaliiklus Soome ja Eesti vahel taastus 1965. aastal ja suuresti tänu Soome president Urho Kaleva Kekkoneni Eesti-visiidile 1964. aastal. Eestist Soome reisivate inimeste arv jäi siiski väga tagasihoidlikuks kuni 1980. aastate lõpuni.
1991. aastal alustas Helsingis aadressil Mariankatu 8b tööd Eesti kultuuripunkt, millest hiljem kasvas välja saatkond. Kultuuripunkti ruumides tegutses 1991. aasta augustis mitteametlik Eesti välisministeerium, kus välisminister Lennart Meri juhendamisel hakati välisriikidelt taotlema Eesti iseseisvuse taastunnustamist. 2001. aasta augustis avasid presidendid Mauno Koivisto ja Lennart Meri Mariankatu 8b hoonel mälestustahvli tähistamaks Eesti taasiseseisvumise 10. aastapäeva. Eesti saatkond kolis oma ajaloolisesse hoonesse Kaivopuistos tagasi 1995. aastal.
Kui 1986. aastal elas Soomes ligikaudu 500 inimest, kelle emakeeleks oli eesti keel, siis kuus aastat hiljem oli Soomes juba enam kui 4000 Eestist saabunut, kellest põhilise osa moodustasid Soome tagasi pöördunud ingerlased. Praegu on Soomes üle 10 000 eestlase, neist 75% elab Lõuna-Soome linnades.
Viimasel ajal on Soomes sagedaseks arutlusteemaks massiline eestlastest tööjõu invasioon pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga ja mõningate ennustuste kohaselt kolib siis Soome koguni ligi pool Eesti tööealisest elanikkonnast. Seevastu realistid prognoosivad, et esimesel viiel aastal pärast Euroopa Liiduga liitumist saabub Soome tööle umbes 1500 eestlast aastas. Samas, arvestades rahvastiku vananemist, võib paarikümne aasta pärast kujuneda hoopis olukord, kus suure osa mõlema riigi maksumaksjaist moodustab hoopis kolmandatest riikidest saabunud tööjõud. See perspektiiv lisab globaliseeruvas maailmas ka Soome-Eesti suhetele uue mõõtme.
Kattri-Helina Raba
EV Suursaatkond Soomes, pressidiplomaat
Saksamaa. Saatkond ja kogukond
Öeldakse, et kus on koos kaks eestlast, on arvamusi vähemalt kolm. Nõnda "eestlaslikult" on viimase 10 aasta jooksul tihti kujunenud suhted ka Eesti Vabariigi esinduste ja kohaliku kaasmaalaste kogukondade vahel, eelkõige neis pealinnades, kus meie ajalooline kogukond on rahvarohke ning kuhu hiljem on asutatud (või taasasutatud) saatkond.
Saatkonna ja kogukonna suhted on reeglina sõbralikud, viisakad ja asjalikud. Loomulik, et teeme tihedalt koostööd ja ajame ühist Eesti asja. Ent mõnikord võib esinduste ja kogukondade vahekorras esineda armukadedust, kosta mürinat ja lüüa välku.
Miks lööb vahel välja selline mõlemapoolne üliemotsionaalsus? Eesmärgiga olemasolevat head koostööd veelgi tugevdada, esitaksin kolm momenti, mis mõjutavad esinduse ja kogukonna teineteisemõistmist.
1. Esinduse ja eesti kogukonna roll asukohamaa võimudega suheldes.
Taasiseseisvumisest saadik on väliseestlus otsinud endale uut rolli. Varem koosnes kogukond pagulastest, kes Jumal tänatud pidasid õigeks esineda Eesti huvide kaitseks siis, kui riik ise seda vaevalt teha sai. Kõik muutus pärast 1991. aastat ja esinduste tekkimist ning nüüd ajame mõlemad ühist Eesti asja. Samas teeme seda aga erineval moel ja erinevatele (mõnikord kattuvatele) sihtgruppidele. Kogukonnad funktsioneerivad eeskätt kui valitsusvälised organisatsioonid elik NGO-d, esindused järgivad aga peamiselt (kuigi mitte ainult) asukohamaa või rahvusvahelise organisatsiooni ametlikku liini. Tänapäeva kogukond on ehk leidnud, et neist hiljem tekkinud esindus oma sageli vahelduvate (ja noorevõitu) diplomaatidega ei mõista kohalikku olukorda alati sama hästi kui nemad ise, paljud kogukonna liikmed on ju aastakümneid asukohamaal elanud, tunnevad paremini olusid, tunnetavad keelenüansse ning oskavad lobby-tööd teha. Esindus omakorda peab kogukonna hoiakut mõnikord üleolevaks ja isegi asjatundmatuks. Esinduse arvates kipuvad kogukond ja tema liidrid saatkonda sageli õpetama olukorras, kus kogukond tunneb küll hästi asukohamaad, ent Eestit on külastatud parimal juhul vaid korra ja nad pole nii informeeritud kui esindus ega tea Eesti kaasaegseid prioriteete ning eelistatud taktikat püstitatud eesmärkide saavutamiseks. Fakt on see, et mõlemad suhtumised on puudulikud: tegelikult on meie diplomaadid praeguseks kogenud ning korraliku väljaõppega professionaalid. Diplomaatidel omakorda on enam võimalusi mõista ja hinnata kogukonna kogemusi ja võtta pakutud abi vastu, kui see on sobilik ja vajalik.
2. Diplomaadi roll erapooletu riigiesindajana.
Eesti valimiste tulemused välismaal näitavad, et suur osa seal elavaid Eesti kodanikke suhtub Eesti sisepoliitikasse teatud suunitlusega. Põgenemise tagajärjel ja ajaloolistel põhjustel on see igati mõistetav. Pealegi koosnevad kogukonnad reeglina asukohamaa kodanikest, kel on valijana asukohamaa poliitikute hulgas oma soosikud ja negatiivsed kangelased. Sellepärast suutsidki kogukonnad okupatsiooniajal nii palju head teha, et avaldasid kodanikupoolset survet oma riikidele Eesti nimel. Ka esinduse töötajad on Eesti kodanikud, ent samaaegselt riigiametnikud, kes esindavad tervet Eesti riiki, mitte ühte Eesti poliitilistest rühmitustest. Loomulikult on Eesti demokraatlik riik ja igaühel on õigus oma arvamusele, ent kuna diplomaadi lojaalsus kuulub riigile, mitte ühele või teisele valitule, ei ole mõtet paluda diplomaadilt analüüsi Eesti sisepoliitilistel teemadel. Ka riigiametnikul on oma eelistused, aga maksimaalne, mida ta teha saab, on erakondliku maastiku selgitamine, mitte sellele hinnangu andmine. Selline hoiak frustreerib kogukonda, kes oletab, et iga korralikult mõtlev inimene arvab täpselt nii, nagu nemadki. Professionaalne diplomaat ei tohi avalikus kohas oma poliitilisi eelistusi välja öelda, mis aga ei tähenda, et riigiametnik on nõrga analüüsivõimega, vaid ta mõistab oma kohustusi.
3. Esinduse olek ja roll.
Reeglina on kogukond esinduse üle uhke. Olles aastaid välismaal Eesti vabadusvõitlusele kaasa aidanud, tähendab taastatud või loodud saatkond paljudele kohalikele eestlastele nende eluunistuse täitumist. Seda uhkustunnet tajusime viimati näiteks Berliini saatkonna taasavamisel 2001. aasta sügisel, kus mitmed külalised olid pisarateni liigutatud. Paraku on ka teistsugust suhtumist: mõnikord levib kohalikes kogukondades arvamus, et Eesti saatkond võrdub Eesti Majaga või peaks täitma vallamaja rolli. Kirjeldatud arvamuse pooldajad käsitlevad saatkonda kohana, kus veeretatakse mõnusalt juttu, käiakse saunas, seal toimuvad peod ja - miks ka mitte -, ruumid on ju olemas ja oleks häbi, kui esindus ei annaks neid kohalikule kogukonnale kasutamiseks. See aga oleks Eesti maksumaksja raha raiskamine, sest milline on saatkondade tegelik funktsioon? Fakt on, et esindus on riigiasutus. Kogukonnale on ta järelikult paik, kus saab ajada konsulaarasju ja kus ideaalis pakub eesti kunst silmarõõmu ja eesti muusika hingerahu. Eelkõige on esindus aga riigi käepikendus välismaal, kus kehtivad kindlad reeglid, kus tuleb kinni pidada julgeolekut kindlustavatest seadustest ja kus esmajärjekorras tehakse tööd. Tehakse koostööd asukohamaa valitsuse, parlamendi, äritegelaste, meediaesindajate, kultuuriinimeste ja paljude teistega, ühesõnaga, kõigi nendega, kellele on vaja Eestit "müüa". Tõsi on, et töö ei hõlma peamiselt kogukonda, kes ei maksa Eestile makse ning kelle huve esindus asukohamaal kaitsta ei saa, kui tegemist on asukohamaa kodanikega. Piltlikult öeldes saab igat kogukonna liiget kostitada ühe asukohamaa partneri arvelt. Sest ressursid on piiratud, eriti Eesti riigi jaoks.
Lõpuks tuleb tõdeda, et esindused vajavad kogukondi sama palju kui kogukonnad esindusi. Olen veendunud, et kui mõlemad pooled süveneksid teise poole vaatevinklisse, oleks saatkondade ja kogukondade vahekorras vähem äikest ja rohkem päikest.
Riina Kionka
EV suursaadik Saksamaal
Eestlus Venemaal
1989. aasta rahvaloenduse põhjal luges ennast eestlaseks 46 tuhat Venemaa territooriumil elavat inimest, neist pooled pidasid eesti keelt emakeeleks. Seega elab väljaspool Eestit kõige rohkem eestlasi just Venemaal. Erinevalt väliseestlastest Läänes, kellel sidemete hoidmine kodumaaga viimasel kümnendil on hõlbustunud, on idaeestlaste suhtlemine Kodu-Eestiga muutunud keerulisemaks, sest Eestisse pääsemiseks peab ületama riigipiiri; rongi- ja lennukiliiklus, Eesti ajalehtede, ajakirjade tellimine on oluliselt kallinenud. Eesti esinduste ülesandeks Venemaal on vaatamata kõigele aidata rahvuskaaslastel hoida sidet ajaloolise kodumaaga. Esinduste konsulaarosakondade abil saavad eestlased taotleda Eesti kodakondsust või elamisluba etnilise eestlasena ning abi viisade vormistamisel.
Vahemaad Kodu-Eestiga aitavad vähendada esinduste töötajate külaskäigud eesti kogukondade juurde. 2001. aastal käisid Eesti diplomaadid külas Krasnojarski krais asuva Haidaki küla eestlastel ning Juzhnaja Livonia külas Primorje krais ning Vladivostokis. Krasnojarskis tähistasime koos sealsete eestlastega Eesti Vabariigi 83. aastapäeva ja kohaliku Eesti Seltsi 10. aastapäeva, Moskva saatkonna konsulid on käinud külas Punase Lageda eestlastel.
2001. aasta kevadel käis Eesti Moskva saatkonna delegatsioon Ülem-Suetuki küla koolis viimase lõpukella aktusel. Külaskäike Siberis elavate rahvuskaaslaste juurde võib pidada omamoodi tagasipöördumiseks ühiste juurte juurde, sest sealsetes eesti külades on püsinud Kodu-Eestis ammu ununenud traditsioonid. Näiteks Ülem-Suetuki külas kuuldud puhkpilliorkester ja külapoiste lemmikspordiala maadlust jälgides võis selgelt ette kujutada ärkamisaja aegset eesti küla enam kui sada aastat tagasi.
Suetuklaste eesti keel kõlab Eesti külaliste jaoks samuti arhailiselt (osaliselt ka tugeva soome keele mõju tõttu, sest 150 aastat tagasi loodud Ülem-Suetuk oli algselt eesti-soome segaküla). Alates 2000. aasta sügisest õpetab sealsele 40 külalapsele eesti keelt Eesti Haridusministeeriumi poolt saadetud õpetaja, kelle roll külas ei piirdu üksnes keeletundide andmisega: "kuoliõpetaja Eestist" on külas eesti kultuuri ja Kodu-Eesti elu vahendajaks sealsele rahvale. Tänu haridus- ja välisministeeriumile on kooli raamatukogu viimase paari aastaga saanud tublit täiendust eestikeelsete raamatute ja eesti muusika näol. Iga nädala lõpus toimuvatel küla tantsupidudel võib nüüd lisaks vene tantsulugudele kuulda näiteks eurolaule "Kaelakee hääl" või "Everybody".
Venemaa eestlaskond ei ole homogeenne tervik. Kui Siberi eesti külades elavad eestlased on sinna enamasti 19. sajandi teisel poolel, 20. sajandi alul Eestist väljarännanute järglased, siis Moskva Eesti kogukonna põhiosa moodustavad 1950-2000 aastatel Moskvas kõrgkoolidesse õppima asunud ja pärast õpinguid sinna tööle jäänud eestlased. Sealseid eestlasi ühendav Moskva Eesti Selts peab oma koosolekuid saatkonnas, Seltsi korraldatavad pühapäevakool ja keeltekursused toimuvad samuti saatkonna ruumides.
Peterburi eestlaste keskuseks on taas kujunemas 1860. aastal sisse õnnistatud Jaani kirik. 1997-1999 aastal rüüstatud ja tühjaks varastatud kiriku taastamiseks kultuurikeskuseks on valminud eskiisprojekt, 2000. aastal loodud Jaani Kiriku Fondi (esimees Eesti konsul Peterburis Jüri Trei) algatusel on läbi viidud kirikuhoone korrastamistöid ja talguid. Tulevikus peaks Jaani kirikus saama ruumid Eesti Evangeelne Luterlik Jaani Kogudus, Eesti Kultuuriselts, Eesti Pühapäevakool, ajalehe Peterburi Teataja toimkond.
Kristel Kase
EV Suursaatkond Venemaal, pressidiplomaat
Eestlased Kanadas
Eesti välisesinduste töötajad hoiavad ja viivad edasi häid suhteid oma rahvakilluga asukohamaal. Eelkõige osutab saatkond konsulaarteenuseid. Kuna Kanada eestlaskond elab laiali üle kogu maa, Halifaxist Atlandi rannikul kuni Vancouverini Läänerannikul, siis toiminguid, mida posti teel korraldada ei saa, teeme tihti ka väljaspool ametiruume. Sagedased on tööreisid Torontosse, kus elavad pooled ligi kahekümnest tuhandest Kanada eestlasest, aga ka kaugemale.
2000. aastal avatud saatkonna ülesehitamisel pakkusid kohalikud inimesed abi alates heast nõust kuni logistiliste küsimuste lahendamiseni. Otse loomulik, et nii Ottawa Eesti Seltsi kui ka grupi Action Estonia koosolekud toimuvad tihti saatkonna raamatukogutoas.
Eesti võimalus saada kutset NATO-sse sõltub nii meie endi ettevalmistustest kui ka liikmesriikide valitsustest. NATO riikide valitsustele on seejuures oluline teada anda, et meie kaasmaalaskond, kes Kanadas on ka valijad, toetavad Eesti püüdlusi ja annavad sellest kõvahäälselt teada. Näiteks korraldas Kanada Kesk- ja Ida-Euroopa rahvaste nõukogu suuresti eestlaste, lätlaste ja leedulaste eestvedamisel 2001. aastal Torontos NATO laienemise teemalise konverentsi, mis oli heaks foorumiks Eesti, Läti ja Leedu esindajaile oma seisukohtade esitamiseks ja tõi kokku Kanada poliitikuid ja valitsusametnikke, akadeemiliste ringkondade esindajaid ja üliõpilasi.
Ette võib tulla ka esmapilgul üllatavaid seoseid väliseesti kultuuritegevuse ja Eesti diplomaatilise tegevuse ajaloos. Eesti Maja ruumes Torontos asub näiteks Eesti Keskarhiiv Kanadas, kus pagulastegevuse materjalide kõrval on tallel palju nii Esticat kui Estonicat. Mõni aeg tagasi köitis seal uurijate tähelepanu mitmest kaustast koosnev säilik Eesti-teemaliste artiklitega Inglismaa ajakirjandusest aastatel 1923–1968. Tänaseks on kogu materjal võetud mikrofilmile, säilitamaks unikaalset kogu ajaloouurijatele. Kogumistööd on aga teinud Eesti diplomaadid ja materjal on pärit Eesti Vabariigi Londoni suursaatkonnast.
Sulev Roostar
EV Suursaatkond Kanadas, ajutine asjur
Välis-eesti kogukondadel on oma seltsid, koolid, klubid ja sündmused, ent küllaltki tähelepanuväärne nii kogukondade kui ka saatkondade tegevuses on omavaheline koostöö.
Eestlased Soomes
Eesti ja Soome sõlmisid diplomaatilised suhted enam kui 80 aastat tagasi, ent läbikäimine praeguste Soome ja Eesti territooriumide vahel on sama vana kui Soome laht. Tihedamad sidemed tekkisid 19. sajandi keskel, eestvedajaks mõlema rahva teadlased, folkloorikogujad ja ärimehed. 20. sajandi esimese kümnendi lõpuks oli eestlastest moodustunud väike kogukond, umbes 2000 inimest, mis kasvas osaliselt just eesti üliõpilaste arvel. Tollastest üliõpilastest tuntuim on kahtlemata väljapaistev kirjanik ja ühiskonnategelane Hella Wuolijoki (sünd Murrik), kes hiljem jäigi Soome.
Eestlaseid lisandus ka seetõttu, et Soome pakkus rahulikku varjupaika Venemaa 1905. aasta revolutsiooni ajal. Poliitiliste pagulaste hulgas olid sellised tuntud kultuuriinimesed, nagu Friedebert Tuglas, Eduard Vilde, Nikolai Triik ja Konrad Mägi. Soome lahe põhjakallas pakkus tsaarivõimude eest kaitset Eesti iseseisvust taotlenud poliitikuile, kelle hulgas olid Konstantin Päts, Otto Strandman, Jaan Teemant. Ka Eesti nn tulivee- kaupmeestel oli põhjust soomlastega asju ajada, kuna Soomes kehtis aastatel 1919-1932 kuiv seadus.
1933. aastal valmis Helsingi Kaivopuistos ajalooline hoone – esimene Eesti riigi ehitatud saatkonnahoone, kus praegugi tegutseb Eesti saatkond. Neil aastail elas Helsingis 500 ja mujal Soomes 1500 eestlast. Aktiivsemad olid üliõpilased. Helsingi Ülikooli juures tegutses soome-eesti üliõpilasklubi, tähistati soome-eesti üliõpilaspäevi. Soomes tegutses ka mitmeid eesti seltse.
Soome vabaduse ja Eesti au eest võitles Jätkusõjas üle 3000 eestlase, kellest praeguseks on elus paarsada. 1944. aastal naasis suur osa nn soomepoistest Eestisse, kus paljud neist langesid uute võimude repressioonide ohvriks. Pärast Jätkusõda katkesid suhted Eesti ja Soome vahel pikaks ajaks.
Laevaliiklus Soome ja Eesti vahel taastus 1965. aastal ja suuresti tänu Soome president Urho Kaleva Kekkoneni Eesti-visiidile 1964. aastal. Eestist Soome reisivate inimeste arv jäi siiski väga tagasihoidlikuks kuni 1980. aastate lõpuni.
1991. aastal alustas Helsingis aadressil Mariankatu 8b tööd Eesti kultuuripunkt, millest hiljem kasvas välja saatkond. Kultuuripunkti ruumides tegutses 1991. aasta augustis mitteametlik Eesti välisministeerium, kus välisminister Lennart Meri juhendamisel hakati välisriikidelt taotlema Eesti iseseisvuse taastunnustamist. 2001. aasta augustis avasid presidendid Mauno Koivisto ja Lennart Meri Mariankatu 8b hoonel mälestustahvli tähistamaks Eesti taasiseseisvumise 10. aastapäeva. Eesti saatkond kolis oma ajaloolisesse hoonesse Kaivopuistos tagasi 1995. aastal.
Kui 1986. aastal elas Soomes ligikaudu 500 inimest, kelle emakeeleks oli eesti keel, siis kuus aastat hiljem oli Soomes juba enam kui 4000 Eestist saabunut, kellest põhilise osa moodustasid Soome tagasi pöördunud ingerlased. Praegu on Soomes üle 10 000 eestlase, neist 75% elab Lõuna-Soome linnades.
Viimasel ajal on Soomes sagedaseks arutlusteemaks massiline eestlastest tööjõu invasioon pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga ja mõningate ennustuste kohaselt kolib siis Soome koguni ligi pool Eesti tööealisest elanikkonnast. Seevastu realistid prognoosivad, et esimesel viiel aastal pärast Euroopa Liiduga liitumist saabub Soome tööle umbes 1500 eestlast aastas. Samas, arvestades rahvastiku vananemist, võib paarikümne aasta pärast kujuneda hoopis olukord, kus suure osa mõlema riigi maksumaksjaist moodustab hoopis kolmandatest riikidest saabunud tööjõud. See perspektiiv lisab globaliseeruvas maailmas ka Soome-Eesti suhetele uue mõõtme.
Kattri-Helina Raba
EV Suursaatkond Soomes, pressidiplomaat
Saksamaa. Saatkond ja kogukond
Öeldakse, et kus on koos kaks eestlast, on arvamusi vähemalt kolm. Nõnda "eestlaslikult" on viimase 10 aasta jooksul tihti kujunenud suhted ka Eesti Vabariigi esinduste ja kohaliku kaasmaalaste kogukondade vahel, eelkõige neis pealinnades, kus meie ajalooline kogukond on rahvarohke ning kuhu hiljem on asutatud (või taasasutatud) saatkond.
Saatkonna ja kogukonna suhted on reeglina sõbralikud, viisakad ja asjalikud. Loomulik, et teeme tihedalt koostööd ja ajame ühist Eesti asja. Ent mõnikord võib esinduste ja kogukondade vahekorras esineda armukadedust, kosta mürinat ja lüüa välku.
Miks lööb vahel välja selline mõlemapoolne üliemotsionaalsus? Eesmärgiga olemasolevat head koostööd veelgi tugevdada, esitaksin kolm momenti, mis mõjutavad esinduse ja kogukonna teineteisemõistmist.
1. Esinduse ja eesti kogukonna roll asukohamaa võimudega suheldes.
Taasiseseisvumisest saadik on väliseestlus otsinud endale uut rolli. Varem koosnes kogukond pagulastest, kes Jumal tänatud pidasid õigeks esineda Eesti huvide kaitseks siis, kui riik ise seda vaevalt teha sai. Kõik muutus pärast 1991. aastat ja esinduste tekkimist ning nüüd ajame mõlemad ühist Eesti asja. Samas teeme seda aga erineval moel ja erinevatele (mõnikord kattuvatele) sihtgruppidele. Kogukonnad funktsioneerivad eeskätt kui valitsusvälised organisatsioonid elik NGO-d, esindused järgivad aga peamiselt (kuigi mitte ainult) asukohamaa või rahvusvahelise organisatsiooni ametlikku liini. Tänapäeva kogukond on ehk leidnud, et neist hiljem tekkinud esindus oma sageli vahelduvate (ja noorevõitu) diplomaatidega ei mõista kohalikku olukorda alati sama hästi kui nemad ise, paljud kogukonna liikmed on ju aastakümneid asukohamaal elanud, tunnevad paremini olusid, tunnetavad keelenüansse ning oskavad lobby-tööd teha. Esindus omakorda peab kogukonna hoiakut mõnikord üleolevaks ja isegi asjatundmatuks. Esinduse arvates kipuvad kogukond ja tema liidrid saatkonda sageli õpetama olukorras, kus kogukond tunneb küll hästi asukohamaad, ent Eestit on külastatud parimal juhul vaid korra ja nad pole nii informeeritud kui esindus ega tea Eesti kaasaegseid prioriteete ning eelistatud taktikat püstitatud eesmärkide saavutamiseks. Fakt on see, et mõlemad suhtumised on puudulikud: tegelikult on meie diplomaadid praeguseks kogenud ning korraliku väljaõppega professionaalid. Diplomaatidel omakorda on enam võimalusi mõista ja hinnata kogukonna kogemusi ja võtta pakutud abi vastu, kui see on sobilik ja vajalik.
2. Diplomaadi roll erapooletu riigiesindajana.
Eesti valimiste tulemused välismaal näitavad, et suur osa seal elavaid Eesti kodanikke suhtub Eesti sisepoliitikasse teatud suunitlusega. Põgenemise tagajärjel ja ajaloolistel põhjustel on see igati mõistetav. Pealegi koosnevad kogukonnad reeglina asukohamaa kodanikest, kel on valijana asukohamaa poliitikute hulgas oma soosikud ja negatiivsed kangelased. Sellepärast suutsidki kogukonnad okupatsiooniajal nii palju head teha, et avaldasid kodanikupoolset survet oma riikidele Eesti nimel. Ka esinduse töötajad on Eesti kodanikud, ent samaaegselt riigiametnikud, kes esindavad tervet Eesti riiki, mitte ühte Eesti poliitilistest rühmitustest. Loomulikult on Eesti demokraatlik riik ja igaühel on õigus oma arvamusele, ent kuna diplomaadi lojaalsus kuulub riigile, mitte ühele või teisele valitule, ei ole mõtet paluda diplomaadilt analüüsi Eesti sisepoliitilistel teemadel. Ka riigiametnikul on oma eelistused, aga maksimaalne, mida ta teha saab, on erakondliku maastiku selgitamine, mitte sellele hinnangu andmine. Selline hoiak frustreerib kogukonda, kes oletab, et iga korralikult mõtlev inimene arvab täpselt nii, nagu nemadki. Professionaalne diplomaat ei tohi avalikus kohas oma poliitilisi eelistusi välja öelda, mis aga ei tähenda, et riigiametnik on nõrga analüüsivõimega, vaid ta mõistab oma kohustusi.
3. Esinduse olek ja roll.
Reeglina on kogukond esinduse üle uhke. Olles aastaid välismaal Eesti vabadusvõitlusele kaasa aidanud, tähendab taastatud või loodud saatkond paljudele kohalikele eestlastele nende eluunistuse täitumist. Seda uhkustunnet tajusime viimati näiteks Berliini saatkonna taasavamisel 2001. aasta sügisel, kus mitmed külalised olid pisarateni liigutatud. Paraku on ka teistsugust suhtumist: mõnikord levib kohalikes kogukondades arvamus, et Eesti saatkond võrdub Eesti Majaga või peaks täitma vallamaja rolli. Kirjeldatud arvamuse pooldajad käsitlevad saatkonda kohana, kus veeretatakse mõnusalt juttu, käiakse saunas, seal toimuvad peod ja - miks ka mitte -, ruumid on ju olemas ja oleks häbi, kui esindus ei annaks neid kohalikule kogukonnale kasutamiseks. See aga oleks Eesti maksumaksja raha raiskamine, sest milline on saatkondade tegelik funktsioon? Fakt on, et esindus on riigiasutus. Kogukonnale on ta järelikult paik, kus saab ajada konsulaarasju ja kus ideaalis pakub eesti kunst silmarõõmu ja eesti muusika hingerahu. Eelkõige on esindus aga riigi käepikendus välismaal, kus kehtivad kindlad reeglid, kus tuleb kinni pidada julgeolekut kindlustavatest seadustest ja kus esmajärjekorras tehakse tööd. Tehakse koostööd asukohamaa valitsuse, parlamendi, äritegelaste, meediaesindajate, kultuuriinimeste ja paljude teistega, ühesõnaga, kõigi nendega, kellele on vaja Eestit "müüa". Tõsi on, et töö ei hõlma peamiselt kogukonda, kes ei maksa Eestile makse ning kelle huve esindus asukohamaal kaitsta ei saa, kui tegemist on asukohamaa kodanikega. Piltlikult öeldes saab igat kogukonna liiget kostitada ühe asukohamaa partneri arvelt. Sest ressursid on piiratud, eriti Eesti riigi jaoks.
Lõpuks tuleb tõdeda, et esindused vajavad kogukondi sama palju kui kogukonnad esindusi. Olen veendunud, et kui mõlemad pooled süveneksid teise poole vaatevinklisse, oleks saatkondade ja kogukondade vahekorras vähem äikest ja rohkem päikest.
Riina Kionka
EV suursaadik Saksamaal
Eestlus Venemaal
1989. aasta rahvaloenduse põhjal luges ennast eestlaseks 46 tuhat Venemaa territooriumil elavat inimest, neist pooled pidasid eesti keelt emakeeleks. Seega elab väljaspool Eestit kõige rohkem eestlasi just Venemaal. Erinevalt väliseestlastest Läänes, kellel sidemete hoidmine kodumaaga viimasel kümnendil on hõlbustunud, on idaeestlaste suhtlemine Kodu-Eestiga muutunud keerulisemaks, sest Eestisse pääsemiseks peab ületama riigipiiri; rongi- ja lennukiliiklus, Eesti ajalehtede, ajakirjade tellimine on oluliselt kallinenud. Eesti esinduste ülesandeks Venemaal on vaatamata kõigele aidata rahvuskaaslastel hoida sidet ajaloolise kodumaaga. Esinduste konsulaarosakondade abil saavad eestlased taotleda Eesti kodakondsust või elamisluba etnilise eestlasena ning abi viisade vormistamisel.
Vahemaad Kodu-Eestiga aitavad vähendada esinduste töötajate külaskäigud eesti kogukondade juurde. 2001. aastal käisid Eesti diplomaadid külas Krasnojarski krais asuva Haidaki küla eestlastel ning Juzhnaja Livonia külas Primorje krais ning Vladivostokis. Krasnojarskis tähistasime koos sealsete eestlastega Eesti Vabariigi 83. aastapäeva ja kohaliku Eesti Seltsi 10. aastapäeva, Moskva saatkonna konsulid on käinud külas Punase Lageda eestlastel.
2001. aasta kevadel käis Eesti Moskva saatkonna delegatsioon Ülem-Suetuki küla koolis viimase lõpukella aktusel. Külaskäike Siberis elavate rahvuskaaslaste juurde võib pidada omamoodi tagasipöördumiseks ühiste juurte juurde, sest sealsetes eesti külades on püsinud Kodu-Eestis ammu ununenud traditsioonid. Näiteks Ülem-Suetuki külas kuuldud puhkpilliorkester ja külapoiste lemmikspordiala maadlust jälgides võis selgelt ette kujutada ärkamisaja aegset eesti küla enam kui sada aastat tagasi.
Suetuklaste eesti keel kõlab Eesti külaliste jaoks samuti arhailiselt (osaliselt ka tugeva soome keele mõju tõttu, sest 150 aastat tagasi loodud Ülem-Suetuk oli algselt eesti-soome segaküla). Alates 2000. aasta sügisest õpetab sealsele 40 külalapsele eesti keelt Eesti Haridusministeeriumi poolt saadetud õpetaja, kelle roll külas ei piirdu üksnes keeletundide andmisega: "kuoliõpetaja Eestist" on külas eesti kultuuri ja Kodu-Eesti elu vahendajaks sealsele rahvale. Tänu haridus- ja välisministeeriumile on kooli raamatukogu viimase paari aastaga saanud tublit täiendust eestikeelsete raamatute ja eesti muusika näol. Iga nädala lõpus toimuvatel küla tantsupidudel võib nüüd lisaks vene tantsulugudele kuulda näiteks eurolaule "Kaelakee hääl" või "Everybody".
Venemaa eestlaskond ei ole homogeenne tervik. Kui Siberi eesti külades elavad eestlased on sinna enamasti 19. sajandi teisel poolel, 20. sajandi alul Eestist väljarännanute järglased, siis Moskva Eesti kogukonna põhiosa moodustavad 1950-2000 aastatel Moskvas kõrgkoolidesse õppima asunud ja pärast õpinguid sinna tööle jäänud eestlased. Sealseid eestlasi ühendav Moskva Eesti Selts peab oma koosolekuid saatkonnas, Seltsi korraldatavad pühapäevakool ja keeltekursused toimuvad samuti saatkonna ruumides.
Peterburi eestlaste keskuseks on taas kujunemas 1860. aastal sisse õnnistatud Jaani kirik. 1997-1999 aastal rüüstatud ja tühjaks varastatud kiriku taastamiseks kultuurikeskuseks on valminud eskiisprojekt, 2000. aastal loodud Jaani Kiriku Fondi (esimees Eesti konsul Peterburis Jüri Trei) algatusel on läbi viidud kirikuhoone korrastamistöid ja talguid. Tulevikus peaks Jaani kirikus saama ruumid Eesti Evangeelne Luterlik Jaani Kogudus, Eesti Kultuuriselts, Eesti Pühapäevakool, ajalehe Peterburi Teataja toimkond.
Kristel Kase
EV Suursaatkond Venemaal, pressidiplomaat
Eestlased Kanadas
Eesti välisesinduste töötajad hoiavad ja viivad edasi häid suhteid oma rahvakilluga asukohamaal. Eelkõige osutab saatkond konsulaarteenuseid. Kuna Kanada eestlaskond elab laiali üle kogu maa, Halifaxist Atlandi rannikul kuni Vancouverini Läänerannikul, siis toiminguid, mida posti teel korraldada ei saa, teeme tihti ka väljaspool ametiruume. Sagedased on tööreisid Torontosse, kus elavad pooled ligi kahekümnest tuhandest Kanada eestlasest, aga ka kaugemale.
2000. aastal avatud saatkonna ülesehitamisel pakkusid kohalikud inimesed abi alates heast nõust kuni logistiliste küsimuste lahendamiseni. Otse loomulik, et nii Ottawa Eesti Seltsi kui ka grupi Action Estonia koosolekud toimuvad tihti saatkonna raamatukogutoas.
Eesti võimalus saada kutset NATO-sse sõltub nii meie endi ettevalmistustest kui ka liikmesriikide valitsustest. NATO riikide valitsustele on seejuures oluline teada anda, et meie kaasmaalaskond, kes Kanadas on ka valijad, toetavad Eesti püüdlusi ja annavad sellest kõvahäälselt teada. Näiteks korraldas Kanada Kesk- ja Ida-Euroopa rahvaste nõukogu suuresti eestlaste, lätlaste ja leedulaste eestvedamisel 2001. aastal Torontos NATO laienemise teemalise konverentsi, mis oli heaks foorumiks Eesti, Läti ja Leedu esindajaile oma seisukohtade esitamiseks ja tõi kokku Kanada poliitikuid ja valitsusametnikke, akadeemiliste ringkondade esindajaid ja üliõpilasi.
Ette võib tulla ka esmapilgul üllatavaid seoseid väliseesti kultuuritegevuse ja Eesti diplomaatilise tegevuse ajaloos. Eesti Maja ruumes Torontos asub näiteks Eesti Keskarhiiv Kanadas, kus pagulastegevuse materjalide kõrval on tallel palju nii Esticat kui Estonicat. Mõni aeg tagasi köitis seal uurijate tähelepanu mitmest kaustast koosnev säilik Eesti-teemaliste artiklitega Inglismaa ajakirjandusest aastatel 1923–1968. Tänaseks on kogu materjal võetud mikrofilmile, säilitamaks unikaalset kogu ajaloouurijatele. Kogumistööd on aga teinud Eesti diplomaadid ja materjal on pärit Eesti Vabariigi Londoni suursaatkonnast.
Sulev Roostar
EV Suursaatkond Kanadas, ajutine asjur
© Estonian Foreign Ministry
- Islandi väljak 1
- 15049 Tallinn
- TEL (+372) 6 377 000 (General Info)
- vminfo@vm.ee
